Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Leidsin just enda Twitterist selle küsimuse. Väga täpselt tänasesse päeva, sest ööl vastu tänast hommikut tegin ma oma silmad lahti vaid selleks, et leida akna tagant valge pehme lumeunistus. Ja mida ma siis selles lumes täna nägin? Küllap ma nägin paljusid erinevaid asju, aga peamiselt siiski palju ja veel rohkem rõõmu. Täna on mind ees ootamas üks igati, igati hea päev. + ma käisin eile Erki ja Mihkliga batuuditrennis, nii et.. jep. See peaks juba ise enda eest rääkima, kui tore mul oli.

Hea, kui on olemas keegi, kelle sa saad öösel unest üles raputada, et talle siis õhinal norra keeles jõuludest rääkida. #smallthings

Tead, Merilin, ma reisisin täna ajas tagasi. Sinuga koos. Ma lamasin oma Killu kodu pimeda elutoa põrandal. Paar küünalt põles siin-seal ja loomulikult jõulutulukesed aknalaual. Mu Spotify playlistist hakkas mängima Death Cab For Cutie Transatlanticism ja ma jõudsin üsna ruttu ajas mõned aastad tagasi oma Kose kodu tuppa, kus me sinuga talveõhtutel istusime ja ebavajalikult suurtes kogustes OC-d vaatasime, veel suuremates kogustes Cocat jõime ja literally hunnikutes komme sõime. Sulle endale ei meeldinud Death Cab, aga sulle väga meeldis, et mulle meeldib. Ja sa arvasid, et minust ja Seth Cohenist saaks ideaalne paar. Ja ma uskusin sind. Eriti veel sellel teismeliste poisteprobleemide ajastul. Meil oli alati liiga palju jutte, mida rääkida ja ometigi suutsid sa sinna vahepeale veel mind ropendama õpetada. Võimalikult koledalt. Mida rõvedam sa suutsid olla ja mida julgemalt ma sinu sõnu järgi julgesin korrata, seda naljakam meil oli. Siin pimedas toas pikutades tundub see natuke nagu

Te nõuate mult juba viimased kaks nädalat blogipostitust, aga mis ma oskan kirjutada... "no kirjuta, mis vahepeal juhtunud on!" Mis siis vahepeal juhtunud on? No näiteks Mihkel on vahepeal juhtunud. Ilmselt paljude jaoks ootamatult, aga it's not like we saw it coming. Võiks ju arvata, et me tegelikult üldse ei sobi, sest tema on suvi ja mina olen talv, tema on all white , kui mina olen igavesti all black  ja tema tahaks endale kassi, kes kõnnib omapead, samal ajal kui mina tahan uksele vastu lööberdavat  basset hound 'i nimega Musi. Aga nagu ma olen alati arvanud, siis klišeed ei valeta kunagi ja vastandid tõepoolest tõmbuvad. Pluss keda huvitavad need vastandused, kui me leiame mõlemad rõõmu jaburatest multikatest, saame koos läbi lugeda kõik maailma raamatud, teha Guy Ritchie maratone, süüa idiootsetes kogustes banaane ja pannkooke (kui me muidugi jaksame) ja jagada Harry Potteri nalju, et mõlemal hea tuju oleks. Ja kuidas ma saaksin mitte kalliks pidada inimest,

Kirjutasin täna Katile vist oma elu kõige pikema sõnumi ja kui Mihkel mult selle peale küsis, kas kõik viie sõnumi 140 tähemärki said täis, vastasin ma talle oma tänase päeva kõige armsama lausega: "Kati jaoks ei saa mu tähemärgid ever otsa". Ja nii ongi. Nüüd ma ainult ootan, et ma suudaksin leida selle ühe päeva, kus ma talle Tartusse külla lähen ja me saame jälle rääkida helgest jaapani animest, absurdselt headest raamatutest ja kõikidest maailma keeltest, mida me ei oska. Täna on Kati igatsemise päev.

Susanna (pärast järjekordset "ah? mis just juhtus?"-küsimist): "haha, ma ei saa täna üldse aru, millest inimesed räägivad." Jaana: "Sa oled laadimata. Sa ei peagi täna aru saama." ehk siis Särts is out ja tahab magada!

See on juba eos üks pentsik päev, kui sa palud kedagi, et ta kellelegi teisele sinust nii palju halba räägiks, kui ta vähegi oskab.

"ma kujutasin sind esimese hooga ette  väikese tüdrukuna,  kelle puhul kõik mis ta teeb,  on armas  ja ma ei eksinud karvavõrdki" ma ju räägin teile kogu aeg, et ma olen adorable  ja te üldse ei usu mind. it's about time!

See on tegelikult kind of armas, kui keegi teises linna otsas sinu pärast voodist alla kukub...

Kuidas saab elu olla mitte ilus, kui inimesed ütlevad sellised asju. Just because. "sa oled ikka nii äge tsikk. julgustad ja lohutad ja motiveerid, kes sinust kehvemad. mulle nii meeldib see. ühel päeval olen mina ka sama kiire ja teen üldse mitte vigu:). you are superb :) nii tore, et meil olemas oled. lihtsalt tahtsin sulle öelda"

Tänane päev märgib minu Tallinna elus peatükki, mil ma registreerisin ennast raamatukogus lugejaks. Olin seda hetke juba päris kaua oodanud ning tänane poolik tööpäev pakkus mulle selleks ideaalse võimaluse. Ja kui ma siis tund aega hiljem oma üheteistkümne raamatuga raamatukogust välja astusin, oli päris Matilda olla. Uus pisike lugeja suures raamatute maailmas + üks väike käru oleks raamatute vedamiseks ära kulunud küll. Kuid õnneks suutsin range enesedistsipliiniga hoida teoste arvu piiratud. Kui oleksin võtnud kõik, mille juures mõtlesin: "Oh, laenutaks selle ka!", siis oleks minu kodutee märksa keerulisemaks osutunud. Nüüd suplen ilukirjanduse, matemaatika, keemia ja füüsika lehekülgedes. Ha det bra!

