Te teate isegi, et seda sorti postitusi eksib siia blogisse ikka ja jälle ära. Ma ei saa sinna midagi parata. Nagu ma ükskord varem juba kirjutasin, siis ma vajan mõnikord oma elu armastustest hingetõmbepause. Ma ei tea kui väga ma seda seekord vajasin, aga oi, ma polnud jälle häbiväärselt kaua teatris käinud. Täna käisin. Ja kuigi etendus algas pingutatult diibilt (umbes nagu mu enda kunagi kirjutatud näidend), siis lõppes see ägedate lavalahenduste ja hea näitlejatööga.
Mu postituse idee oli see, et avastasin enda jaoks jälle selle ideaalse teatripimeduse ja Veiko Tubina muusikaliste kujunduste võlu. Mitte üheltki etenduselt, olgu see hea või halb, ei tule ma eales sama inimesena koju. Alati käib mingi klõps. Ja kuigi mu tavapärane Riia mäest ülesrühkiv jalutuskäik teatrist koju, mida ma ilma ühegi erandita väga nautisin (isegi vastikult pakaselistel talveõhtutel), oli asendunud pika trammisõiduga, oli selles kõiges midagi uutmoodi põnevat ja vajalikult sügisballilikku.
Ja kuigi mu uue kodulinna idülli rikkusid kolm lärmavat venelast mu maja ukse ees, on mul kodus Veiko Tubina "Friedebert", "Tšehhoviaana" ja "Vaikelu", mida ma nüüd järgmised tund aega repeat'i peal kuulan ja siis magamistoa kutsuvasse embusesse tuttu lähen.
Mu postituse idee oli see, et avastasin enda jaoks jälle selle ideaalse teatripimeduse ja Veiko Tubina muusikaliste kujunduste võlu. Mitte üheltki etenduselt, olgu see hea või halb, ei tule ma eales sama inimesena koju. Alati käib mingi klõps. Ja kuigi mu tavapärane Riia mäest ülesrühkiv jalutuskäik teatrist koju, mida ma ilma ühegi erandita väga nautisin (isegi vastikult pakaselistel talveõhtutel), oli asendunud pika trammisõiduga, oli selles kõiges midagi uutmoodi põnevat ja vajalikult sügisballilikku.
Ja kuigi mu uue kodulinna idülli rikkusid kolm lärmavat venelast mu maja ukse ees, on mul kodus Veiko Tubina "Friedebert", "Tšehhoviaana" ja "Vaikelu", mida ma nüüd järgmised tund aega repeat'i peal kuulan ja siis magamistoa kutsuvasse embusesse tuttu lähen.
Kommentaarid
Postita kommentaar