Ma ei tea, mida ma Londonisse otsima tulin ja ma ei tea, kas see on üldse oluline. Aga kui nüüd mõelda, mida ma siis ikkagi tean, võin julgusega väita, et London on täpselt selline nagu ma lootsin. Nagu ma juba 10-aastasest peale oodanud olen.
Siin tuleb nüüd korraks paus teha ja mõelda.
See, mis ma just ütlesin, on üsna harukordne.
Üldiselt on nii, et kui sa midagi mitu(teist) aastat ootad ja sellest unistad, siis enamasti on see alla igasuguste ootuste, sest sinu peas elav romantiline versioon on nii palju parem. Mina peaksin seda väga hästi teadma, sest üks mu lemmikhobidest on asjade ja olukordade üleromantiseerimine ning ma teen seda täiesti teadlikult. Ja ka pettun täiesti teadlikult. Aga seekord mitte. London on mind kummaliselt hästi kohelnud.
Kui aga minna argisemate teemade juurde, siis täna on üsna huvitav päev olnud. Algas see planeeritud ekskurssiooniga Tower of Londonis. Sinna lendasin peale täisnohiklikkusega. Võtsin endale isegi audiogiidi ja puha... Päris huvitav oli. Ja isegi minusugune naine, kes argielus teemantitest suurt ei hooli (ma tõesti ei ole neid kunagi mõistnud), oli kroonijuveelide ruumides üsna elevil. Täna oli see päev, kus mul oli aega ja kuhugi polnud kella peale vaja joosta ning ma võtsin sellest maksimumi. Vaatasin isegi filmi kuninganna Elizabeth II kroonimisest. Kõik oli nii ilus ja sädelev.
Kui mul juveelidest ja kindlustest küll sai, valisin eluga edasi liikumise transpordiks Thames'i jõekruiisi, millega lasin ennast toimetada parlamendihoonete juurde, kus plaanisin võtta istet kuskil kohvikus ning korra meelt ja jalga puhata. Alles inimhorde nähes meenus mulle, et täna on meeleavaldus #bollockstobrexit ja see natukene häiris mu päevakava. Siiski pressisin ennast ühte Starbucks'i, kus sain nii halva muffini kui ka halva kohvi ning mõtlesin siis melust veidi eemalduda ja minna Buckingham Palace'it uudistama. Taaskord mu naiivsus tabas mind ootamatult, sest loomulikult olid ka seal meeleavaldajad. Ja ükskõik, kuidas ma püüdsin, siis selle asemel, et neid oma teekonnal vältida, sattusin ma üha rohkem nende keskele.
Kuna mu järgmine peatus pidi olema kuningliku perekonna kõige lemmikumas raamatupoes, tundus see olevat sobiv koht, kuhu meeleavaldajate eest varjuda, kuid see oli jällegi äärmiselt vale otsus minu poolt. Üritades lõigates ja trügides ja kiirustades saada nende rongkäigust nii ruttu kui võimalik eemale, mässisin ma ennast hoopis nii tihedalt nende vahele, et igasugune lootus hakkas kaduma. Ma tundsin, kuidas ma hakkan närvi minema ja see rahvamass hakkas mind hulluks ajama (sest inimesi oli to-hu-tult!) ja ma oleksin tahtnud natukene nutta, sest ma olin lihtsalt üks väike tüdruk, kes tahtis raamatupoodi jõuda. Kuid siis tabas mind üks hetk mõte: "Fuck it! Just embrace it." ja täpselt sellel hetkel sai minust üks rahumeelne rongkäiguline, sest inimvool liikus täpselt selles suunas, kus mul oli vaja minna. Tegin hoopis pilte ja videosid ja mõtlesin, et mitte iga päev pole mul võimalust olla osaline ühe suurriigi poliitilises meeleavalduses.
Aga! Ma jõudsin lõpuks oma poodi! Hatchardisse Piccadillys. Ja oi, kus see koht oli väärt kõiki neid katsumusi, mis ma pidin läbima selleks, et sinna jõuda. Ma olin üheks hetkeks täiesti veendunud, et ma surin ära ja jõudsin taevasse. Seal oli viis tihedalt raamaturiiulitega polsterdatud korrust ja pehmed vaibad ja inimesed, kes vaatasid raamatuid samamoodi nagu mina. Ma tean küll seda pilku. Ja järgmised paar tundi olid mul sisustatud. Kui Tomi etendus vahele jätta, siis raamatupoodide külastamine on olnud mu meelisajaviide Londonis oldud aja jooksul. Nendes on midagi nii rahustavat ja lootustandvat.
Eestis raamatupoode külastades tunnen ma alati survet midagi osta, aga näiteks Londonis ja Dublinis pole ma seda tundnud, kuigi olen nendes linnades külastanud vähemalt viit raamatupoodi. Ja mulle väga meeldib see. Et mind jäetakse raamatutega üksi ja ei püüta äri teha. Austatakse seda õhkkonda. Ja ometigi lahkusin ma täna poest seitsme raamatuga. Nii et võta siis näpust, kes paremat äri teeb...
Imelik on mõelda, et varsti tuleb tagasi Tallinnas olla. Londonis viibimine tundub nii õige ja sundimatu, et raske on uskuda, et Tallinn mind juba ootab. Aga enne veel on mul homne päev, mis saab olema täis kunsti. Nii moodsat kui ka vähem moodsat, aga ühtmoodi meeldivat ja mõtlemapanevat. Roy Lichtenstein, it's finally happening!
Siin tuleb nüüd korraks paus teha ja mõelda.
See, mis ma just ütlesin, on üsna harukordne.
Üldiselt on nii, et kui sa midagi mitu(teist) aastat ootad ja sellest unistad, siis enamasti on see alla igasuguste ootuste, sest sinu peas elav romantiline versioon on nii palju parem. Mina peaksin seda väga hästi teadma, sest üks mu lemmikhobidest on asjade ja olukordade üleromantiseerimine ning ma teen seda täiesti teadlikult. Ja ka pettun täiesti teadlikult. Aga seekord mitte. London on mind kummaliselt hästi kohelnud.
Kui aga minna argisemate teemade juurde, siis täna on üsna huvitav päev olnud. Algas see planeeritud ekskurssiooniga Tower of Londonis. Sinna lendasin peale täisnohiklikkusega. Võtsin endale isegi audiogiidi ja puha... Päris huvitav oli. Ja isegi minusugune naine, kes argielus teemantitest suurt ei hooli (ma tõesti ei ole neid kunagi mõistnud), oli kroonijuveelide ruumides üsna elevil. Täna oli see päev, kus mul oli aega ja kuhugi polnud kella peale vaja joosta ning ma võtsin sellest maksimumi. Vaatasin isegi filmi kuninganna Elizabeth II kroonimisest. Kõik oli nii ilus ja sädelev.
Kui mul juveelidest ja kindlustest küll sai, valisin eluga edasi liikumise transpordiks Thames'i jõekruiisi, millega lasin ennast toimetada parlamendihoonete juurde, kus plaanisin võtta istet kuskil kohvikus ning korra meelt ja jalga puhata. Alles inimhorde nähes meenus mulle, et täna on meeleavaldus #bollockstobrexit ja see natukene häiris mu päevakava. Siiski pressisin ennast ühte Starbucks'i, kus sain nii halva muffini kui ka halva kohvi ning mõtlesin siis melust veidi eemalduda ja minna Buckingham Palace'it uudistama. Taaskord mu naiivsus tabas mind ootamatult, sest loomulikult olid ka seal meeleavaldajad. Ja ükskõik, kuidas ma püüdsin, siis selle asemel, et neid oma teekonnal vältida, sattusin ma üha rohkem nende keskele.
Kuna mu järgmine peatus pidi olema kuningliku perekonna kõige lemmikumas raamatupoes, tundus see olevat sobiv koht, kuhu meeleavaldajate eest varjuda, kuid see oli jällegi äärmiselt vale otsus minu poolt. Üritades lõigates ja trügides ja kiirustades saada nende rongkäigust nii ruttu kui võimalik eemale, mässisin ma ennast hoopis nii tihedalt nende vahele, et igasugune lootus hakkas kaduma. Ma tundsin, kuidas ma hakkan närvi minema ja see rahvamass hakkas mind hulluks ajama (sest inimesi oli to-hu-tult!) ja ma oleksin tahtnud natukene nutta, sest ma olin lihtsalt üks väike tüdruk, kes tahtis raamatupoodi jõuda. Kuid siis tabas mind üks hetk mõte: "Fuck it! Just embrace it." ja täpselt sellel hetkel sai minust üks rahumeelne rongkäiguline, sest inimvool liikus täpselt selles suunas, kus mul oli vaja minna. Tegin hoopis pilte ja videosid ja mõtlesin, et mitte iga päev pole mul võimalust olla osaline ühe suurriigi poliitilises meeleavalduses.
Aga! Ma jõudsin lõpuks oma poodi! Hatchardisse Piccadillys. Ja oi, kus see koht oli väärt kõiki neid katsumusi, mis ma pidin läbima selleks, et sinna jõuda. Ma olin üheks hetkeks täiesti veendunud, et ma surin ära ja jõudsin taevasse. Seal oli viis tihedalt raamaturiiulitega polsterdatud korrust ja pehmed vaibad ja inimesed, kes vaatasid raamatuid samamoodi nagu mina. Ma tean küll seda pilku. Ja järgmised paar tundi olid mul sisustatud. Kui Tomi etendus vahele jätta, siis raamatupoodide külastamine on olnud mu meelisajaviide Londonis oldud aja jooksul. Nendes on midagi nii rahustavat ja lootustandvat.
Eestis raamatupoode külastades tunnen ma alati survet midagi osta, aga näiteks Londonis ja Dublinis pole ma seda tundnud, kuigi olen nendes linnades külastanud vähemalt viit raamatupoodi. Ja mulle väga meeldib see. Et mind jäetakse raamatutega üksi ja ei püüta äri teha. Austatakse seda õhkkonda. Ja ometigi lahkusin ma täna poest seitsme raamatuga. Nii et võta siis näpust, kes paremat äri teeb...
Imelik on mõelda, et varsti tuleb tagasi Tallinnas olla. Londonis viibimine tundub nii õige ja sundimatu, et raske on uskuda, et Tallinn mind juba ootab. Aga enne veel on mul homne päev, mis saab olema täis kunsti. Nii moodsat kui ka vähem moodsat, aga ühtmoodi meeldivat ja mõtlemapanevat. Roy Lichtenstein, it's finally happening!
Kommentaarid
Postita kommentaar