"Kõrgstiilis suhtlejate vahele jääb ringlema suurtäheline „Jüriöö ülestõus”, pleebs kirjutagu pealegi „jüriöö ülestõus” – ehkki on vaevalt usutav, et tollel kontingendil üldse kunagi tekib vajadust kirjas toda sündmust mainida." Linnar Priimägi ( http://www.epl.ee/news/arvamus/linnar-priimagi-keelevabaduse-viljad.d?id=64725554 ) word, Linnar! Ei oleks osanud isegi paremini öelda.
Postitused
Susan Sontag kirjutas kunagi 73ndal aastal: "The only story that seems worth writing is a cry, a shot, a scream. A story should break the reader's heart." Ma tutvusin täna ühe looga, mis murdis mu südame. Üsna õnnestunult. Kuid see lugu ei ole veel päris läbi. Natukene kannatust ja see jätkub... Ma olen viimastel päevadel üldse väga palju mõelnud lugudest - inimeste omadest ja nendest, mis nad ajaviiteks välja mõtlevad. Ma olen mõelnud, et kas see on ajaraiskamine, kui ma istun päevad läbi kodus (väljaarvatud kui ma tööl olen) ja tutvun nende lugudega. Kas ma peaksin selle asemel olema kuskil mujal ja tegema midagi muud? Ma usun, et teised inimesed arvaksid, et ma peaksin olema mujal ja tegema muud, aga mina ise... Lood on nii suur ja oluline osa minust. Ma ei saa neid ühelgi moel unarusse jätta. Isegi, kui lugu on võtnud keskmise ameerika seebi või kehva raamatu kuju. Ma pean jätkama ja nendega kaasa minema. Sest lood on oluline osa minust. Nende kehvade raamatu
Veevalaja Tänane päev võib tuua teie ellu uusi intelligentseid inimesi, kellega teil vägagi huvitav suhe kujuneb. Olge valmis ennast avama ja informatsiooni vastu võtma. Absoluutselt ideaalne horoskoop tänaseks üle pika aja esimeseks Tartu päevaks. See on täpselt see, mida ma viimased 2 kuud mõelnud ja lootnud olen. Nüüd jääb veel ainult üle loota, et horoskoobid once in a blue moon täppi ka läheksid.
Em käis täna raamatukogus ja raamatukoguhoidja tundis soovi ka minule üks raamat koju saata. Esimene lause, mis mulle kaane pealt vastu vaatas, oli: "Ma jooksin minema ja jätsin Racheli sinna, et ta tapetaks." A book after my own heart ja isegi Liia teadis seda, sest ma olen ju omal ajal sagedane selle asutuse külastaja olnud. Esimene sõna, mis ta raamatu kirjeldamiseks öelda oli osanud, oli sünge ja mingil imelikul põhjusel oskas mu lemmik raamatukogutädi selle koheselt minuga seostada. Mis seal's ikla.. see tähendas, et ma istusin täna terve päeva nina raamatus, lugesin ning elasin sellele kaasa nii nagu ma väga ammu ühelegi raamatule kaasa pole elanud. See lõik tundus kuskilt minevikust, olevikust või tulevikust millegi tõttu nii relatable . Kuidagi ilus, kurb ja oma veidral moel hea: "Tahan ainult, et mind rahule jäetaks. Mitte selleks, et magada – uni ei tule niikuinii -, vaid selleks, et olla üksinda õnnetu.“ (lk. 123)