Täna on mu päris esimene vihmane (no ma mõtlen selline "vihm-peksab-vastu-akent"-vihmane) Tallinna kodu õhtu. Ja täna toodi mulle esimest korda Norrast raamatuid. Lihtsalt sellepärast, et keegi sai teada, et mulle väga meeldib lugeda. (Pealegi on ühe raamatu nimi "Mengele Zoo" ja mis sobikski mulle lugemiseks paremini?) Kui ma alles kirjutasin, kuidas ma oma Tartu viimaseid kogun, siis nüüd panen vaikselt Tallinna esimesi kõrvale. Kui ma Mariale rääkisin, et olen üllatavalt ruttu oma uue kodulinnaga harjunud, siis ta ütles, et küllap ma olen siis õigesse kohta jõudnud. Olen selle peale hiljem palju kordi mõelnud ja jõudnud järeldusele, et vist olengi... Kes oleks osanud arvata? Mul on siin tõesti hea olla. Ja mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda vähem saan ma aru, kuidas ma kogu sellest Tartu üksindusest eluga välja tulin. Tartu oli, on ja jääb mu esimeseks linnaarmastuseks, aga oh boy...  praegu ma ei mõista kõiki neid mitmes kohas elamise toimemehhanisme. Või

Juhtusin täna tegema ühte nendest paljudest tobedatest buzzfeed'i testidest, mida ma üldiselt üritan vältida. Aga kui keegi teeb testi "What type of book are you?", siis ma ju lihtsalt pean proovima! Ja ma sain väga armsa vastuse, mis tuletas mulle meelde, kuidas mulle kunagi öeldi: "Sa oled parim raamat, mida ma lugenud olen." Ma arvan, et ma võisingi kuskil muus elus raamat olla. See tunduks loogiline... You are: Well-Loved Book Your pages are loose and dog-eared, your spine broken many times over. You’re the book someone stays up late with, reading you under the covers over and over again. Ma nüüd lähen laupäeva varahommikust lugemist nautima.

Te teate isegi, et seda sorti postitusi eksib siia blogisse ikka ja jälle ära. Ma ei saa sinna midagi parata. Nagu ma ükskord varem juba kirjutasin, siis ma vajan mõnikord oma elu armastustest hingetõmbepause. Ma ei tea kui väga ma seda seekord vajasin, aga oi, ma polnud jälle häbiväärselt kaua teatris käinud. Täna käisin. Ja kuigi etendus algas pingutatult diibilt (umbes nagu mu enda kunagi kirjutatud näidend), siis lõppes see ägedate lavalahenduste ja hea näitlejatööga. Mu postituse idee oli see, et avastasin enda jaoks jälle selle ideaalse teatripimeduse ja Veiko Tubina muusikaliste kujunduste võlu. Mitte üheltki etenduselt, olgu see hea või halb, ei tule ma eales sama inimesena koju. Alati käib mingi klõps. Ja kuigi mu tavapärane Riia mäest ülesrühkiv jalutuskäik teatrist koju, mida ma ilma ühegi erandita väga nautisin (isegi vastikult pakaselistel talveõhtutel), oli asendunud pika trammisõiduga, oli selles kõiges midagi uutmoodi põnevat ja vajalikult sügisballilikku. Ja kuigi mu

Nagu te olete tähele pannud, siis Tallinna elu nõuab minult nii palju kohalolekut, et mul pole olnud mahti blogida. Pean pea et igapäevaseid külalisi võõrustama ja kui neid pole, siis nendega muul viisil lobisema ning oma pisikese kodu eest hoolt kandma. Seega kuniks ma siia päriselt kirjutama jõuan, jätan ma lugemiseks nohikuhuumorit. Descartes walks into a bar.  The bartender asks if he wants a drink.  "I think not," Descartes says. And then he disappears.

Sel suvel on olnud nii palju hüvastijätte ja liiga palju lahkumistundeid, millega hakkama saada, aga pühapäevase kolimisega tuli kõige selle hulka lõpuks ka üks rõõmus ja sõbralik "tere tulemast". Nüüd elangi oma uues kodus ja kuigi ma tahan kogu aeg rääkida, mida kõike mul on vaja Tartus ja Tähes teha (harjumuse jõud!), on Tallinn ja Killu juba päris kodused. Pean tunnistama, et Killu on üllatavalt ruttu üllatavalt hubaseks saanud. Võib-olla on küll asi selles, et ma pole siin veel lihtsalt piisavalt kaua üksinda viibinud, aga meie ühine algus on seni hea olnud. Ma ei saa ju külalistele öelda, et ärge tulge, kui nii tore on näha kõikide rõõmsaid nägusid, kui nad mu koduuksest sisse astuvad. --- Täna küsiti minult koduga seoses hoopis teistusuguseid küsimusi kui tavaliselt. Selle asemel, et uurida, kui suur korter mul on, kas sellel on rõdu ja mitmendal korrusel see asub, küsiti mult täna, kas ma olen oma uue pesaga rahul, kas see on parem kui Tähe ja millised mu naabrid

Suvine elu on ikka liiga hea, et tõsi olla. Missest, et  see tähendab, et kogu elu on kogu aeg kotti pakitud (mulle peaks see ju juba tuttav olema) ja koju tullakse ainult paariks tunniks päevaseks uneks, sest öös on asju. Öös on asju, mis tahavad, et me nende jaoks kohal oleksime. Ja me üldiselt ikka oleme ka. Tantsupidu ja roadtrip tüdrukutega ja kolmepäevane olemine koos sõpradega ja tänaöine sõbrannade-romantika rabas ja kõik, mis augustikuus (ja neis öödes) veel peidus on. Mida veel elult tahta? Ausalt. Ma tean küll, et ma olen seda juba öelnud (hässssti mitu korda), aga kas te tegelikult ikka ka teate, kui väga ma oma elu armastan? over&out .

Ja just kui ma jõuan selle eelmise postituse ära teha, ütleb keegi mulle: "kõik on su vastu nunnud, sest: https://www.youtube.com/watch?v=3H50llsHm3k  " ja mida sul on sellisele asjale vastu panna?

Ma ei tea, mis juhtus, aga viimasel ajal teevad kõik inimesed mulle salaja sõnadega pai.

Hea on elu, kui keegi alustab sinuga vestlust selleks, et öelda: "Sa näed ikka krdima stiilne välja igal pildil!!!" Eriti veel kui sa ise oled üsna kindel, et sa käid nagu kalts siin ilmas ringi.

Minu Positivuse parimad palad:  You shouldn't miss anyone alone and never miss anyone at night. Kauaoodatud kaunikene. Teise lisaloona tuli ära! Cause holy cow, I love your eyes! Üligorgeus Matthew Healy ja The 1975. Silmailu terveks tunniks. Mina üksi ennast hulluks reivimas ja äge King Charles oma bändiga trumme põristamas. She's got the hot blood of a polar bear, the cool head of a crocodile. Minu lugu nende esituses. Sellel hetkel oli küll hea meel, et ma maailmas olemas olen. Sest see oli Positivuse viimane laul ja ma karjusin sõnu kaasa kogu viimase energia ja häälega, mis mu kehas veel olemas olid. Võiksin siia panna kogu Kooksi setlisti, aga.. ei tahaks liiga hoogu ka sattuda. Jään kahe loo juurde. Kuigi ma oleksin võinud ju siia südamerahus lisada ka "Junk of the Heart'i", "She Moves In Her Own Way", "Seaside'i", "You Don't Love Me", "Do You

Meil oli just Katiga üks väga huvitav vestlus. Kui ma rääkisin talle, millega ma viimasel ajal tegelenud olen, siis ta ütles mulle: "oh, hea elu tundub", mille peale ma vastasin ilma kõhkluse hetketagi ja õnnis tunne südames: "ülihea!". Selle peale ta naeris rõõmsalt ja mulle tundus, et ma pean kuidagi siiski selgitama, et see on päriselt ka nii ning lisasin: "päriselt ka! ma väga armastan oma elu" ja edasise vestluse ning arutelu käigus jõudsin ma selgusele, et ma tunnen ennast alati niimoodi pärast rahvatantsuüritusi ja nende ajal. Ma ei tea, mis nendes inimestes on, et nad suudavad mind alati happy-go-lucky 'na hoida, kuid ometi õnnestub see neil ilma väga pingutamata.  Mari-Ann kirjutas meie esimesse rahvatantsukroonikasse:  "Tants on see, mis meid kokku tõi ja meid koos hoiab." ja tuleb tunnistada, et ma ei oskaks seda ise paremini sõnadesse panna. Sest isegi inimesed, kes enam ei tantsi, kuid mõtetes siiani meie rühmaga on, jäävad min

sest päiksetõus pidi olema palju ilusam kui päikseloojang

Pühapäeval sai läbi üks ime-imeline tantsupeo nädal. Tantsupeo pealkiri oli seekord Puudutuse aeg. Minu meelest täitsa ilus teema. Mina sain igatahes peo poolt puudutatud küll. Pealegi oli peo nimitants minu vaieldamatu lemmik. Nagu Ruve ütles, siis see on äge, sest see on pilkude tants. Ja nii ongi. Seal polnud lõpuks isegi oluline, kas see, kellega su pilk kohtub, on tuttav või mitte. Oluline oli, et vaade, tants ja tunne oleks üks. Enamasti oli ka. Me panime selleks tantsupeoks kokku vanemate ja nooremate noorte segarühmad, sest kumbki rühm poleks omade jõududega peole jõudnud. Koondusime nime Kapak II/III alla. Eristasime neid kahte rühma. Aga mulle tundub, et pärast tantsupidu on see piir juba märksa õhem ning võime ennast tasapisi üheks rühmaks hakata pidama. Eriti veel kui mõelda, et suurem osa meist sooviksid ka järgmisel aastal üheskoos jätkata. ( ohgod , palun teeme nii, et me jätkame!!) Platsil kükitamise ja mõningate tantsusammude vahele mahtus sellesse toredasse nädala

Täna pandi Tartu kinni. Suleti tegevuseks. Ja kui me tema juurest ära hakkasime sõitma, nukrus tasakesi endast märku andmas, valas Tartu suuri pisaraid. Täna ei paistnud, esimest korda minu elus, Tartus päike. Aga vast paistab homme jälle... või siis järgmisel nädalal.

Eelmisele postitusele ideaalseks jätkuks leidsin ma enda 2010nda aasta postitustest sellise lõigu: "Kosele ju tulen nii või naa. Home sweet home ikkagi. Nagu KH msni personal message ütles, siis "aga mis siis kui ma ei tahagi enam kodust ära minna?". Vahepeal on selline tunne küll. Linnaelu pole ikka minu jaoks. Aga mis seal's ikla. Õppima peab ja tegelikult on vahel päris awesome mõelda, kui palju norski ma juba tegelikult oskan. Aga mul on mingi imelik asi, et ma ei taha ennast Tartus millegagi siduda. Tahaks, et kõik oluline ikka Kosel oleks. Et oleks ikka alati põhjust tagasi tulla. Tartusse ei taha nagu midagi olulist jätta. Kõik, mis mulle seal praegu oluline on, käib minuga enamasti Kosel kaasas, nii et.. Siiani on sellega lood hästi. " Ilmselgelt ei läinud mul sellega kõik nii nagu plaanitud. Tartu ise sidus ennast minu külge. Ja kõik oluline, mis mul oli Kosel, oli mul ka Tartus. Sõbrad ei unustanud mind ära, vaid tulid minuga kaasa. Kaisa kirj

Kolimine on juba nii lähedal, et võtab natuke kõhu alt õõnsaks. Aga olgem ausad, ma ei ole maha jätmas, mitte ainult armsaks saanud kodu, vaid tervet pisikest maailma, mis nende seinte vahele viimase nelja aasta jooksul loodud sai. Ja ka oma Tartu piiride vahele peidetud armastust. Endal läheb ka mõnikord süda pahaks, kui ma mõtlen, kui sentimentaalne ma võin olla, aga siis ma jõuan selle ära unustada ja hakkan jälle mõttes viimaseid koguma. Viimane bussisõit Tartusse, viimane jalutuskäik bussijaama, viimane üksioldud õhtu, viimased külalised, viimane pilk tühjale korterile... Ma tean, et jätan oma jutuga mulje nagu ma ei tuleks mitte kunagi Tartusse tagasi, aga mõnes mõttes ma ei tulegi. Mitte kunagi enam niimoodi. Kui ma pärast käesolevat nädalat taas Tartusse tulen (toogu mind siia ükskõik mis põhjus), siis ei ole enam mitte midagi samamoodi. Enam kunagi ei tule ma siia noore tudengi või värske lõpetajana. Tudengina, kes tuleb koju. Edaspidi olen ma  just another  külaline ja min

Käisin täna Rõngu kooli lõpetamisel ja lõpetajad laulsid seda laulu. Kuigi ma ei ole suur Getteri muusika fänn, siis sinna sobis see üllatavalt hästi. Siin on see nüüd aga järjekordne asi, mis on mulle for safekeeping . Ma olen näinud korduvalt, kuidas lõpetajad oma toolidelt püsti tõusevad ja õpetajatele lilli lähevad viima. Olen isegi viinud. Kuid ometi oli mulle täna üllatuseks, kui lillega hoopis minu juurde tuldi. Sama üllatav (või ehk lihtsalt veidi võõras) on see, kui kolleegid tulevad tänavad sind selle eest, et sa õpilasele vastu tulid. Olles seejuures isegi tänulikumad kui asi ise väärt on. Või siis kui nad ulatavad sulle lilleoksa. Just because.   See oli mu esimene ja arvatavasti viimane kord õpetajana lõpuaktusel viibida ja võin selleks puhuks vabalt Getteri laulust sõnu laenata ja öelda: "Ei usuks oma silmi, kui end näen, et kunagi ma seista võiksin siin." Õpetajana on natuke teistmoodi lõpetamistel olla.  Kes oleks osanud arvata?  Täna sai üli

TARTUS JÄÄNUD ELADA: 11 päeva. Elu sees ei usu...

Veel natukene ilusat Edgar Allan Poe'd for safekeeping . "Alone" algus "From childhood's hour I have not been As others were; I have not seen As others saw; I could not bring My passions from a common spring. From the same source I have not taken My sorrow; I could not awaken My heart to joy at the same tone; And all I loved, I loved alone."

It was many and many a year ago, In a kingdom by the sea, That a maiden there lived whom you may know By the name of Annabel Lee; And this maiden she lived with no other thought Than to love and be loved by me. I was a child and she was a child, In this kingdom by the sea, But we loved with a love that was more than love— I and my Annabel Lee— With a love that the wingèd seraphs of Heaven Coveted her and me. And this was the reason that, long ago, In this kingdom by the sea, A wind blew out of a cloud, chilling My beautiful Annabel Lee; So that her highborn kinsmen came And bore her away from me, To shut her up in a sepulchre In this kingdom by the sea. The angels, not half so happy in Heaven, Went envying her and me— Yes!—that was the reason (as all men know, In this kingdom by the sea) That the wind came out of the cloud by night, Chilling and killing my Annabel Lee. But our love it was stronger by far than the love Of th

Praegu on käimas nädal, kus ma pean ütlema rohkem "head-aega"sid, kui ma ühe nädala jooksul tahaksin. Paadunud sentimentalistina on mul selliste asjadega raskusi. Milles siis asi? Täna lõpetas keeltekoolis rühm, kellega ma jaanuarist alates igal nädalal 3 tundi aega veetsin. Toredad inimesed ja hästi veedetud aeg. Ja nagu timbulimbud pidid nad mulle täna tänutäheks šokolaadi tooma, rääkima kui tore neil oli ja ütlema kui kahju neil on, et need kohtumised juba läbi saavad. Ma niigi üritasin vältida selle teatava lõplikuse sisendamist endale ning nad ei aidanud üldse kaasa. Eriti ukselt järgi hüütud lausetega stiilis: "Vast kohtume kunagi veel!" Seega ma isegi ei kujuta ette, mida ma veel reedel teen, kui ma viimast päeva Rõnksi lähen. Ma tean, kuidas ma esimesed pool aastat kurtsin, et õpetajatöö pole ikka mulle ja et eks ma vean selle aastakese kuidagi läbi, aga nõme osa on see, et mulle hakkas see kõik meeldima.  Igal teisipäeva ja neljapäeva hommikul pa

Ma lugesin täna kellegi monoarutelu isiklike lugemisreeglite kohta. Igal inimesel käib lugemisega kaasas oma kombestik ja käitumine. Mis mõne jaoks on taunitav, on teise puhul lugemisest lahutamatu osa. Sellest inspireerituna mõtlesin ka enda lugemiskombestiku kirja panna. Või no, mis kombestik see nüüd just on, aga bits and pieces , mis minuga igat raamatut lugedes kaasas käivad. 1. Lugemise ajal võib (ja on lausa soovitatav) raamatusse märkmeid teha. Küll mitte kunagi pastakaga, kuid harilikuga kirjuta kasvõi kõik äärejooned täis. Kuigi see on paljude inimeste jaoks täielik lugupidamatus raamatu ja selle autori suhtes, leian mina, et see on täpselt vastupidine. See näitab, et ma mõtlen elavalt raamatule kaasa ja et on nii mõndagi, mida ma sooviksin pärast lugemist sealt kaante vahelt endale jätta. Ma küll ei ole väga innukas raamatusse "kirjutaja", kuid ilusad ja head laused ja read paigutuvad ilma pikemalt järgi mõtlemata nurksulgudesse ning teenivad äärejoonele + märgi

Ma olen tähele pannud, et mu kevaded mööduvad väljamõeldud inimesi armastades. Südamepõhjani ilus, aga üsna tarbetu.

Natuke inglisekeelset Knausgaardi ja Tartu zeni meie kõigi laupäeva õhtusse: "I returned the glass to the table and stubbed out my cigarette. There was nothing left of my feelings for those I had just spent several hours with. The whole crowd of them could have burned in hell for all I cared. This was a role in my life. When I was with other people I was bound to them, the nearness I felt was immense, the empathy great. Indeed, so great that their well-being was always more important than my own. I subordinated myself, almost to the verge of self-effacement; some uncontrollable internal mechanism caused me to put their thoughts and opinions before mine. But the moment I was alone others meant nothing to me. It wasn’t that I disliked them , or nurtured feelings of loathing for them, on the contrary, I liked most of them, and the ones I didn’t actually like I could always see some worth in, some attribute I could identify with, or at least find interesting, something that could

Mõistsin, et olen aastaaegade osas lootusetu juhtum,  kui täna käis mu peast läbi rõõmus  ja entusiastlik mõte:  "oh, varsti on ju jälle jõulud!" 

Täna on üks nendest vanadest tuttavatest "mina üksi Tartu öös"-olemistest. Vedelen diivanil, muusika mängib, aknast tuleb jahedat sirelihõngu ja mu põlvedel pikutab läbimõeldud sõnadest tulvil sõbrapäevik, mis täna taas tee minuni leidis. Mul pole ammu seda üksiolemise tunnet olnud, aga täna jõudis see nii mitme asja kombona minu juurde tagasi ja ennist arutatud sentimentalism lõi välja. Aga vähemalt sain just ühe kosutava suveõhtuse jalutuskäigu võrra rikkamaks. Tartu on oma pimedates üksikutes tänavates parim. Hea on teada, et Tartu on alati olemas.

Päeva parim kompliment: Sa oled nagu kreeka jumalanna, ainult et tumedates toonides. EDIT: Uus päev, uus kompliment, sama riietus: Sa näed välja nagu nõid. (pisike paus) AGA AINULT KÕIGE PAREMAS MÕTTES!

Täna on Tartus nii uskumatult hea. Ma ei ole kindel, kas asi on minu piiritus sentimentalismis ja nostalgitsemises, aga täna õhtul on Tartu jälle minu zsa-zsa-zsu ja liblikad kõhus. Veel mõned nädalad armastust.

"I think most of the creative people are so damn insecure that they want to think they know everything, but they know deep in their hearts they're just in deep trouble from the minute they get up in the morning. So if you can tell them "that's what you're supposed to be", that's kind of liberating." - Dan Wieden, "Art and Copy"

Täna oli ilus hommik, sest sai selgeks plaan, et kui ma Portugali lähen, siis me sõidame Prantsusmaale ja Hispaaniasse ja harjutame kõiki keeli, mida me ei oska. Helesinised unistused, mida huviga oodata.

Täna on selline päev, kus tahaks üle pika aja Rauno kirjutatud asju enda blogisse postitada. Ja nii see siis lähebki... Tal olid punased põsed ja igal varaevadel kui päike paistis vahetasid ta juuksed värvi [---] iga kevad tuleb ta aga taas sel aastal sügavpunasena nagu see tumenoor vein mida jõime rääkides maadest mida pole tunnetest mis tundmata ja mina mina uskusin kõiki ta värve

2006ndal aastal palus üks õpetaja (Ms. Lockwood) oma õpilastel kirjutada kuulsatele kirjanikele, et arutada autori töö üle ja küsida neilt nõu. Ainult üks kirjanik, Kurt Vonnegut vastas. Lendleva perfektsusega. Dear Xavier High School, and Ms. Lockwood, and Messrs Perin, McFeely, Batten, Maurer and Congiusta: I thank you for your friendly letters. You sure know how to cheer up a really old geezer (84) in his sunset years. I don't make public appearances any more because I now resemble nothing so much as an iguana. What I had to say to you, moreover, would not take long, to wit: Practice any art, music, singing, dancing, acting, drawing, painting, sculpting, poetry, fiction, essays, reportage, no matter how well or badly, not to get money and fame, but to experience becoming, to find out what's inside you, to make your soul grow. Seriously! I mean starting right now, do art and do it for the rest of your lives. Draw a funny or nice picture of Ms. Lockwood, and give it t

Täna oli hea päev. Lisaks sellele, et ma olen täna liikunud kogu oma tavapärase nädala normi, sain ma praktiseerida norra keelt (ja avastasin, et ma isegi suudan ennast väljendada, kui vaja on), nostalgitseda skandinavistikas ja rääkida elu ja kirjandusejutte ainsa inimesega, kes ütleb mulle: "Sa ei saa Tartust ära minna". Lohutav on teada, et mul on igal pool keegi ja nii hõrgutav-mõnus oli üle pika aja rääkida kirjandusest selle põlemisega, mis mus kunagi olemas oli. Virginia ja sõna ilu ja kõik muud jutud. Vähemalt Kati teab täpselt, millest ma räägin, kui juttu tuleb sõna ilust kirjanduses. Ilus on olla. Ja nüüd tuleb vaim valmis panna anime'ks "5 sentimeetrit sekundis", sest see on kirsiõite puult langemise kiirus. Ükski teisest rahvusest inimene ei suudaks midagi nii ilusat ja õnnist välja mõelda. Olen jälle Aasia- mode 'is vahelduseks. Viimastel päevadel on kultuur jälle joovastavaks inspiratsiooniks olnud. Olen tähele pannud, et see juhtub alati, ku

Ikka veel jumaldan NO teatri kirju. "Luuleajakirjas Ninniku kirjutab Juha Kulmala (Kalju Kruusa tõlkes): kõnnin päev otsa nagu üle suure toa oleksin üldkasulik läheksin tööle aga on kevad. Mõistlik mõte. Milleks minna tööle? Tule töölt ära. Aitab. On töötatud, on üles ehitatud, kasulik oldud, omatud funktsiooni juba piisavalt selles elu masinavärgis. Loe parem luulet ja lase kevadel läbi põskede lõõtsuda. "Kui soe valgus!" nagu hüüatab Czeslaw Milosz oma luuletuse "Õnn" algusreas."

I firmly believe in small gestures: pay for their coffee, hold the door for strangers, over tip, smile or try to be kind even when you don’t feel like it, pay compliments, chase the kid’s runaway ball down the sidewalk and throw it back to him, try to be larger than you are— particularly when it’s difficult. People do notice, people appreciate. I appreciate it when it’s done to (for) me. Small gestures can be an effort, or actually go against our grain (“I’m not a big one for paying compliments…”), but the irony is that almost every time you make them, you feel better about yourself. For a moment life suddenly feels lighter, a bit more Gene Kelly dancing in the rain. -Jonathan Carroll

We can blame it on a lot of things. Or we can just admit we were shit people. See tsitaat jääb mulle alati väga teravalt silma, kui ma seda kuskil näen. Ma tundsin, et ainus tumblris pikutades on sellest vähe. Tahtsin seda kuhugi veel. Siin on hea. Mulle meeldib, et see on nii aus. Sest mõnikord me lihtsalt olemegi shit people .

Kuulasin just Imagine Dragons'i lugu Drive ja see meenutas mulle millegipärast ühte ülipalavat suveööd mõni aasta tagasi, kui me ennast väga spontaanselt autosse pakkisime ja mere äärde sõitsime. Mängisime palli ja ujusime ja nautisime rannamõnusid nagu ikka. Ainult, et õues oli suve kohta arvestatavalt pime ja rannas olime ainult meie. Ja mul oli siis veel tol ajal õe pisike roosa Nokia kasutada. See oli sel hetkel väga oluline.  Ma tahaksin täna tagasi sellesse öösse.

Päev läheb ikka täiega korda, kui keegi kirjutab sulle, et tal on kõik maailmahästi. "Ja kunagi ammu ühes kirjas sa kirjutasid, et sa saadad mulle päikesejänku ja kui kõik on ilus ja hästi, siis sellel jänkul võib oma roll selles olla. AITÄH! Jänku jõudis kohale!"

Ma vist ei teadnudki varem, et kellegi teise kurbus võib olla nii raske kanda. Aga maailmas on inimesi, kellelt tahaks kogu nende õnnetuse ja kurbuse enda kanda võtta lihtsalt selleks, et teada, et neil on hea.

Pärast kõiki neid horoskoope, mis Kertu mulle lähipäevil saatnud on (palju romantikat, võrgutavad pilgud jms), pean tegema romantika update'i. Päevane romantika: ilus võõras naeratav poiss PS! Vahepeal on mu blogil 100 000 vaatamist täis saanud. That's a-maz-ing!

"Isa kallas mulle just veini, sellisesse klaasi, mis mulle ei meeldi, ma olen väga väga häiritud, aga väljendada seda avalikult ka ei saa. Mõtlesin, et sina mõistaks." Nii tore, et on inimesi, kes mind hästi tunnevad. Seega kui baaris küsitakse: "Kas me valame selle välja?" ja ma ütlen vastu: "Ei. Või tegelikult... milliseid klaase teil pakkuda on?" siis pole see üldse nii pentsik.

Ma avastasin just mõni hetk tagasi, et ma olen kuidagi võõralt helgeks muutunud viimasel ajal. Helge on üldiselt väga kauge sõna olnud minu jaoks, sest isegi kui ma olin rõõmus, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et helge olla. Nüüd on hoopis vastupidi. Imelik. Isegi kui ma olen oma Tartu kodus, üksinda ja kurb, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et oma helgust kaotada. Huvitav, mis juhtus? Eelmisel nädalal suutsin väikese eksperimendi korras isegi oma jah-nädala läbi viia. See eeldas minult seda, et kõik üritused, millest mulle räägitakse ja kõik kohad, mille kohta ma esimese hooga mõtlen: "ohh, sinna võiks minna!" tuli läbi käia. Ja nii läkski. Üle jumal-teab-kui-pika-aja oli mul igal õhtul Tartus midagi teha ja sinna otsa tuli imeline nädalavahetus koos vaba ja hingematva esmaspäevaga. Ma jõudsin nende kaheksa päeva jooksul käia TÜL-i kokkusaamisel, kuhu ma mõtetes juba viimased kaks aastat lähen. Ma käisin AHHAAs volümpial, Genis luuleõhtul ja tantsuetendusel, Arhiivi

Need on ilusad hommikud, kui keegi ütleb sulle tere hommikust lihtsalt selleks, et sulle tere hommikust öelda.

-"Mis värk sellega on, et sa mulle vastu tulles alati naerma hakkad?" -"Ma ei tea, sa tekitad hea tuju mulle."

Täna on olnud tore päev. Ilma tööta reede. Pikale hommikul järgnenud ülivõimas trenn. Trenni tegi parimaks väga sümpaatne treener, kes jagas minuga paari julgustavat pilku ja pani mu taaskord mõtlema ühele küsimusele, mis mul rühmatrennides sageli mõttesse tuleb. Miks on vaja, et treenerid peavad pidevalt hüüdma: "Naeratage!"? Kuidas on see võimalik, et inimestel endal naljakas ei ole? Ma teadsin alati, et tantsutrennides tuleb mul nali peale, sest need on juba eos lõbusad, aga selle nädala jooksul olen ma avastanud, et jõutrennid on veel naljakamad. Minu arust on see täiesti normaalne, et kui sa teed bosul topispall käes keeruga kükke ja üldse tasakaalu ei hoia, siis sa lõkerdad südamest naerda. Samamoodi ka siis, kui sa BodyPump'i harjutuste käes täiesti suremas oled ja tead juba ette, et sul on ülehomme väga valus olla. Kust tuleb see ülitõsine nägu, millega inimesed neid raskusi tõstavad? Trenn peaks ju endorfiine tootma ja seda vähem saan ma aru, kus kõik naeratused

"Midnight in Paris" on nii minu film! Vaatan juba jumal-teab-mitmendat-korda. Eriti mõnus on see enne trenni maiuspalana hommikusöögi kõrvale. Sealt ka järgmine asi bucket-list'i: mine Pariisi Zelda ja Scott Fitzgeraldi, Salvador Dali, Ernest Hemingway, Cole Porteri, Gertrud Stein'i ja Pablo Picassoga lobisema ja pidutsema. Ei jõua ära oodata!

Päris kole on suuremat osa oma viimase mõne kuu postitustest lugeda. Ja isegi mitte nende äärmise sisutuse pärast, vaid hoopis kõleda vormituse pärast. Eriti koledaks teeb asjaolu see, et loen praegu raamatut, milles kirjutatakse iga sõna olulisusest, lause ilust ja lõikude mõjust. On näha, et mina ei ole väga pikalt peatunud sellel mõttel, millised sõnad on vajalikud ja millised mitte ning veel vähem olen tähelepanu pööranud keele muusikale. Milline absurdne kakofoonia (või siis kelmikama sõnaga kolekõla)! Ja keda me lollitame... ega ma praegu parem pole. Aga äkki kunagi olen. Äkki kunagi ma suudan endale selgeks teha, mis sõnad on väärt lausesse mahtumist ja milline on i l u s lause. Võib-olla kunagi siis, kui ma oma pisikeses Kalamaja korteris ühemeheteatrit pean ja Hemingwayks hakkan. Tuli ju tähtede poole püüelda!

Kui Veiko Tubin kirjutas kunagi oma blogis, kuidas tal on väga Tšehhov olla, siis ma arvasin, et see oli imeilusasti öeldud. Nüüd ma aga avastasin, et ma tean isegi, mida see tähendab. "nagu mingi tšehhov on kogu aeg olla kõik me tahame moskvasse aga keegi peab tallinnas  tartus ka olema"

"Me lähme.  Mulle meeldib minna." -MIM. Suve helgus. õed ja soome kodu lebo.

Kuigi mu üsna rutiinne Tartu elu võib mõnikord küllaltki üksikuks muutuda, on see kuidagi lohutav, kui sõpradel keset ööd kellegi abi on vaja ja telefonist minu number üles leitakse. Ja veel parem on, kui ma neid teisest Eesti otsast aidata ka oskan. Ja kuigi oli öö ja ma olin juba pool enda unest ära maganud, olin ma nende hääli kuuldes nii ergas kui ma viimasel ajal olla oskan ja kuulasin huviga, mis neil mulle öelda-naerda-kurta oli. Täna on olnud hea päev väikeste mitte-nii-heade vahepaladega, aga õhtu lõpuks tuleb telekast "Yes-man" ja see sobib tänasesse õhtusse nii lohutav-julgustavalt ning tulukestes aknalaud ja parima lõhnaga küünal kosutavad meeli. All's well that ends well.

Kõige lihtsam tumblr, muusika ja suur kruus vett on mõnikord nii idüll.

Liiga mitu korda olen mõelnud, et tulen siia kirjutama. Vahepeal isegi oli vist millest kirjutada, aga kes seda enam mäletab. Kuigi ma ju tegelikult ei tee suurt midagi, on tunne, et kogu maailma aeg on minu vastu. Nende asjadeni, mida päriselt teha tahaks, ei jõua ikka kuidagi. Mu kahekümneteise eluaasta esimesel paaril nädalal on juba nii palju juhtunud. Ma olen paar nädalat korterikaaslast omanud, rahvatantsu tantsinud, ilmatu vahva ja absoluutselt kõike sisaldava sünnipäevapeo pidanud, kõige kohutavamat peojärgset laga koristanud, ennast Tartu kõige üksikumana tundnud, sõbrannadega pealinna pidu nautinud, mõnusates trennides käinud, venna uut korterit näinud, ajuvabalt lõkerdanud, keeltekooli tunde nautinud, Rõngu õpilasi eksamiks ette valmistanud, täiesti arvestatavalt kurb olnud, trepist alla kukkunud, hävitanud arvukalt klaase, lampe ja lukke, käinud teatris ning tundnud ennast kõige armastatuma neiuna, sest mul on kick-ass sõbrad. Ja see oli alles nimekirja algus... aga minu

Ma ei hakka tegema postitust selle kohta, mis minuga 22. eluaastal juhtus. See tundus eelmisel aastal olulisem. Aga võin kinnitada, et ootus ilusama eluaasta ees läks igati täide. Kui ma ütlen igati, siis ma mõtlen igati. Eks homsest õhtust hakkan uut countdown' i   pidama ja eks siis paistab, mida 23s ring mulle toob. Viimane taks ju! Aga yay, sünnipäev!!! Pärast jõule kohe mu kõige lemmikum aeg aastas! High hopes jms nagu ikka. + sõbranna, kes võtab endale terveks mu sünnipäeva nädalaks puhkuse. Seriously, face it, you want to be me!

Ma kirjutasin täna ühele neiule, miks ma arvan, et ta on üks maailma ägedamaid inimesi ja ta vastas mu jutu peale "ma ei tea, see sobiks pulmakõnesse". Made me laugh. Ma tegelikult olin oma tavapärasel komplimendi-tuuril, mis mul mõnikord peale tuleb, aga talle oli nii palju öelda, aga nagu hilisemast vestlusest selgus, läks see õigel ajal õigesse kohta ja kinnitas mulle taas, miks mulle nii väga meeldib komplimente teha. Sest siis on näha inimeste siirast tänu väikeste asjade üle. "Aga praegu ma tahan, et sa teaksid,  et sa oled helguse ja armsuse tipp  ning ma usun,  et sinu päevad on magusamad  ja sõnad siiramad  kui ühelgi teisel inimesel." Ja kuna ilu toob juurde ilu, siis tema siiraimad ja helgeimad sõnad jõudsid ringiga minuni ka: "Ja kui see ilmselge pole,  siis sa oled ise ka päris kullatükk  siin maailmas : )  Selliseid inimesi nagu sina  võiks palju rohkem olla!"

Ikka veel on äge mõelda, et keegi ütles mulle kunagi "vaata et sa siis hemingwayks hakkad". Ja kuigi ma pole siiani hakanud ja puudub igasugune teadmine, et ma seda tulevikus teen, on lohutav teada, et kuskil mineviku-minas peitus potentsiaal ja vajaminev kirg. Unistati suurelt. See inimene, kes minu eest nii suurejooneliselt unistada julges, on tänaseks ise teoks teinud piisavalt palju, et ma teaksin, et tulevate aastate jooksul me kuuleme temast endast veel palju ja ilusat. Tema unistab ikka suurelt.

Ma ei ole ammu midagi kirjutanud. Järelikult pole midagi öelda olnud. Praegu tahaks jagada kõike triviaalset. Mida ma vahepeal teinud olen? Uut aastat olen nautinud. Sõpru olen ära saatnud ja teisi tagasi tervitanud. Olen žongleerinud oma Kriimsilma ametitega ja ka neist olen paari ära saatmas ja teisi oma ellu tervitamas. Selle uue aasta jooksul on hingele kõige suurema pai teinud rahvatants, sest mingil imelikul kombel on mul isegi olnud põhjust rahvariided selga tõmmata (enda rõõmuks number väiksemad kui kaks aastat tagasi). Ja see kõikse paisem (omadussõna sõnast "pai") osa on vist olnud see, et mu tantsurühm mind olenemata pooleteistaastasest pausist hüljanud ei ole (aga ega ma ei ole seda väga lihtsaks teinud ka). Pühapäeval lähen trenni rõõmsamalt kui eales varem, kuigi ega ma üheski varasemas trennis ka kurb pole olnud. Kes teab, äkki ühel päeval viib see hea tuju mind veel tantsupeolegi. Mis siis veel teisiti on.. argielus on minu jaoks üks uus ja tore asi treening

Tänase päeva lauseks arvestan veidi aega tagasi kuuldud: "So dear, I need to rest." See oli mingil imelikul põhjusel väga armas.

"Oi, ma nii ootan Sind! Tõepoolest!" Mõni inimene ütleb nii väheste sõnadega nii palju. Täna läks elu veel ilusamaks.

Ma jätsin sel aastal vahele kogu selle "kokkuvõtte möödunud aastast"-postituse. Sest te ju teate isegi. Ja mis siin muud oli kui kooli lõpp ja parimad sõbrad ja uued tööd. Aga selle asemel võiks ju paari sõnaga rääkida tulevast aastast, mil kõik mu sõbrad muutuvad mulle veel kallimaks, kõik teatrietendused on veel paremad ja kõik raamatud saavad loetud. Ma ei andnud endale seekord mingeid uusaastalubadusi, kuid mu pisikeses peas sättisid ennast sisse mõned tillukesed uusaastasoovid, mis tegelikult pole mitte midagi erilist, vaid pigem tavalised "soovin rohkem teatris käia", "soovin rohkem raamatuid lugeda", "soovin rohkem kirjutada", "soovin oma unistuste töö leida", "soovin rohkem reisida" ja noh.. teate küll mind ja mu soove. Same old, same old. Arvestades, et ma kostitasin ennast täna ooperiõhtuga (vana arm "Jevgeni Onegin") ja et ma olen täna-eile rohkelt raamatuid lugenud ning et postkasti on tulnud kirju, mi

"Maailm kuulub sellele, kes sünnib teda vallutama, ja mitte sellele, kes unistab, et ta võiks ta vallutada, isegi kui tal on õigus. Ma olen rohkem unistanud kui Napoleon teoks tegi. Oma oletuslikku embusesse olen ma võtnud rohkem inimkondi kui Kristus, salaja olen ma valmis teinud rohkem filosoofiaid kui ükski Kant on kirjutanud. Aga ma olen ikka see pööningutoa-oma, ja võib-olla selleks jäängi, mis siis, et ma seal ei ela; ma olen igavesti see, kes polnud selle jaoks loodud ; ma olen alati vaid see, kellel oli eeldusi ; ma jään igavesti selleks, kes ootas, et talle avataks, kuigi seinas ei olnudki ust." Mu igavesti lemmik Fernando Pessoa, "Tubakapood"