28.4.08

Tänane päev algas varakult, kuid mõnusalt. See algas jaheda dušši, näokoorija ja meeldiva lõhnaga seebiga.
Me sõitsime linna, kus oli ortodont ja massaaž ja paar poodi. Ortodont käskis pool aastat veel klambreid kanda ja siis jälle tema juurde pöörduda. Ma arvan, et siis ma peaksin neist lahti ka saama. Lõpuks. (:
Massaaž oli valus ja mõnus nagu alati, aga täna küll Enya plaati polnud. =( Muidu oli massöör ikka tasemel.
Täna hakkas minu jaoks täielik kevad-suve hooaeg. Tähistasin seda paari uue hilbu ja uue telefoninumbriga. Kui tahate, siis küsige. Kõikidele ei jaga. Otsustasin enda jaoks mõned olulised asjad ära ja mõned, mis olid juba peaaegu otsustatud, kinnitasin lõplikult.
Suvel lähen äkki Mürkaga tööle isegi ja ma sain täna aru kui väga ma endale tegelikult kummitallaga pastlaid tahan. Vägaväga.
Täna mõtlesin juba igasuguste suve asjade peale. Ei suuda ära oodata, aga senikaua püüan siiski veel korralikult koolikohustust täita. Tegingi koju jõudes oma eesti keele ettekande ära. Kindlasti olen üks vähestest, kes ennast kokku võttis. Ma tean, et ma oskaksin parema teha, aga tänaste olude juures on seegi suurepärane.
Peale pealinna külastust rääkisin msnis Meriliniga mõned asjad jälle toredaks. On ikka inimene, saab minust nii hästi aru.
Mul on nii kohutavalt kahju, et ma ei jõudnud täna ei Pärja ega Mariaga kokku saada nagu esialgne plaan oli. Seekord ma lihtsalt pidin loobuma, kuid ma luban teile, et ega ma tulemata ei jää. ^^ Äkki ma ei saanud seekord Pärja juurde sellepärast minna, et mul polnud muffineid. O:
Tänane päev on minu jaoks ikkagi nii mitmed asjad paika pannud, et ma juba tunnen kui hea mul homme hommikul ärgata on. Isegi siis kui ma väsinud olen. See nädal tõotab tulla suhteliselt imeline.
Ja suvel lähme me oma rahvtantsugängiga Võru folgile ka. *näitab keelt*

Ma enne autos oleksin osanud palju parema blogi kirjutada, aga ma nüüd ei mäleta enam kõiki asju ja uni on ka. Homseni.

Ja viimane tunnike Kaisa ja Kirke sünnipäeva tuksub veel. (:

27.4.08

Ma tahaksin täiega midagi rääkida, aga ma ei oska. xd Vaatan praegu superstaari ja rääkisin üle pika aja Mariaga juttu ja siis natuke Ergoga ja siis Mürkaga ja Joonase ja Mariga, aga igatahes see mu point oligi. Rääkida tahaks, aga ei oska. ^^
Homme peaks ka linnas ilus päev tulema. Kohtan toredaid inimesi ja saan massaaži minna ja saan ortodondil üle pika aja ära käia jaa.. (:
Kuulge, kuidas teile üldsegi mu blogi kujundus meeldib?
Reedesel päeval oli kool, oli teater, oli puhkus. Hommik oli kõige tavalisem, kuid kirjanduse tunnid olid asendatud Tõnu Aava ja Meriko segakoori ühistöö "Rätsep Õhk ja tema õnneloos". Mingeid erilisi emotsioone see minus just ei tekitanud, aga oli vaadatav. Peale seda jäi meile pisut vaba aega, mille mina veetsin õues footbagi mängides. See on mõnus ajaviide. ^^
Siis oli matemaatika, rahvatantsu proov ja kojuminek.
Reede õhtul tulin koju ja ma ei teinud mitte midagi. Vahtisin lakke ainult. Kuni ma õhtul Mammu ja Kertuga õue läksin. Koju jõudsin ma pisut enne kahtteist ja siis pugesin voodisse.
Laupäeval ärkasin kell üks. Mind ajas nii närvi see, sest magamine on täielik ajaraiskamine ja ma olin just 13 tundi järjest maganud. Nii jube. Mõttes soovisin igatahes kirjandikirjutajatele edu. ^^ Polegi veel kuulnud muljeid eriti.
Millalgi laupäeva päeval vaatasin Mariga koos Step up 2-te. Minul siis juba teine kord. Peale seda geekisin ma suurima hea meelega O.C-d ja enne lõppu juba lippasin õue, sest pidin Age ja Pauliinega kokku saama. Me läksime Orgu esinema. Tähistasime rahvusvahelist tantsupäeva, mis tegelikult on alles 29-ndal aprillil. Igal aastal ütleb üks tunnustatud koreograaf sõnumi, mis kandub üle kogu maailma. Selle aasta sõnum oli:
The spirit of dance has no colour, no selected shape or size
But embraces the power of unity, strength,
And beauty found within us

Each dancing soul, young, old, person living with a disability.
Creates and transforms ideas into life changing moving art.
Dance is the mirror reflecting the impossible made possible.
For all to touch, hear, feel and experience.


Sounds from our hearts and soul is our rhythm,
Our every move reveals the history of mankind.
It is the element where the human spirit can embrace the ultimate freedom.


Whenever our hands touch, something beautiful happens.
What the soul remembers, the body portrays through movement.
Dance is therefore the healing force for all to access,
You are my eyes and I am your feet.


Celebrate International Dance Day,
Use your passion for dance to heal each other,
Unify your dance community,
Most importantly be the best that you can be in your own right,
We are able to stand unified through the power and spirit of dance.

Gladys Faith Agulhas Lõuna-Aafrika koreograaf

Meie tantsisime ka. Tantsisime pulgatantsu ja kaerajaani. Nendega me läheme Kanepisse võistlema ka. :) Olime seal ja tantsisime natuke keldi tantse ka. Kui me Kaisaga enam ei tahtnud, siis me läksime õue ja rääkisime teatrist ja patriootlusest ja suvest ja igasugustest asjadest. Aeg läks linnutiivul. ^^ Seejärel läksime bussi, kus me rääkisime peamiselt Harry Potterist - meie ühine huvi. Kui Kaisa Uuemõisas lahkus, istusin ma bussis rahulikult edasi ja nautisin neid viimaseid meetreid Koseni.
Koju jõudsin ma kümne ringis. Olin natuke küberruumis ja ega ma rohkem eriti ei jõudnud ka, läksin magama ära.
Nüüd on pühapäev ja ma ei maganudki väga kaua. Hommikut alustasin Grey anatoomiaga ja siis vaatasin natuke Oprahit xd Seal oli 9/11-e kohta üks saade. Oeh, mulle ei jõua siiani kohale, kuidas inimesed võivad teisi nii külma kõhuga lihtsalt tappa. See saade oli peamiselt pühendatud hukkunute lastele. Sellest on praeguseks möödas peaaegu 7 aastat. Suudate uskuda? Mina ei suuda, sest ma olin 2001-l aastal alles üheksane, aga ma mäletan seda päeva nii hästi. Tookord oli see kuskil kaugel mingi jube asi, ma ei saanud ju veel päris hästi aru, aga nüüd on see juba reaalsuse moodi. Õudne, mida inimesed võivad korda saata.
Peale seda suundusin hetkeks arvutisse, kus ma teesklesin uurimistöö tegemist, aga tegelikult sain ma 125 sõna kirja. See on mitte midagi võrreldes sellega, mis see lõpuks peaks olema.
Siis ma nautisin O.C-d, mis oli meeldiv nagu alati. Mõtlesin, et tegelen natuke oma blogiga ja siis peaks vist vene keele sõnu õppima.
Homme lähen pealinna ortodondile. Ehk näen Pärjat kaa. (: Pärja kuuled, mul seekord muffineid pole, anna andeks.
Aga igatahes kavatsen ma alustada uut nädalat uue hooga ja teha asju nii nagu ma enne pole teinud. Kuigi ma ei ole kindel palju ma oskan tavapärast rutiini muuta, aga proovida ju võib. ^^

Nüüd ma lähen teen midagi, mida täpsemalt, ma veel ei tea, aga midagi ikka ju. (loogikalause ma tean xd)

Tsauuuuuuuu. (:

Viimastel päevadel on olnud repeati peal Leona Lewise - Run (snow patroli cover). Ja üleüldsegi ma peaksin siia kirjutama hakkama rohkem sellest, mida ma kuulan ja millal ma kuulan.


24.4.08

Tänane hommik hakkas positiivse üllatusega: ärkamine ei tekitanud absoluutselt mingeid probleeme. Eileõhtune Grey anatoomia vist aitas vms. xd
Hommikul pesin pead ja föönitasin ja sõin ja panin riidesse ja pesin hambaid ja seda kõike hoopis teises järjekorras. xd Siis läksin kooli, kus polnud taas midagi märkimisväärset. Isegi tunde ei jäänud ära. Selle asemel läks üks vahetund hoopis raisku, sest 10ndad klassid pidid kogunema saali, kus neile püüti selgeks teha, et toiduga ei mängita ja, et 30.mai läheme me Aegviitu sõrmustepeole. Minu sõrmuse number on praeguste andmete ja väikese varuga 17,5. Täna oli võimalus mõõta. Minu sõrmuse sisse saab graveeritud mu täisnimi ja lend. ^^
Kehalises tantsisime me täna ladinarütmide järgi ja tegime pisut improliikumist. Nii kohutav, ma ei suuda ju normaalseid liigutusi minutiga välja mõelda. Me võiks rühmades seda asja teha või midagi. Igaüks peab mingisse minikavasse oma liigutuse panema orsmthg. xd
Peale kooli tulin koju ja häksisin küberruumis pisut ja siis otsustasin poodi minna. Läksin ostsin endale jääääätist. Piparmündi jäädist kakaoubadega.
Siis tulin koju, rääkisin 1,5h telefonis vanaemaga ja siis hakkasin Grey anatoomiat vaatama. Sättisin ennast mõnusalt sisse, pugesin tegi sisse, kätte võtsin jäätise ja lusika ja läks vaatamiseks. Nii mõnus hubane olemine oli. Peale ühte Grey osa vaatasin Step up 2te. Väga kõva. Eriti meeldis mulle see, et eelmise osa peategelased olid sisse põimitud, aga otseselt nendega kokku ei puututud.
Nüüd ma igatahes põikasin korra siia ja siis plaanin geograafia ära teha ja ehk isegi varem magama minna, aga vaevalt see õnnestub. xD
Täna ei ole ikka veel õde kodus, milline luksus. Kahjuks ta homme tuleb, nii et ma naudin veel viimast.

Tsauuu. (:

23.4.08

Jalg ei olnud meil raske, ei, üldse mitte. Ma siis alustan laupäeva varahommikust. ^^
Nagu tavaliselt enne tähtsaid sündmusi, nägin ma unes, kuidas ma jubedalt sisse magan. Seekord seda õnneks ei juhtunud. Eelmisel õhtul olin oma rahvariided tipptasemel ette valmistanud, välja arvatud korralik pluusi triikimine. Enda arust sain selle sirgeks, kuid hiljem teiste omadega võrreldes, oli see üks suur korts ise. xd Kui ma hommikul sokikorvis sokke otsides tuulasin, avastasin hiiglasliku ehmatusega, et mu vöö oli ka seal. Ma olin selle täitsa unustanud. Selle leidmine oli mulle šokk terveks päevaks, sest ma ei lakanud mõtlemast, et mis siis kui ma oleksin selle koju jätnud. Kui ma bussijaama jõudsin, ootasid mind ees õpetaja ja keegi veel, ma ei mäleta kes see oli. Piinlik. Igatahes läksime me siis õpetajaga poodi, et varustada meie rühma vee ja õuntega. Kui me tagasi jõudsime oli buss juba ees ja inimesed seal sees. Mammu tuli ka kaasa meiega, moraalseks toeks või nii. ^^
Bussis istusin ma paremal pool, tagant poolt kolmandal üksikistmel. Viskasin enda panasonicu klapid pähe ja nautisin vene metalit ja indie rocki ja igasugust muud. Heidsin pilgu aknast välja ja kõlgutasin oma mõtteid. Ainult, et päike kiusas mind terve tee, oma kiiri mulle silma loopides.
Viimsi kooli jõudes, tabas meid kõiki äratundmisrõõm. Oli ju oma suvest terve nädal seal veedetud, kui tantsupidu oli. Võtsime endale eest käepaelad, mis tagasid meile eine ja läksime oma nö koduklassi juurde, mida jagasime Kirilinnuga. Kõik olid omad. Seejärel viskasime seelikud selga ning asusime usinalt harjutama. Kõigepealt toimusid esimesed proovid koridorides. Progress oli pigem regress. Peagi oli käes lavaproovi aeg ja ega seegi eriti hästi ei läinud. Jätkasime proovidega koridoris. Kõik olid kõigi peale pahased, sest keegi meist tantsida ei oska. Eks me leppisime sellega siis. Kuid meid tegelikult saatis teadmine, et laval me võtame ennast kõik kokku.
Peale proove oli meil vaja pisut aega surnuks lüüa ja siis sättima hakata. Minu lemmik osa esinemistest: ettevalmistused. Natuke enne kella kahtteist läks sagimiseks: käised selga, patsid pähe, sõled korralikult kinni, kõik ilusad lipsud paeltesse, pastlad jalga ja naeratused näole.
Suundusime saali poole, kus esimesed rühmad juba algust tegid. Pisut enne enda esinemist läksime me kõik vee sisse plätserdama, sest lavaproov andis meile aimu, milline liuväli seal oli. Olime sunnitud pastlad märjaks kastma. Seejärel hingasime parajal kogusel värsket õhku ning läksime lava taha valmis. See suur hetk oli käes. "Lõolugu", mis meil veel kordagi korralikult välja pole tulnud, nõudis esitamist. Läksime lavale, naeratused meid saatmas. Kõik olid ülimalt keskendunud. Lugu algas ning me tippisime oma kohtadele. Esimest korda elus, kui me suutsime põimise koha ideaalselt ära teha. Olid mõned ajastuse vead, kuid need olid pisikesed. Meil polnud Liisuga enne see kunagi välja tulnud, aga üks kord on ikka esimene. Kui lugu lõppes, tippisime lavalt minema ning jagasime oma eufooriat. Vaimselt sättisime ennast valmis järgmiseks tantsuks - "Vigala reilendriks". Nüüd läksime lavale juba kindlamal sammul, sest me teadsime, et meil ei ole libe ning, et me oskame kui me tahame. Enne lavale minekut jagasime veel üksteisele viimaseid näpunäiteid ning siis me läksimegi. Me Agega vaatasime üksteisele otsa nagu kord ja kohus ning naeratasime pealekauba. Meil olid olemas kõik vaated ja muu mis vaja. Rivistumine oli ikka natuke vajaka, kuid märksa parem kui tavaliselt. Arvamused meie esinemiste kohta olid vastakad. Mõned kiitsid rohkem esimest, mõned teist tantsu. Meile endale meeldisid mõlemad, sest enam ei mõelnud me kohtade peale vaid selle peale kui tublilt me ennast kokku võtsime. Õpetaja oli ka meiega rahul ja seda parem.
Peale esinemisi läksime sõime kõhud täis. Sõime suppi ja leiba. Ja muidugi piima, milleta ei saa kuidagi. Seejärel ostsime Pauka ja Kaisaga endale sokulaadi ja läksime riideid vahetama. Kui me olime tavarežiimile lülitunud, läksime bussi peale.
(Lõppkokkuvõttes tulime me 25 rühma hulgast 7.-ndale kohale, mis on meie kühta ülikõva tulemus. Kui teie ei viitsi, siis me õnnitleme ennast ise!! :))

Ma puhkasin ju ka enne esinemist. (:

Sõit koju oli mõnus. Me sõitsime mööda Pirita rannast. Ma vaatasin seda kui filmi. Kuulasin muusikat ning mõtlesin miks need inimesed sinna jalutama läksid. Seal oli sõpru, paare, vanemaid lastega ja üksikuid inimesi, kes olid oma mõtteid puhastama tulnud. Nii lahe oli vaadata, kuidas nad üksteise järel meist möödusid, teadmatagi, et ma neid vaatan ja nende peale mõtlen. Ma nägin teid. Teadke, et ma nägin teid kui te kõndisite laupäeval kell kolm Pirital.
Koju jõudes ootas mind ees meeldiv üllatus nuudlite ja kana näol. Emps oli keetnud nuudleid ning sinna juurde praadinud pisut kana. Sõin kõhu täis ja langesin oma tuppa. Õde ei olnud ja pidu oli missugune.
Viskasin voodisse pikali ja sõin ära Snickersi ja kaks Kinder Delice'i mis mind ootasid ning jälgisin huviga O.C-d. Nii mõnus oli lihtsalt leboda ja telekat vaadata või siis leboda ja absoluutselt mitte midagi teha. Seejärel veeretasin aega edasi arvutis olles kuni tuli hetk, mil me Kertuga õue läksime. See oli millalgi kella üheksa paiku. Kõndisime niisama mööda Koset ringi ja rääkisime igasugustest imelikest asjadest. Põhiteemaks olid vist Barbied. xD
Õhtul tulin koju, tegin voodi ära ja langesin jalalt.
Pühapäev. Ärkasin kell siis kui ise tahtsin ning suundusin suhteliselt otsekohe arvutisse. Ootasin ära kuni msn annab teada, et Kaire on Internetti tulnud. Leppisime kokku, et lähme Mariga kella kolmeks tema juurde. Meil oli plaanis teha minu lemmikkooki - kohupiima-mureli-tordipulbri kook. Kõige parem. Mariga külastasime lähimat kauplust ning suundusimegi Kaire juurde. Alustasime täiesti tühja koha pealt kokkamisega ning peagi kerkis maitsev kook. Me oleksime vist pidanud selle tagurpidi-koogiks ristima, sest meil oli tordipulbrit kõige rohkem üleval kuigi oleks pidanud olema all, aga no see on suva, sest maitseomadusi see ei muutnud. Samal ajal kui kook ahjus oli tegelesin mina usinalt O.C vaatamisega, mille ajal ühinesid meiega ka Ergo ja Erki. Õnneks nad ei seganud mind ja ma sain sarja rahus lõpuni vaadatud. Seejärel läks koogi söömiseks. Ja siis ma viskasin kogemata mingi asjaga Ergole silma ja millegi pärast peitis Mari Ergo asju rõdule. xDKui kook söödud ja kaklused kakeldud xd, läksime me õue footbagi mängima, aga siis oli Kaire kodu uksega jama ja me tõime minu juurest kruvikeerajad ja siis Mari ja Kaire häksisid selle ukse ära. Meie rääkisime niikaua õues Agega juttu (ta oli vahepeal tulnud sinna pesu kuivama panema). Mängisime footbagiga päris kaua. Nii kaua kuni tuli aeg koju minna, ehk siis mingi poole üheksani. Kodus ma vist eriti tarka midagi ei teinud ja seega ma ei oska rohkem sellest päevast rääkida ka.
Esmaspäev. Ega midagi erilist ma rääkida ei oska. Esimene tund, mis üldiselt meil vaba on, oli asendatud matemaatikaga, sest meil jäi aeroobikavõistluse tõttu üks tund ära. Meil oli töö, mille ma tänaste andemete põhjal 4+i sain. Nii jube. Sellises olukorras tekib mul alati küsimus, et miks mitte 5-? Ma tahaksin selle kursuse ka viie saada, sest mul juba esimene on, aga see vist ikka ei õnnestu. Peaksin leppima oma neljadega nagu kõik eelmised 9 aastat. xd Enne matemaatika tundi küsis Kaisa miks ma säran. xD Ma ei pannud ise tähelegi, aga Kaisa ütles, et ma ei sära tavaliselt hommikuti niimoodi. Aga siis mul meenus, et ta oli mulle just meelde tuletanud, et homme jääb tekstiõpetus ära ja oi kui rõõmsaks see mu meele tegi.
Ülejäänud koolipäev kulges suhteliselt tavaliselt. Kehalises käisime nüüd esimest korda kevadel õues. Varsti tuleb 500m jooks. Ma kardan seda, sest ma juba tean seda jubedat tunnet kui ma finišisse jõuan. See on see tunne kui mu koormusastma saab minust võitu ja sulgeb kõikvõimalikud hingamisteed ja ma kägisen seal ja pisarad tikuvad vägisi silma, sest ma lihtsalt ei saa hingata. See on loogikavastane. Okei, see selleks. Peaks ehk enne mõned tiirud vabatahtlikult enda põlluringi jooksmas käima?! Eks paistab kuidas tuju ja viitsimist on. Muusikatundi läksime me kohe vahetunnist, sest me pidime varem lõpetama. Segakoori bassirühm tahtis meie tunni ajast harjutada. Meile sobis.
Koju tulles istusin ma taas oma arvuti juurde ning lõbustasin teda natuke. Panin endale Grey anatoomia ka tõmbama. Peamiselt esimese ja kolmanda hooaja, aga küll ma jõuan teisteni ka. Õhtul msnis lobisedes suutsid Mari, Ergo ja Joonas innustada mind õppima. Mul ei olnud see tegelikult üldse plaanis, aga kui mu õde tunnikeseks netti tahtis, mõtlesin ma, et midagi targemat mul teha on?!
Alustasin muusika lugemisega. