15.8.15

Täna, aasta aega tagasi, algas minu elu Tallinna peatükk. Täpselt aasta aega tagasi andis mu korteriomanik mulle Killu võtmed ja ma veetsin oma esimese öö täiesti tühjas korteris. Aga et mul päris nii õudne ei oleks, tulid  Kertu, Mürka ja Juss mulle õhtul külla, et juua Felix Felicist, süüa arbuusi ja avastada, et sisustamata korteris on üsna raske hakkama saada.
Loomulikult ei ole mul õigust öelda, et ma täiesti tühjade kätega tulin. Koselt linna sõites, pakkisin ma käekotti tuduriided ja padja. Mulle tundus, et sellest võiks esimeseks ööks piisata. Sest Killus oli üks fliis olemas ja no palju ikka üheks ööks vaja läheb.
Mäletan veel, kuidas selles tühjuses oli nii palju potentsiaali. Nägin vaimusilmas meie talviseid sõbrannade veiniõhtuid kamina ees. Neid küll ei olnud, aga potentsiaal pole veel kuhugi kadunud. Uus talv on teel, nii et.. kõik on alles ees.

See eelmise aasta augustipäev tundub praeguseks nii kaugel olevat... Kuigi ma mäletan veel väga hästi seda kõhedat tunnet, mis minusse imbus, kui külalised ära olid läinud. Olin üksi, ilma oma asjade ja inimesteta ühes tühjas ja võõras korteris, mis asus sellises linnaosas, kus ma olin ainult ühe korra varem käinud. Öösel, kui ma oma ilma linadeta voodis magama üritasin jääda, oli uni raske tulema. Akna taga olid võõrad suvehääled ja madrats oli kõvem, kui ma harjunud olin. Aga aastaga on palju muutunud. Killu on juba veidi kodusem. Küll veel mitte päris kodu, aga juba natuke selle moodi. Selleks, et minu jaoks päris tõeline kodu olla, on staaži vaja, aga seda me alles kogume.

Selles mõttes oli kunagi Tartusse kolimine lihtsam. Läksin kohe koos oma asjade, koogi ja Mari-Anniga. Siia aga tulin ihuüksi. Võib-olla oli ka raamat kotis, aga.. other than that üksi.  Aga mulle tundub, et niimoodi oligi kõige õigem. Sest praegu tagasi meenutades, oli selles õhtus ja öös minu jaoks midagi märgiliselt tähenduslikku. Midagi, mida ma pidingi üksi tegema, et ma oleksin praegu, aasta hiljem, selline Susanna nagu ma olen.