Go! Eat. Pray. Love
Ja ongi Susanna Eat. Pray. Love'i esimene päev käes. Ei oska veel öelda, kuidas selle söömisega mu rännaku jooksul on, kuid palvetamist tuleb kindlasti palju ette ja noh.. armastust olen ma pidevalt täis niikuinii.
Tänane hommik möödus täielikus eituse faasis. Mul oli väga keeruline uskuda, et ma päriselt plaaningi üksinda reisile asuda. Reaalsus kogu oma ambivalentsuses jõudis mulle kohale alles lennukis, kui me õhku olime tõusmas ja ma teadsin täie kindlusega, et kontoris on inimesi, kes lennuradarilt mu minekut jälgivad ning mööduvale lennukile lehvitavad. See tegi mineku kuidagi turvalisemaks.
Muus osas andsin inimestele teada, et kui ma neile iga kolme tunni järel endast märku ei anna, siis nad võivad arvestada, et olen selles valetpidi liikluse tohuvabohus auto alla jäänud. (Aga tegelikult see ilmselt ei juhtu, sest ma olen täna endale selle vältimiseks juba üsna mitu head harjumust sisse kodeerinud.)
Kuigi mitmed asjad seoses selle reisiga ei ole läinud nii nagu nad oleksid pidanud, istun ma ometigi oma hotellitoas ja mõtlen, et kuigi ma ei teinud täna mitte midagi asjalikku, olen ma ära täitnud oma tänase päeva ainsa to-do-list'is olnud tegevuse - ma olen olnud vapper. See on päris äge tunne. Ma ei koge seda sageli.
Kui kohe täitsa aus olla, siis ega see üksiolemisetunne ei ole veel kontidesse jõudnud. Seni on kõik väga loomulik tundunud. Siin linnas on nii palju inimesi, et ma juba automaatselt tunnen ennast ühena nendest. Kuid ehk on asi lihtsalt selles, et tänane lihtne päev pole veel jõudnud mulle pakkuda piisavalt stimulatsiooni, mis paneks mind tundma, et plahvatan, kui ma kellegagi oma muljeid otsekohe jagada ei saa. Vaatame, kas räägin viie päeva pärast sama juttu...
Üks, mille üle mul veel hea meel on, on see, et Londonis ongi päriselt see tunne, mida ma alati ette olen kujutanud. Ma pole suutnud sellele veel nime anda, aga see on midagi akadeemilisuse ja väljapeetuse vahepealset. London nagu Euroopa Tartu. Ja see ju omakorda tähendab, et siin paistab alati päike. Isegi kui sajab vihma. Ja arhitektuur on selline Harry Potter meets Sherlock Holmes ja mulle meeldib see. Igavatest mittemidagiütlevatest kivimajadest kuni cute-as-a-button ridaelamuteni.
Kuna ma ei ole väga ammu töölt nii pikalt eemal olnud, et päriselt puhata saaksin, siis lisaks oma palverännakule plaanin ka puhkusest maksimumi võtta. Seetõttu on mul järgmisena plaanis 9-tunnine uni, salatimaterjali komplekteerimine homseks lõunaks ja pärastlõunane jõutrenn, et kogu Londoni asfalti katvatest sammudest kombineeruv kardio saaks tasakaalustatud.
Tänane hommik möödus täielikus eituse faasis. Mul oli väga keeruline uskuda, et ma päriselt plaaningi üksinda reisile asuda. Reaalsus kogu oma ambivalentsuses jõudis mulle kohale alles lennukis, kui me õhku olime tõusmas ja ma teadsin täie kindlusega, et kontoris on inimesi, kes lennuradarilt mu minekut jälgivad ning mööduvale lennukile lehvitavad. See tegi mineku kuidagi turvalisemaks.
Muus osas andsin inimestele teada, et kui ma neile iga kolme tunni järel endast märku ei anna, siis nad võivad arvestada, et olen selles valetpidi liikluse tohuvabohus auto alla jäänud. (Aga tegelikult see ilmselt ei juhtu, sest ma olen täna endale selle vältimiseks juba üsna mitu head harjumust sisse kodeerinud.)
Kuigi mitmed asjad seoses selle reisiga ei ole läinud nii nagu nad oleksid pidanud, istun ma ometigi oma hotellitoas ja mõtlen, et kuigi ma ei teinud täna mitte midagi asjalikku, olen ma ära täitnud oma tänase päeva ainsa to-do-list'is olnud tegevuse - ma olen olnud vapper. See on päris äge tunne. Ma ei koge seda sageli.
Kui kohe täitsa aus olla, siis ega see üksiolemisetunne ei ole veel kontidesse jõudnud. Seni on kõik väga loomulik tundunud. Siin linnas on nii palju inimesi, et ma juba automaatselt tunnen ennast ühena nendest. Kuid ehk on asi lihtsalt selles, et tänane lihtne päev pole veel jõudnud mulle pakkuda piisavalt stimulatsiooni, mis paneks mind tundma, et plahvatan, kui ma kellegagi oma muljeid otsekohe jagada ei saa. Vaatame, kas räägin viie päeva pärast sama juttu...
Üks, mille üle mul veel hea meel on, on see, et Londonis ongi päriselt see tunne, mida ma alati ette olen kujutanud. Ma pole suutnud sellele veel nime anda, aga see on midagi akadeemilisuse ja väljapeetuse vahepealset. London nagu Euroopa Tartu. Ja see ju omakorda tähendab, et siin paistab alati päike. Isegi kui sajab vihma. Ja arhitektuur on selline Harry Potter meets Sherlock Holmes ja mulle meeldib see. Igavatest mittemidagiütlevatest kivimajadest kuni cute-as-a-button ridaelamuteni.
Kuna ma ei ole väga ammu töölt nii pikalt eemal olnud, et päriselt puhata saaksin, siis lisaks oma palverännakule plaanin ka puhkusest maksimumi võtta. Seetõttu on mul järgmisena plaanis 9-tunnine uni, salatimaterjali komplekteerimine homseks lõunaks ja pärastlõunane jõutrenn, et kogu Londoni asfalti katvatest sammudest kombineeruv kardio saaks tasakaalustatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar