Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2010 postitused
Ja kui ma olen juba lühipostituste meelevallas, siis siit tuleb üks veel.

Ma avastasin täna, et ma ei oska midagi kosta, kui mulle öeldakse, et ma tubli olen. Seda öeldakse nii harva. Kirjutatakse küll jaa, aga öeldakse? Aga tore oli seda kuulda ja awkward oli vastata, aga hakkama sain ja tuju parandas küll. (:
Kas te kujutate ette kui tore on tegelikult teada, et keegi on Sulle kunagi öelnud, et "vaata, et Sa siis Hemingwayks hakkad"?
Ja siis te veel imestate, miks mulle inimesed meeldivad?! (:
Nad on geeniused.
Täna on õige aeg öelda:
FUCK G O O G L E, ASK ME! (H)


Ajaloo eksam oli great success. Ainult sellepärast, et tehtud sai ja tühjad kohad olid haruldased. : ) 30-75punkti ma pakun. :D


Ja muidugi tuleb tunnistada, et küllaltki rahustav on minna Jüri kooli eksamit tegema ning seejärel leida nende kooli seinalt enda pilt. (: Tekitas vähe kodusema tunde ja tuletas toredaid aegu meelde. ^^
Hmm.. pastakad on leitud. Ehk laabuvad muud asjad ka niisama iseenesest. Homme ju võiks, sest ma olen selle nimel siiski-siiski pingutanud. : )
Ajalugu tapab viimaseid närve. Olen jõudnud õnnelik olla, et oskan; nutta, et ma ei oska; neutraalsest täiesti hulluks minna ja siis veel miljon korda taibata, et ma ei oska ning oma mälus olen juba täielikult pettunud. Kes oleks osanud arvata?! Jätsin endale liiga vähe aega, raiskasin mittevajalikele teemadele rohkem aega, kui vaja, aga oleks keegi seda mulle varem öelda; panin endale tänaseks silmaarsti aja ja siis ta pani mulle neid tilku, millega pärast lugeda ei näe. Ja siis ma muretsesin veel rohkem. Nii palju muretsesin, et hakkasin jälle nägema ja jubekiirelt õppima. Aga ometigi siin ma nüüd olen ja tunnen, et ei tea nii palju, et ma saaksin ihaldatud punktid number 80 läheduses. Lasin oma võimaluse käest ja järgmisel aastal seda niikuinii ei korda. Mul on kahju ja ma saan aru, et tegelikult ei huvita teisi inimesi, kas ma saan 20 või 80 punkti, aga mingi asi jääb endas närima.
Aga siis hakkas "Kole koiott", ühe hingetõmbe hetkel jätsin raske südamega õppimise kõrva…
Ma tean, et teen hästi palju lühikesi postitusi viimasel ajal, aga antud hetkel pole rohkem aega.


Meeleavaldus oli hästi organiseeritud ja kord eeskujulik. Hämmastunud venelased küsisid eestlastelt, et kui teil on nii palju hästi organiseeritud jõudu, miks ei valluta te Peterburi. Eestlased olevat vastanud: "Mis teeme meie Peterburiga. Meie tahame ainult oma maad ise valitseda."
Minu rahvas. <3
Tuubin päevad läbi, targemaks ei saa ja kardan paaniliselt ajaloo eksamit. (:
Mis siis kui ma hästi haigeks jääks? *-) Siis mul oleks ju veel aega 9.juunini õppida. That's rather interesting. Ma vist tunnengi, kuidas mu külmetus süveneb. o:
I have a thing for alleys. I have always had. :)


Ja minu meelest on Robin väga äge nimi!
Olen ametlikult hulluks läinud. (:
Tahaks näha inimest, kes veel õppides heldimusest pisaraid toetab. ^^
Patrioot olen ju. For gods sake. :'
Ma olen maailma kõige lootusetum daydreamer. Te üldse ei taha teadagi. :'



Aga muidu käisin täna Kertu Dance Acti esinemisel ta empsi ja õega. (: Alguses andsin endast nii väga parima, et pisaraid tagasi hoida, siis harjusin keskkonnaga ja siis nautisin olukorda läbi ja lõhki. ^^ Lemmikud olid 4 pisikest Jacksonit ja detektiivide kamp! <3 Ja siis kõik need teised hästi ägedad ja mõned noobid rühmad ka. :D
Aga pisikesed lepatriinud tegid küll kadedaks. :')
Gosh, mulle hakkab see asi juba meeldima, et sõbrad leiavad mu numbri telefonist üles. (:
Täna jälle ju. : ) Mõnus lõpetus tänasele ajalooõpingule.
Paar sõpra leidsid ikka mu numbri telefonist üles. (: Õhtu oli tore ja cozy ja hea oli südamest naerda. Lihtsalt naerda. ^^


Otsin oma salapära.
Mulle kuluks üks tuumakaelamassaaž ära! gosh.
missing the nights.
Can you belive it? Erkil läkski hästi ja ta tõi mulle kollase Corny. (:
Ta ei olegi niiiiii õnnetusehunnik vist. :D
Minu venna prohvetlik ettekuulutus sellest, mis saab Voltsi kohtusse kaevanud perekonnast peale seda kui rahvas on kõik enda emotsioonid välja elanud:

sm. Sten ütleb (14:11):
küll see krdi pere lõpuks nii kaugele viiakse et nad siit krdi poola ära kolivad
Krakowi äärelilnna korteris elavad ülejäänud elu
paksude sametiste mustade kardinate taga
mida kunagi ei avata
süüa toob sotsiaalhoolekanne
ja majast julgevad välja käis korra kuus pühapäeva õhtutit


:D:D

We'll see. :D
vihkan MSNi. (:


Ja üleüldsegi, miks mul on alati päeva lõpuks tunne, et vähemalt 1 inimene (tihti palju rohkem) on selle tänase jooksul mu peale solvunud?! Härra Remarque, palun võtta tagasi sõnapaar 'öö liialdab'. Aitäh Sulle. Ehk muudaks midagi paremaks. (:
Ühest võõrast blogimasinast:

õnnetu olemine on palju raskem kohtades, kus on kunagi õnnelik oldud. kui tänavanurgad ei lõhnaks ammustest endorfiinidest, oleks kõigega toimetulemine palju lihtsam.


Sellised sõnaseadmised, tillukesed, aga tabavad, toovad kadedusrohelise näkku.
Mul on nii hea meel, et me jälle lobiseme. :'
Leidsin draftist:


Ma olen üks lihtne inimene koos oma mitmete vigadega. Kindlasti peavad väga mitmedki inimesed üheks veaks minu usku ilusatesse asjadesse. Nad on sellele "veale" isegi nime andnud - naiivsus. Ja olengi ja mulle nii meeldib. Mulle meeldib uskuda unistuste täitumisse, inimeste lubadustesse ning muutumistesse ja kõigesse muusse, milles võib olla lihtne pettuda. Minu arust on tunduvalt toredam ja lõbusam elada, kui...


Ma vist olengi Tom/Laura. O:
Pulmad olid niiiii toredad. (':

Välja arvatud see, et Ergo mind lihtsalt vigaseks tegi, Erki mind korduvalt ära uputada tahtis, mu lemmikjalanõud owni said, ma nägin välja nagu mingi läbiligunenud loom ja et mul on sitad sõbrad juuuu, muidu oli tore. :)
Nüüd kui Lenna ja Artur "Laulud tähtedega" saate ära on võitnud, võin ma tiinikalt fännates täna oma peakese rahulikult padjale toetada. Toredad inimesed on nad. (: My fav.
Jeiiii, ma sain lõpuks Wonderwalli kitarril selgeks. (: Mitte, et ma tuuma palju harjutanud oleks, aga pmst.. võtsin kokku ennast jälle. : )
Ma alustasin enda blogi lugemist. Niisama kogemata. Alustasin tänasest päevast ja jõudsin 2009nda aasta oktoobrisse.
Ma tegin ühe jubetoreda avastuse. Ma olen nii cheery person. (: Vähemalt enda kirjutamisviisis. Annab ikka kindlustunnet küll, kui loen jälle kui õnnelik ma kogu aeg olen. ^^
Ja miks ka mitte? :)
Mõnikord ma juhtun enda blogi lugema ja siis ma once in a while avastan selliseid kentsakaid lauseid, et ma tõsimeeli imestan, et mina need kunagi kirjutanud olen.

Võtame kasvõi selle:


päevad on nii toimetusi täis, et ma ei pane enam tähelegi, et ma olen.



Lahe on teada, et ma mõnikord äge olen. : D
Täna on lihtsalt maailma kõige ilusam ja minum ilm. :' On soe, aga mitte kõrvetav. Pilved ei häiri ja vihm on nii sobiv. Natuke mürinat ja välku ning kõik ongi pöörfi. Kõik meeled on sellest ilmast haaratud - välk silmadele, mürin kõrvadele, kõige mõnusam vihmalõhn ninale, paras temperatuur nahale ja veidi paksema õhu maitse keelele ning ma olen 100% kindel, et nii mõndagi jääb ka kuuendale meelele. (:




Ja kas te olete kunagi tähele pannud, et vihmaga on kõik värvid nii palju ilusamad? (:
Mõni päev väsitab rohkem kui teine ja mõnel päeval saab asjadest rohkem aimu kui teistel. Mul on täna see teine päev.
Kujutis
HAHAHA :D
Today was my oral english exam and I did well. (:
Ma olen kunagi enda privaatblogisse kirjutanud sellise lause:
Ma olen väike inimene koos oma väikeste tegude ja ilusate ideedega. ^^ Ma arvan, et see on üks päris armas lause. (:
Mul vist hakkavad jalad külmetama, kui ma närvi lähen. *-)
Ma olen see tüdruk, kes teeb heale raamatule musi. Ma olen see tüdruk, kes igatseb seda sõpra, kes teda kunagi oma lapsikute naljadega naerma ajas. Ma olen see tüdruk, kellel on nii väga piinlik, kui ta kedagi mingit moodi üle laseb. Ma olen see tüdruk, kes nutab oma silmad peast välja, kui ta Grey anatoomiat vaatab. Ma olen see tüdruk, kes tunneb kaasa ka kõige vastikumatele inimestele. Ma olen see tüdruk, kes võib süüa tahvli šokolaadi korraga ja ikka on hea. Ma olen see tüdruk, kes on rahul sellega, milline ta välja näeb. Ma olen see tüdruk, kes tunneb tõesti huvi, kui ta küsib "Kuidas Sul läheb?". Ma olen see tüdruk, kes armastab teistele komplimentide ja motivatsioonikõnede tegemist. Ma olen see tüdruk, kellele meeldib teistega koos õnnelik olla.
Ma olen see tüdruk, kes on läbi ja lõhki romantik. Ma olen see tüdruk, kes läheb igal õhtul magama, lootes näha seda üht ja sama unenägu. Ma olen see tüdruk, kes pelgab olla lahtise uksega toas. Ma olen see tüdruk, kellele meeldib…
We don't wish for the easy stuff. We wish for big things. (-Grey's Anatomy.) Pean minema kirja kirjutama.

inconsiderate

Vahepeal on möödunud my english exam, kevadlaat, emadepäev, muusikali casting, oleng @ Aro's, laulu- ja näidendiproov. English exam oli veider. Selline tuumakerge vahelduva tuumakeerulisusega. We'll see how that went. Ise hinnangut anda ei oska. Kohe mitte üldse. Loodan parimat. Ühtegi lünka tühjaks ei jätnud. Kui vaja, mõtlesin ise sõna välja.
Kevadlaadale ma väga ei jõudnud, korra käisin läbi, kuid piltide järgi järeldan, et muusikalirahvale it was a blast.
Emadepäevaks kinkisin oma emale kõikide teiste aastate kingitused. :D (okeiokei, päris kingi saab ka kohekohe varsti, aga sellest ma ei viitsi rääkida)
Muusikali castingule ma ei läinud, aga kui Peep minult küsis miks ma ei läinud ja ütles, et ta küll ikka proovis ära, siis ma nüüd kohe ei teagi. Ehk annan ikka ka endast märku, sest olgem ausad.. eelmine kord oli ju päris äge. (: Peebule, Hansule ja Kenile - congratz!
Arode juures oli nalja nabani. Saime teada, et kui Kertu oma kirjandiga pilti kaasa ei andnud, siis ta saab r…
Kas kõik inimesed on üksteise peale tuumakadedad, or is it just me? Eriti kui asi puudutab annet, oskuseid ja loovust.
Ahjaa, ja emme tõi ju mulle Vanemuisest ühe toreda raamatu "Hooaeg 2009/2010" (': See on nii lovely ja mahukas ja igatsus. :'
Ma olen kaotanud oskuse kuulata. ): Mitte kuulata-kuulata, aga ma ei suuda enam jälgida inimeste täispikka küllaltki sisutut jutuvada. Ma olin kunagi nii osav. Nüüd aga leian ennast aeg-ajalt mõtlemas omi mõtteid, kui keegi kõrval usinalt miskit jutustab. Oskused on nii kerged kaduma. *-)
Lubasin endale täna pingelise eksamiperioodil ühe meeldiva seebi. ^.^ Dove gofresh Fresh Touch *süda*
Tänased tegemised toimetused võib pmst kaheks jagada: Näidendiproov ning Operatsioon Diego.

Hommik algas väga unelevalt ja ärkamist vihkavalt. Seejärel istusin köögis, nosisin hommikust ning tegin märkmeid, mida oma näitlejatele öelda. Peale tahtejõu äärmist kogumist lohistasin ennast läbi vihma koolimajja, kus ootasime mõningad minutid ning ma alustasin oma jutuga. Tänase proovi positiivne üllataja oli Kati. (: Wow. Hea oli näha, et keegi lõpuks püüab. Nagu päriselt püüab. Nii tubli. Ja lihtsalt 10x paremini tuli keskendumisega välja kui muidu. Ja see killuke pühendumust made my day. ^^ Tänase proovi negatiivne osa (isegi mitte üllataja) oli Paul, kes jälle kohale ei tulnud. ): Ta pole oma osa kordagi teinud. (: Isn't that great? Eks paistab, kuidas 15ndaks kõik ennast kokku suudavad võtta.

Pärast proovi tegin väikese poetreti, tee peal mõtlesin oma absoluutselt vastupandamatule unenäole ja siis ideega tulla koju sellest blogima, avastasin, et üks deegudest on mu toa vallutanud -.-…

instant match.

Ma nägin täna must-valget unenägu. How awesome is that? Ja tänavad olid sellised kuskil aastal 1900. Ja see kommipood. (': Kõik oli nii pöörfi ja kommid olid head ja seltskond oli esmaklassiline. Kui ma päris aus olen, siis mul pole ammu nii lõbus olnud, kui mul selles unenäos oli. Ja nii hea oli kohata võõrast inimest, kellega oli instant match. Ma rääääägin, et ma tahan inimest, keda tundma õppida.

Tribute to ms M.

Mul on piinlik, et olen teile jätnud rääkimata ühe väga olulise laupäeva hommikupoolsed sündmused. See oli umbes täpselt eelmise nädala laupäeval, kui ma istusin varajase marsa peale, et sõita pealinna just nimelt selleks, et olla nii tubliks moraalseks toeks preili Murakale, kui ma vähegi oskan. Ja ma arvan, et I did hell of a job. Nii hea on teada, et kellelgi on Sind mõnikord vaja. (:
Igatahes kui me peale parajas koguses Tallinnas seiklemist Lavaka juurde jõudsime, taipasime, et kell on isegi meiesuguste friikide jaoks liialt vähe. Seega seisime tolle armastusväärse hoone ees ning ma mullitasin väljamaa onudele kõikides maailma värvides mulle kaamerasse ning Merilin-Ingrid luges mulle üht mu lemmik luuletust - Betti Alveri "Tulipunane vihmavari". Ses luuletuses on midagi nii nukker-tuttav-minulikku.
Vahepeal tuli üks välismaalasest Priit Võigemast ja küsis meilt teed politseijaoskonda ning peale pikka ning olematut ajuderagistamist ütlesime talle, et meil pole õrna aimu, k…

inevitable

Mul on juba mitmendat päeva jube blogikirjutamise nälg peal. Sellise hästi minuliku inimeste käitumist analüüsiva postituse kirjutamise tuju. Aga ma pole jõudnud ühegi jahmatava tulemuseni, mida teile esitada. Iga päev jooksevad mu mõtteraalist läbi nii paljud inimeste pihta mõtted, et alati ei oskagi midagi olulist välja tuua. Kõik on oluline ja samas mitte midagi. Niikuinii tundume kõik üksteisele erinevad. Eales ei kirjeldaks kaks inimest mind ühtemoodi, kui nad muidugi juhuslikult väga tuumapealiskaudsed pole. Aga inimesel on vaja mitut erinevat sõpra. Ühte sellist kellega klapib absoluutselt igasugune psühholoogiline mõtteviis, kellega suheldes saab täielikult aru telepaatia mõiste tähendusest, keegi, kes omab kõige sügavamat tähendust. Teine selline (või siis neid olgu palju tahes), kellega jagad ühiseid huve; kellega saad kas trenni teha, tantsimas käia, pikki jalutuskäike nautida või lihtsalt koos tümmida. Kolmandad sellised kellega klapivad vaated, kellega rääkida kõikidel ma…
I'm sometimes dark & twisted, but most of the time I'm awkward and freaky.
Tahtsin täna emale hea laps olla ja koristasin vannitoa, WC, köögi ja koridori enam-vähem ära. Veidi küürimist tuli mu sõrmusele ka kasuks, mis nüüd läigib nagu uus. Aga eks elame-näeme, kas emps üldse tähele ka paneb. :D Mina teen näo nagu oleksin ühe järjekordse päeva tegevusetult õhtusse saatnud. Endal on vähemalt hea tunne. (: Erinevalt eilsest sai täna midagi tõeliselt kasulikku ka ära tehtud. Kuigi, mida ma ajan eile sai ju Proua Dallowayga paar põnevamat vestlust peetud ning raamatukogu oli ka all mine. Ühed erialased raamatud said vahetatud teiste vastu ja veel mõni armastatum geenius vuras minuga koju. *süda.* Loomulikult lõikusin ma veel kahte oma pluusi ka lahedaks. ^^ Ja üleüldsegi leidsin eile endale kaaslase, kellega minna vaatama minu niiiiii elamuseedetabeliesimestkohta - Complex Contemporary Ballet! Thank you, Kertu. (':

Minu tänasesse ideaalsesse päeva peab veel mahtuma veidike proua Dallowayd, natuke rohkem ajalugu, otse loomulikult pisut telekasti ning pealekäim…
Ei taha abi neilt, kes abi anda ei taha.
Kujutis
10. mai 2010 19.00 - 22.00 Nokia saal Solaris http://complexionsdance.com/ süda!
Kujutis
Käisin täna pealinnas. "Proua Dalloway" kindlalt minuga kaasas. Hea suur kiri teeb tasa ülikeerukad lausestruktuurid.
Linn ise oli suhteliselt kasuaalne. Sain teada, et järgneva aastaga kaotan viimase tarkuseraasu, sest selle ajaga eemaldatakse minu kõik 4 nähtamatut tarkusehammast. Mõnus, kas pole? (:
Kinos käisin ka, aga elamust ei saanud. "Põrgulik kohting". Koduse õhtu väike vürts, kuid kinos täielik partybumper.
Üleüldsegi, ma olen viimasel ajal väga elamustealdis. Jahin neid igal sammul. Ega ma ilmaasjata ei tahaks järgmise esmaspäeva õhtut Nokia saalis veeta.
Aga muidu lähen homme raamatukokku. Vahetan ühed erialased teosed teiste vastu ja olen lahe. Õppima peaks ka, aga praegu olen üle pika aja lugemiselainel. Olen,
Sus.

Tunnid!

Kujutis
Lõpetasin taaskord ühe äärmiselt ilusa filmi vaatamise, kuid selle filmi ilu oli hoopis midagi muud, kui viimati vaadatud Atonement'il. "The Hours" võlus oma mõttesügavuse ja stsenaristi andeka käega. Kuigi ma ei saa väita, et Stephen Daldry oleks Michael Cunninghami teost kuidagi halvasti ekraanile kandnud.
Muide, ma olen hakanud filme teisiti vaatama. Ma olen õppinud tähele panema. Või vähemalt mulle tundub nii. Kõik filmid muutuvad millekski palju enamaks. Ma olen õppinud märkama. (:



Lugu räägib kolmest naisest, keda otsesemalt või kaudsemalt mõjutab raamat "Mrs. Dalloway" ning üks neist on raamatu autor Virginia Woolf ise. Mulle meeldis, et selles filmis olid igal naisel oma lilled. Ühe kodus valitsesid orhideed ning teisel guzmaniad. Lovely.
Ma arvan, et see film meeldis mulle sellepärast, et selles oli vaikust. Mitte sellist, mida tavainimene oma elus kogeks. Tavainimese vaikus on rikutud häälekate mõtete ning teadmisega, et kuskil on müra. Kuid selles filmi…