1324
Täna on mu päris esimene vihmane (no ma mõtlen selline "vihm-peksab-vastu-akent"-vihmane) Tallinna kodu õhtu. Ja täna toodi mulle esimest korda Norrast raamatuid. Lihtsalt sellepärast, et keegi sai teada, et mulle väga meeldib lugeda. (Pealegi on ühe raamatu nimi "Mengele Zoo" ja mis sobikski mulle lugemiseks paremini?)
Kui ma alles kirjutasin, kuidas ma oma Tartu viimaseid kogun, siis nüüd panen vaikselt Tallinna esimesi kõrvale.
Kui ma Mariale rääkisin, et olen üllatavalt ruttu oma uue kodulinnaga harjunud, siis ta ütles, et küllap ma olen siis õigesse kohta jõudnud. Olen selle peale hiljem palju kordi mõelnud ja jõudnud järeldusele, et vist olengi... Kes oleks osanud arvata? Mul on siin tõesti hea olla. Ja mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda vähem saan ma aru, kuidas ma kogu sellest Tartu üksindusest eluga välja tulin. Tartu oli, on ja jääb mu esimeseks linnaarmastuseks, aga oh boy... praegu ma ei mõista kõiki neid mitmes kohas elamise toimemehhanisme. Või ehk mulle lihtsalt meeldis olla kirjutusmasinaga õhtupimeduses aknalaual istuv Tartu loomeinimene ja see aitas mul neli aastat vastu pidada. Sest seda teame me ju kõik, et mul on Tartust kaasa võetud küll ja veel mälestusi, mille üle järgmised mitukümmend aastat nostalgitseda.
Naljakas on see, et Tartus paistab siiani minu jaoks alati päike ja Tallinnas on siiani igavene õhtu, aga see isegi ei häiri mind. Nii peabki olema ja mul pole selle vastu mitte midagi. Hea on avastada mitut sorti head.
PS! Kui kedagi peaks huvitama, siis mu uus töö meeldib mulle väga. Sealt võib samuti leida mitut sorti head. Või vähemalt minu ootused on igati ületatud.
Kui ma alles kirjutasin, kuidas ma oma Tartu viimaseid kogun, siis nüüd panen vaikselt Tallinna esimesi kõrvale.
Kui ma Mariale rääkisin, et olen üllatavalt ruttu oma uue kodulinnaga harjunud, siis ta ütles, et küllap ma olen siis õigesse kohta jõudnud. Olen selle peale hiljem palju kordi mõelnud ja jõudnud järeldusele, et vist olengi... Kes oleks osanud arvata? Mul on siin tõesti hea olla. Ja mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda vähem saan ma aru, kuidas ma kogu sellest Tartu üksindusest eluga välja tulin. Tartu oli, on ja jääb mu esimeseks linnaarmastuseks, aga oh boy... praegu ma ei mõista kõiki neid mitmes kohas elamise toimemehhanisme. Või ehk mulle lihtsalt meeldis olla kirjutusmasinaga õhtupimeduses aknalaual istuv Tartu loomeinimene ja see aitas mul neli aastat vastu pidada. Sest seda teame me ju kõik, et mul on Tartust kaasa võetud küll ja veel mälestusi, mille üle järgmised mitukümmend aastat nostalgitseda.
Naljakas on see, et Tartus paistab siiani minu jaoks alati päike ja Tallinnas on siiani igavene õhtu, aga see isegi ei häiri mind. Nii peabki olema ja mul pole selle vastu mitte midagi. Hea on avastada mitut sorti head.
PS! Kui kedagi peaks huvitama, siis mu uus töö meeldib mulle väga. Sealt võib samuti leida mitut sorti head. Või vähemalt minu ootused on igati ületatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar