28.5.10

Ja kui ma olen juba lühipostituste meelevallas, siis siit tuleb üks veel.

Ma avastasin täna, et ma ei oska midagi kosta, kui mulle öeldakse, et ma tubli olen. Seda öeldakse nii harva. Kirjutatakse küll jaa, aga öeldakse? Aga tore oli seda kuulda ja awkward oli vastata, aga hakkama sain ja tuju parandas küll. (:
Kas te kujutate ette kui tore on tegelikult teada, et keegi on Sulle kunagi öelnud, et "vaata, et Sa siis Hemingwayks hakkad"?
Ja siis te veel imestate, miks mulle inimesed meeldivad?! (:
Nad on geeniused.
Täna on õige aeg öelda:

FUCK G O O G L E, ASK ME! (H)



Ajaloo eksam oli great success. Ainult sellepärast, et tehtud sai ja tühjad kohad olid haruldased. : )
30-75punkti ma pakun. :D


Ja muidugi tuleb tunnistada, et küllaltki rahustav on minna Jüri kooli eksamit tegema ning seejärel leida nende kooli seinalt enda pilt. (: Tekitas vähe kodusema tunde ja tuletas toredaid aegu meelde. ^^

27.5.10

Hmm.. pastakad on leitud. Ehk laabuvad muud asjad ka niisama iseenesest. Homme ju võiks, sest ma olen selle nimel siiski-siiski pingutanud. : )
Ajalugu tapab viimaseid närve. Olen jõudnud õnnelik olla, et oskan; nutta, et ma ei oska; neutraalsest täiesti hulluks minna ja siis veel miljon korda taibata, et ma ei oska ning oma mälus olen juba täielikult pettunud. Kes oleks osanud arvata?! Jätsin endale liiga vähe aega, raiskasin mittevajalikele teemadele rohkem aega, kui vaja, aga oleks keegi seda mulle varem öelda; panin endale tänaseks silmaarsti aja ja siis ta pani mulle neid tilku, millega pärast lugeda ei näe. Ja siis ma muretsesin veel rohkem. Nii palju muretsesin, et hakkasin jälle nägema ja jubekiirelt õppima. Aga ometigi siin ma nüüd olen ja tunnen, et ei tea nii palju, et ma saaksin ihaldatud punktid number 80 läheduses. Lasin oma võimaluse käest ja järgmisel aastal seda niikuinii ei korda. Mul on kahju ja ma saan aru, et tegelikult ei huvita teisi inimesi, kas ma saan 20 või 80 punkti, aga mingi asi jääb endas närima.
Aga siis hakkas "Kole koiott", ühe hingetõmbe hetkel jätsin raske südamega õppimise kõrvale ja viskusin oma voodi avarustesse. Aitab. Ma olen veidi rahunenud ka, aga ega ma oma teadmiste osas kindlam pole. Homme näeme. Või noh, tegelikult siis kui punktid tulevad. Aga ma loodan, et ma saan lihtsalt kõik sellised küsimused, mida ma koba peale teada võiks. (: Või noh, vähemalt enamiku, sest arutluse jaoks pole mul niikuinii piisavaid oskuseid.
"Kole koiott" on lifesaver, aga ikkagi tahan homse hommikuga veel pool kronoloogiat vähe selgemaks saada. We'll see, kuidas mu superwoman'i omadused homme vastu peavad. :)

-ajalooline närvipundar Sus.



(ja pealekauba pole ma nii ammu ühelgi eksamil käinud, et ma ei tea, kus mu eksamipastakad on. mina ja sentimentaalsed esemed, vöäk.)

26.5.10

Ma tean, et teen hästi palju lühikesi postitusi viimasel ajal, aga antud hetkel pole rohkem aega.


Meeleavaldus oli hästi organiseeritud ja kord eeskujulik. Hämmastunud venelased küsisid eestlastelt, et kui teil on nii palju hästi organiseeritud jõudu, miks ei valluta te Peterburi. Eestlased olevat vastanud: "Mis teeme meie Peterburiga. Meie tahame ainult oma maad ise valitseda."

Minu rahvas. <3
Tuubin päevad läbi, targemaks ei saa ja kardan paaniliselt ajaloo eksamit. (:
Mis siis kui ma hästi haigeks jääks? *-) Siis mul oleks ju veel aega 9.juunini õppida. That's rather interesting. Ma vist tunnengi, kuidas mu külmetus süveneb. o:
I have a thing for alleys. I have always had. :)


Ja minu meelest on Robin väga äge nimi!

24.5.10

Olen ametlikult hulluks läinud. (:
Tahaks näha inimest, kes veel õppides heldimusest pisaraid toetab. ^^
Patrioot olen ju. For gods sake. :'

22.5.10

Ma olen maailma kõige lootusetum daydreamer. Te üldse ei taha teadagi. :'



Aga muidu käisin täna Kertu Dance Acti esinemisel ta empsi ja õega. (: Alguses andsin endast nii väga parima, et pisaraid tagasi hoida, siis harjusin keskkonnaga ja siis nautisin olukorda läbi ja lõhki. ^^ Lemmikud olid 4 pisikest Jacksonit ja detektiivide kamp! <3 Ja siis kõik need teised hästi ägedad ja mõned noobid rühmad ka. :D
Aga pisikesed lepatriinud tegid küll kadedaks. :')

21.5.10

Gosh, mulle hakkab see asi juba meeldima, et sõbrad leiavad mu numbri telefonist üles. (:
Täna jälle ju. : ) Mõnus lõpetus tänasele ajalooõpingule.
Paar sõpra leidsid ikka mu numbri telefonist üles. (: Õhtu oli tore ja cozy ja hea oli südamest naerda. Lihtsalt naerda. ^^


Otsin oma salapära.

20.5.10

Mulle kuluks üks tuumakaelamassaaž ära! gosh.

missing the nights.
Can you belive it?
Erkil läkski hästi ja ta tõi mulle kollase Corny. (:
Ta ei olegi niiiiii õnnetusehunnik vist. :D
Minu venna prohvetlik ettekuulutus sellest, mis saab Voltsi kohtusse kaevanud perekonnast peale seda kui rahvas on kõik enda emotsioonid välja elanud:

sm. Sten ütleb (14:11):
küll see krdi pere lõpuks nii kaugele viiakse et nad siit krdi poola ära kolivad
Krakowi äärelilnna korteris elavad ülejäänud elu
paksude sametiste mustade kardinate taga
mida kunagi ei avata
süüa toob sotsiaalhoolekanne
ja majast julgevad välja käis korra kuus pühapäeva õhtutit


:D:D

We'll see. :D

19.5.10

vihkan MSNi. (:


Ja üleüldsegi, miks mul on alati päeva lõpuks tunne, et vähemalt 1 inimene (tihti palju rohkem) on selle tänase jooksul mu peale solvunud?! Härra Remarque, palun võtta tagasi sõnapaar 'öö liialdab'. Aitäh Sulle. Ehk muudaks midagi paremaks. (:
Ühest võõrast blogimasinast:

õnnetu olemine on palju raskem kohtades, kus on kunagi õnnelik oldud. kui tänavanurgad ei lõhnaks ammustest endorfiinidest, oleks kõigega toimetulemine palju lihtsam.


Sellised sõnaseadmised, tillukesed, aga tabavad, toovad kadedusrohelise näkku.
Mul on nii hea meel, et me jälle lobiseme. :'
Leidsin draftist:


Ma olen üks lihtne inimene koos oma mitmete vigadega. Kindlasti peavad väga mitmedki inimesed üheks veaks minu usku ilusatesse asjadesse. Nad on sellele "veale" isegi nime andnud - naiivsus. Ja olengi ja mulle nii meeldib. Mulle meeldib uskuda unistuste täitumisse, inimeste lubadustesse ning muutumistesse ja kõigesse muusse, milles võib olla lihtne pettuda. Minu arust on tunduvalt toredam ja lõbusam elada, kui...


Ma vist olengi Tom/Laura. O:
Pulmad olid niiiii toredad. (':

Välja arvatud see, et Ergo mind lihtsalt vigaseks tegi, Erki mind korduvalt ära uputada tahtis, mu lemmikjalanõud owni said, ma nägin välja nagu mingi läbiligunenud loom ja et mul on sitad sõbrad juuuu, muidu oli tore. :)

16.5.10

Nüüd kui Lenna ja Artur "Laulud tähtedega" saate ära on võitnud, võin ma tiinikalt fännates täna oma peakese rahulikult padjale toetada. Toredad inimesed on nad. (: My fav.
Jeiiii, ma sain lõpuks Wonderwalli kitarril selgeks. (: Mitte, et ma tuuma palju harjutanud oleks, aga pmst.. võtsin kokku ennast jälle. : )

15.5.10

Ma alustasin enda blogi lugemist. Niisama kogemata. Alustasin tänasest päevast ja jõudsin 2009nda aasta oktoobrisse.
Ma tegin ühe jubetoreda avastuse. Ma olen nii cheery person. (: Vähemalt enda kirjutamisviisis. Annab ikka kindlustunnet küll, kui loen jälle kui õnnelik ma kogu aeg olen. ^^
Ja miks ka mitte? :)

14.5.10

Mõnikord ma juhtun enda blogi lugema ja siis ma once in a while avastan selliseid kentsakaid lauseid, et ma tõsimeeli imestan, et mina need kunagi kirjutanud olen.

Võtame kasvõi selle:


päevad on nii toimetusi täis, et ma ei pane enam tähelegi, et ma olen.



Lahe on teada, et ma mõnikord äge olen. : D

13.5.10

Täna on lihtsalt maailma kõige ilusam ja minum ilm. :' On soe, aga mitte kõrvetav. Pilved ei häiri ja vihm on nii sobiv. Natuke mürinat ja välku ning kõik ongi pöörfi. Kõik meeled on sellest ilmast haaratud - välk silmadele, mürin kõrvadele, kõige mõnusam vihmalõhn ninale, paras temperatuur nahale ja veidi paksema õhu maitse keelele ning ma olen 100% kindel, et nii mõndagi jääb ka kuuendale meelele. (:




Ja kas te olete kunagi tähele pannud, et vihmaga on kõik värvid nii palju ilusamad? (:

12.5.10

Mõni päev väsitab rohkem kui teine ja mõnel päeval saab asjadest rohkem aimu kui teistel. Mul on täna see teine päev.

HAHAHA :D
Today was my oral english exam and I did well. (:
Ma olen kunagi enda privaatblogisse kirjutanud sellise lause:

Ma olen väike inimene koos oma väikeste tegude ja ilusate ideedega. ^^
Ma arvan, et see on üks päris armas lause. (:

11.5.10

Mul vist hakkavad jalad külmetama, kui ma närvi lähen. *-)
Ma olen see tüdruk, kes teeb heale raamatule musi.
Ma olen see tüdruk, kes igatseb seda sõpra, kes teda kunagi oma lapsikute naljadega naerma ajas.
Ma olen see tüdruk, kellel on nii väga piinlik, kui ta kedagi mingit moodi üle laseb.
Ma olen see tüdruk, kes nutab oma silmad peast välja, kui ta Grey anatoomiat vaatab.
Ma olen see tüdruk, kes tunneb kaasa ka kõige vastikumatele inimestele.
Ma olen see tüdruk, kes võib süüa tahvli šokolaadi korraga ja ikka on hea.
Ma olen see tüdruk, kes on rahul sellega, milline ta välja näeb.
Ma olen see tüdruk, kes tunneb tõesti huvi, kui ta küsib "Kuidas Sul läheb?".
Ma olen see tüdruk, kes armastab teistele komplimentide ja motivatsioonikõnede tegemist.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib teistega koos õnnelik olla.
Ma olen see tüdruk, kes on läbi ja lõhki romantik.
Ma olen see tüdruk, kes läheb igal õhtul magama, lootes näha seda üht ja sama unenägu.
Ma olen see tüdruk, kes pelgab olla lahtise uksega toas.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib, kui ta juukseid sasitakse.
Ma olen see tüdruk, kes ei küsi kunagi midagi sellepärast, et mult sama vastu küsitaks.
Ma olen see tüdruk, kes ei julge teistega rääkida.
Ma olen see tüdruk, kelle hammastel hakkab kõdi, kui ta närvi läheb.
Ma olen see tüdruk, kes ütleb lihtsamini ei, kui ta kodus on.
Ma olen see tüdruk, kes muretseb.
Ma olen see tüdruk, kes võrdleb ennast suhkruga.
Ma olen see tüdruk, kes tahaks jalutuskäigul põigata läbi kommipoest.
Ma olen see tüdruk, kes saab aru ka kõige isekamatest, kuid samas altruistlikumatest mõtetest.
Ma olen see tüdruk, kes üksi jäädes paisutab kõik asjad mõttes vähemalt 10x hullemaks.
Ma olen see tüdruk, kellele ei meeldi kuumad joogid ja kerged tekid.
Ma olen see tüdruk, keda lohutab kallistus.
Ma olen see tüdruk nagu kõik teised.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib inimestele toeks olla, aga ainult siis kui ma oskan.
Ma olen see tüdruk, kellel valguvad silmad pisaraid täis, kui keegi räägib Lapimaast või armastusväärsusest.
Ma olen see tüdruk, kes oskab saladust hoida.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib kõigesse uskuda, mis on positiivse alatooniga, isegi kui see reaalne pole.
Ma olen see tüdruk, kes annab ilma innustuseta väga kergelt alla.
Ma olen see tüdruk, kes leiab, et inimesed näevad musta riietatuna nii ilusad välja.
Ma olen see tüdruk, kes ei lakka ennast analüüsimast ja on nii õnnelik, kui ta leiab enda siirukeeruviirulisest maailmast mingi uue tahu.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldivad inimesed sellepärast, millised nad on.
Ma olen see tüdruk, kes tahab kõike osata ja teada.
Ma olen see tüdruk, kes tahaks kunagi teatris töötada.
Ma olen see tüdruk, kes mõistab mõnikord kiirustades hukka, kuid teinekord hoiab viimase hingetõmbeni head kinni.
Ma olen see tüdruk, kes on mõnikord kurb, et minevik möödas on ning järgmisel hetkel ootan põnevusega, mis tulevik toob.
Ma olen see tüdruk, kes peab ühte sarja enda jaoks emotsionaalselt oluliseks.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldivad tähelepanuavaldused.
Ma olen see tüdruk, kes istub õhtuti kodus, põletab küünlaid ja lihtsalt istub.
Ma olen see tüdruk, keda alati üllatab, mida keegi temast arvab või mõtleb.
Ma olen see tüdruk, kes kardab kriitikat.
Ma olen see tüdruk, kes on olemas.
Ma olen see tüdruk, kes kuulab harva muusikat.
Ma olen see tüdruk, kes vajab regulaarset annust sõprust.
Ma olen see tüdruk, kes otsib igast asjast elamust.
Ma olen see tüdruk, kes paneb mõttes järjekorda asjad, mida ta oma uue tuttava kohta teab.
Ma olen see tüdruk, kes kirjutab oma blogisse, milline ta on.
Ma olen see tüdruk, kes enne eksameid pabistab, kuid sinna jõudes kihistab omaette naerda.
Ma olen see tüdruk, kelle tuju teeb heaks võõra inimese naeratus.
Ma olen see tüdruk, kes leiab miljonist pisiasjast inspiratsiooni.
Ma olen see tüdruk, kes õpib enda vigadest.
Ma olen see tüdruk, kelle voodinurgas raamatute peal istub sinine kelmika naeratusega kloun.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib teistel silma peal hoida ning nende eest hoolitseda.
Ma olen see tüdruk, kes võib enda lemmikut seepi nuusutada vähemalt tund aega järjest.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib Iiah Karupoeg Puhhist.
Ma olen see tüdruk, kellel pole suviseid riideid.
Ma olen see tüdruk, kes ei tõmba tähelepanu.
Ma olen see tüdruk, kes ei saa alati naljale esimese hooga pihta.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib ennast enne välja minekut sättida, kuid siiski hindab loomulikku ilu.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldivad tunnetatavad žestid.
Ma olen see tüdruk, kes peaaegu enne igat rahvatantsu esinemist ennast vigastab.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldivad nii väga head üllatused.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib eesti absurd.
Ma olen see tüdruk, kes igatseb uute inimestega tutvumist.
Ma olen see tüdruk, kes ei taha enda kodumaalt kunagi pikemaks ajaks lahkuda.
Ma olen see tüdruk, kes jumaldab spontaansust, kuid ei oma endas terakestki seda.
Ma olen see tüdruk, kelle tuba on enamasti nii sassis, et seal ei mahu kõndimagi.
Ma olen see tüdruk, kes ostab endale enda premeerimiseks seepi.
Ma olen see tüdruk, kes ei kanna eriti kulda.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldivad väiksed kingitused.
Ma olen see tüdruk, kes alustab kõike suure hurraaga, kuid lõpule kõigega ei jõua.
Ma olen see tüdruk, kes ei julge lõbustuspargis käia ega ühtegi looma katsuda.
Ma olen see tüdruk, kes vähemalt 2x aastas sõna otseses mõttes vastu seina jookseb.
Ma olen see tüdruk, kes eelistab külma kuumale.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib istuda klassi nurgas akna ääres.
Ma olen see tüdruk, kellele pakub huvi kirjandus.
Ma olen see tüdruk, kes on õppinud üksi naerma.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldivad väiksed veidrused.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib käia uutes kohtades.
Ma olen see tüdruk, kes laulab kümnendat aastat hoolimata sellest, et ma viisi ei pea.
Ma olen see tüdruk, kes märkab pisikesi nüansse inimestes, kuid mitte kunagi milleski materiaalses.
Ma olen see tüdruk, kes nii väga armastab Eestit.
Ma olen see tüdruk, kes niiii väga hindab ilusaid hetki.
Ma olen see tüdruk, kes leiab, et salatit on võimatu väikeste ampsudega süüa, sest korraga peab saama midagi igast komponendist.
Ma olen see inimene, kes hindab seda, kes on minu inimene.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib õigeid asju öelda.
Ma olen see tüdruk, kes jumaldab pikki sõite.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib öösiti korduvalt ärgata ja siis kohe jälle magama jääda.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib, kui keegi temaga koos ennast analüüsib.
Ma olen see tüdruk, kes alati mõtleb elu viimastele asjadele.
Ma olen see tüdruk, kes jumaldab ilusaid käsi.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldivad vihmavarjud, aga mitte otstarbekal eesmärgil.
Ma olen see tüdruk, kes küsib mõnikord kõige ootamatumaid küsimusi.
Ma olen see tüdruk, kes on sõltuvuses armastuslugudest.
Ma olen see tüdruk, kellel on komme otsida positiivseid külgi.
Ma olen see tüdruk, kes on õnnelik, kui talle tehakse imelikke kingitusi.
Ma olen see tüdruk, kellele meeldib, kui keegi pöörab tähelepanu millelegi temalikule.
Ma olen see tüdruk, kes kirjutab inimestele kirju, kui tal vaja midagi öelda on.
Ma olen see tüdruk, kes arvab elu lõpuni, et täistopitud jänkud ja karud on alati midagi rohkemat kui ainult mänguasjad.
Ma olen see tüdruk
Ma olen s e e tüdruk.

10.5.10

We don't wish for the easy stuff. We wish for big things.
(-Grey's Anatomy.)
Pean minema kirja kirjutama.

inconsiderate

Vahepeal on möödunud my english exam, kevadlaat, emadepäev, muusikali casting, oleng @ Aro's, laulu- ja näidendiproov. English exam oli veider. Selline tuumakerge vahelduva tuumakeerulisusega. We'll see how that went. Ise hinnangut anda ei oska. Kohe mitte üldse. Loodan parimat. Ühtegi lünka tühjaks ei jätnud. Kui vaja, mõtlesin ise sõna välja.
Kevadlaadale ma väga ei jõudnud, korra käisin läbi, kuid piltide järgi järeldan, et muusikalirahvale it was a blast.
Emadepäevaks kinkisin oma emale kõikide teiste aastate kingitused. :D (okeiokei, päris kingi saab ka kohekohe varsti, aga sellest ma ei viitsi rääkida)
Muusikali castingule ma ei läinud, aga kui Peep minult küsis miks ma ei läinud ja ütles, et ta küll ikka proovis ära, siis ma nüüd kohe ei teagi. Ehk annan ikka ka endast märku, sest olgem ausad.. eelmine kord oli ju päris äge. (: Peebule, Hansule ja Kenile - congratz!
Arode juures oli nalja nabani. Saime teada, et kui Kertu oma kirjandiga pilti kaasa ei andnud, siis ta saab rohkem punkte. ;) Ja Harri haris meid veel igasugustel Kertu teemadel, et me ikka teaksime, et ta on võlts, blond ja paks. Ja võib-olla törts kandilise näoga ka. :D Muidu oli lõbus. :D
Lauluproov oli casual-usual. Mina üks väheseid II alte ja Mrs. Dalloway kept me company.
Näideniproov oli osadel väga tubli, samas kui teised ainult frustreerisid mind. (: Leian mitmeid murekohti, kuid neid parandada ei oska. Eks näidend on sama hea kui selle nõrgim lüli. Eks laupäeval paistab, mis asjast saab. Siis on ometigi esietendus. Vähemalt läbi ma ei kuku, ma usun. :D

Näitemängulised! Homme 19.00 on proov.


Tsaupaka, Sus.

8.5.10

Kas kõik inimesed on üksteise peale tuumakadedad, or is it just me? Eriti kui asi puudutab annet, oskuseid ja loovust.
Ahjaa, ja emme tõi ju mulle Vanemuisest ühe toreda raamatu "Hooaeg 2009/2010" (': See on nii lovely ja mahukas ja igatsus. :'

7.5.10

Ma olen kaotanud oskuse kuulata. ): Mitte kuulata-kuulata, aga ma ei suuda enam jälgida inimeste täispikka küllaltki sisutut jutuvada. Ma olin kunagi nii osav. Nüüd aga leian ennast aeg-ajalt mõtlemas omi mõtteid, kui keegi kõrval usinalt miskit jutustab. Oskused on nii kerged kaduma. *-)
Lubasin endale täna pingelise eksamiperioodil ühe meeldiva seebi. ^.^
Dove gofresh Fresh Touch *süda*
Tänased tegemised toimetused võib pmst kaheks jagada: Näidendiproov ning Operatsioon Diego.

Hommik algas väga unelevalt ja ärkamist vihkavalt. Seejärel istusin köögis, nosisin hommikust ning tegin märkmeid, mida oma näitlejatele öelda. Peale tahtejõu äärmist kogumist lohistasin ennast läbi vihma koolimajja, kus ootasime mõningad minutid ning ma alustasin oma jutuga. Tänase proovi positiivne üllataja oli Kati. (: Wow. Hea oli näha, et keegi lõpuks püüab. Nagu päriselt püüab. Nii tubli. Ja lihtsalt 10x paremini tuli keskendumisega välja kui muidu. Ja see killuke pühendumust made my day. ^^ Tänase proovi negatiivne osa (isegi mitte üllataja) oli Paul, kes jälle kohale ei tulnud. ): Ta pole oma osa kordagi teinud. (: Isn't that great? Eks paistab, kuidas 15ndaks kõik ennast kokku suudavad võtta.

Pärast proovi tegin väikese poetreti, tee peal mõtlesin oma absoluutselt vastupandamatule unenäole ja siis ideega tulla koju sellest blogima, avastasin, et üks deegudest on mu toa vallutanud -.- . Oskab keegi mulle selgitada, kuidas ta puurist välja sai kui kõik uksed kinni olid? Igatahes kuna ma olen üsna petrified iga elusolendi ees, siis kutsusin preili Mary-Anni endale appi. Jumal tänatud selliste inimeste eest. (: Peale kahte tundi pühendunud deegujahti, suutsime (või noh Mary suutis) selle riukaliku eluka puuri tagasi pista. Ostaks poole maailma šokolaadist Maryle selle eest. You're a good sport, Mary-Ann. (: (viide: "You're a good sport, Charlie Brown" (sport = sõber)


Palun tehke nii, et mulle jõuaks kohale, et homme on eksam. (: Thank you!

instant match.

Ma nägin täna must-valget unenägu. How awesome is that? Ja tänavad olid sellised kuskil aastal 1900. Ja see kommipood. (':
Kõik oli nii pöörfi ja kommid olid head ja seltskond oli esmaklassiline. Kui ma päris aus olen, siis mul pole ammu nii lõbus olnud, kui mul selles unenäos oli. Ja nii hea oli kohata võõrast inimest, kellega oli instant match.
Ma rääääägin, et ma tahan inimest, keda tundma õppida.

6.5.10

Tribute to ms M.

Mul on piinlik, et olen teile jätnud rääkimata ühe väga olulise laupäeva hommikupoolsed sündmused. See oli umbes täpselt eelmise nädala laupäeval, kui ma istusin varajase marsa peale, et sõita pealinna just nimelt selleks, et olla nii tubliks moraalseks toeks preili Murakale, kui ma vähegi oskan. Ja ma arvan, et I did hell of a job. Nii hea on teada, et kellelgi on Sind mõnikord vaja. (:
Igatahes kui me peale parajas koguses Tallinnas seiklemist Lavaka juurde jõudsime, taipasime, et kell on isegi meiesuguste friikide jaoks liialt vähe. Seega seisime tolle armastusväärse hoone ees ning ma mullitasin väljamaa onudele kõikides maailma värvides mulle kaamerasse ning Merilin-Ingrid luges mulle üht mu lemmik luuletust - Betti Alveri "Tulipunane vihmavari". Ses luuletuses on midagi nii nukker-tuttav-minulikku.
Vahepeal tuli üks välismaalasest Priit Võigemast ja küsis meilt teed politseijaoskonda ning peale pikka ning olematut ajuderagistamist ütlesime talle, et meil pole õrna aimu, kuidas teda sinna juhatada.
Peale mõningast seismist ning parajat pabinat sisenes Lavaka väravast üks värvikirev preili ning me leidsime, et siis võime juba meie ka minna. Selle toreda kooli väikses koridoris süvenesime kandidaatide nimekirjadesse ning luurasime tuttavate nimede järele. Mõne aja pärast kolisime ülakorrusele ning läksime omaette vaikivalt hulluks iga kord kui mõni tuttav kuulus isik oma kohalolekuga korrust kaunistas.

Esimene rühm läheb sisse. Kuuleme helisevaid hääli ning vaevanägevaid etlusi. Ei oska mitte midagi arvata. Ilus, aga ei tea kas piisav.
Mõne aja möödudes tuli Murilini aeg sellesse musta saali kolida, mis btw on täpselt selline nagu kunagi minu hiiglasliku maja üks tuba saab olema. Must ja teatraalne.
Selleks ajaks kui Merilin saali läks, oli sinna kogunenud kuskil paarkümmend uudishimuliku ja hindavat nägu. Kuna ma ei ole Merilini näitleja küljega väga tuttav, siis panustasin talle head etteastet, kuid teadmatul pilgul nõjatusin vastu saaliust ning jälgisin uksesilmast sees toimuvat. Ja kui see entusiastlik preili koos oma isukate kartulite ja nostalgiliste pipidega lavale läks, mõistsin, et keegi pole ammu mind nii uhkeks teinud. (: Võisin julgelt kuulutada, et see on minu sõbranna, kes seal ees pipi laulu laulab möiratab laulda. Ta oli nii tubli ja ma arvan, et ma ei kiitnud teda piisavalt, kui me linnas olime. Olgem ausad, ma olin üsna blown away. Olen ennast vahepeal kogunud ja saan nüüd täie kindlusega öelda, et etteaste oli superb. Ta tegi selle ära! Tegi midagi, mida ei mina ega ka nii paljud teised inimesed teha ei julgeks. Laulis, tantsis ja hullus. Ja mitte kodus lukus ukse taga vaid Priit Võigemasti, Hendrik Toompere, Anu Lambi ja kõigi teiste ees. Tehke järgi. I'm rather sorry, but you couldn't. Vähemalt paljud teist.
Ja nii hea oli teada, et peale seda olin ma esimene inimene, kelle juurde ta oma piiritus õnnes tuli ja mind kallistas ja pisarsilmil ütles, et "Läbi sai. Ma tegin selle ära."
Kas ma olen teile kunagi öelnud, et mulle meeldib teistega koos õnnelik olla? (: Siis nüüd teate. See oli meie õnnepäev. Missest, et lavakakarjäär Murilini sel aastal ei oota, aga vähemalt on ta kogemuse, julguse ja minu kiidusõnade võrra rikkam.
Kingad Merilinile ning hess ja bussiaegade feil meile. So? See if we care? Vähemalt sai marsas selja rahuloluga vastu istet toetada, klapid pähe panna ja ainult õnnelikke mõtteid mõelda. (:

See oli minu oluline laupäev. :'

inevitable

Mul on juba mitmendat päeva jube blogikirjutamise nälg peal. Sellise hästi minuliku inimeste käitumist analüüsiva postituse kirjutamise tuju. Aga ma pole jõudnud ühegi jahmatava tulemuseni, mida teile esitada. Iga päev jooksevad mu mõtteraalist läbi nii paljud inimeste pihta mõtted, et alati ei oskagi midagi olulist välja tuua. Kõik on oluline ja samas mitte midagi. Niikuinii tundume kõik üksteisele erinevad. Eales ei kirjeldaks kaks inimest mind ühtemoodi, kui nad muidugi juhuslikult väga tuumapealiskaudsed pole. Aga inimesel on vaja mitut erinevat sõpra. Ühte sellist kellega klapib absoluutselt igasugune psühholoogiline mõtteviis, kellega suheldes saab täielikult aru telepaatia mõiste tähendusest, keegi, kes omab kõige sügavamat tähendust. Teine selline (või siis neid olgu palju tahes), kellega jagad ühiseid huve; kellega saad kas trenni teha, tantsimas käia, pikki jalutuskäike nautida või lihtsalt koos tümmida. Kolmandad sellised kellega klapivad vaated, kellega rääkida kõikidel maailmateemadel, mis sobivad Sinu endaga. Alati ei ole kõik must ja valge, mõnikord jääb sinna vahele veel mustmiljon halli.
Järjekordne mittemidagiütlev blogipost, selleks et enda kirjutamistuhinat veidi välja elada. (:

Tänan talumast.
Yours twistedly,
Sus.
I'm sometimes dark & twisted, but most of the time I'm awkward and freaky.

5.5.10

Tahtsin täna emale hea laps olla ja koristasin vannitoa, WC, köögi ja koridori enam-vähem ära. Veidi küürimist tuli mu sõrmusele ka kasuks, mis nüüd läigib nagu uus. Aga eks elame-näeme, kas emps üldse tähele ka paneb. :D Mina teen näo nagu oleksin ühe järjekordse päeva tegevusetult õhtusse saatnud. Endal on vähemalt hea tunne. (: Erinevalt eilsest sai täna midagi tõeliselt kasulikku ka ära tehtud. Kuigi, mida ma ajan eile sai ju Proua Dallowayga paar põnevamat vestlust peetud ning raamatukogu oli ka all mine. Ühed erialased raamatud said vahetatud teiste vastu ja veel mõni armastatum geenius vuras minuga koju. *süda.* Loomulikult lõikusin ma veel kahte oma pluusi ka lahedaks. ^^ Ja üleüldsegi leidsin eile endale kaaslase, kellega minna vaatama minu niiiiii elamuseedetabeliesimestkohta - Complex Contemporary Ballet! Thank you, Kertu. (':

Minu tänasesse ideaalsesse päeva peab veel mahtuma veidike proua Dallowayd, natuke rohkem ajalugu, otse loomulikult pisut telekasti ning pealekäimise sunnil veidi värsket õhku koos Kertuga. :D
Täna alustasin lahustoitumist ka. I'm proud of myself nii igas asjas ja ma tean, et keegi on veel ja nii ongi hea. :) Mul on hea meel, et olen oma lugemispisiku tagasi saanud ja nüüd jään ainult ootama, et õppimispisik ükskord lähiajal ka saabuks. Vaja on.

Aga doodle-i-doo, ma nüüd lähen loen veidi ja vaatan telekat. (H)
Nii lahe olengi.
Ja keegi ei tea. (:

3.5.10
























10. mai 2010
19.00 - 22.00
Nokia saal Solaris
süda!
Käisin täna pealinnas. "Proua Dalloway" kindlalt minuga kaasas. Hea suur kiri teeb tasa ülikeerukad lausestruktuurid.
Linn ise oli suhteliselt kasuaalne. Sain teada, et järgneva aastaga kaotan viimase tarkuseraasu, sest selle ajaga eemaldatakse minu kõik 4 nähtamatut tarkusehammast. Mõnus, kas pole? (:
Kinos käisin ka, aga elamust ei saanud. "Põrgulik kohting". Koduse õhtu väike vürts, kuid kinos täielik partybumper.
Üleüldsegi, ma olen viimasel ajal väga elamustealdis. Jahin neid igal sammul. Ega ma ilmaasjata ei tahaks järgmise esmaspäeva õhtut Nokia saalis veeta.
Aga muidu lähen homme raamatukokku. Vahetan ühed erialased teosed teiste vastu ja olen lahe. Õppima peaks ka, aga praegu olen üle pika aja lugemiselainel.
Olen,
Sus.

Tunnid!

Lõpetasin taaskord ühe äärmiselt ilusa filmi vaatamise, kuid selle filmi ilu oli hoopis midagi muud, kui viimati vaadatud Atonement'il. "The Hours" võlus oma mõttesügavuse ja stsenaristi andeka käega. Kuigi ma ei saa väita, et Stephen Daldry oleks Michael Cunninghami teost kuidagi halvasti ekraanile kandnud.
Muide, ma olen hakanud filme teisiti vaatama. Ma olen õppinud tähele panema. Või vähemalt mulle tundub nii. Kõik filmid muutuvad millekski palju enamaks. Ma olen õppinud märkama. (:



Lugu räägib kolmest naisest, keda otsesemalt või kaudsemalt mõjutab raamat "Mrs. Dalloway" ning üks neist on raamatu autor Virginia Woolf ise. Mulle meeldis, et selles filmis olid igal naisel oma lilled. Ühe kodus valitsesid orhideed ning teisel guzmaniad. Lovely.
Ma arvan, et see film meeldis mulle sellepärast, et selles oli vaikust. Mitte sellist, mida tavainimene oma elus kogeks. Tavainimese vaikus on rikutud häälekate mõtete ning teadmisega, et kuskil on müra. Kuid selles filmis oli vaikus. Jah, taustaks oli hääli, kuid siiski ma kuulsin vaikust. Te ei peagi kõik aru saama. Aga mul on hea meel, et ma seda vaikust tähele panin. Ma arvan, et see oli selle filmi kõige olulisem osa.
Taaskord sattusin filmile, kus oli väga palju sõnatuid stseene, kuid sõnad, mis öeldi olid kõik väga kandva tähendusega. Kahju, et inimesed tänapäeval enam niimoodi ei räägi; niimoodi, et sõnadel oleks tähtsust.
Väga palju mängiti filmis inimeste ilmetega. Isegi see väike poiss Richard oli nii hästi, isegi liigagi hästi, oma emotsioone pandud mängima. Väikesed poisid ei tohi nii kurvad olla. Nad peavad õnnelikud ja julged olema.
Mulle tundus, et iga naise elu kujutamisel kasutati erinevat kaameratööd. Virginia elu kujutati hetkedes. Ja arvake minust mis tahate, kuid ma leian, et selle filmi kõige ilusam koht oli siis kui nad selle väikese linnupreili matuseid pidasid. Selles stseenis oli isegi õhul kandev tähendus. Laura elu kujutati seisvates piltides. Mitmel korral kõndis ta pildist välja ning teistel kordadel oli kõik peale tema nii rahulik ja paigalseisev. Ja Clarissa elu kujutati tuhisevana. Tuiskamine vaheldus detailidega. Tema igapäevamelu vahele näidati üksikuid kiireid klippe tema tegemistest üldplaanis. Korraks laskuti detailidesse, kuid kohe anti mõista, et selleks pole aega. Tänapäeva inimese tüüpiline katsumus. Kuni lõpuks oli aega selleks, milleks vaja.
Ja selle filmi tõttu mõtlesin, et kurb on sageli nii ilus.

See oli üks minu filmidest. Minu teise pilguga nähtud filmidest. Minu
armastusväärsetest filmidest. :'

http://en.wikiquote./wiki/The_Hours_(film)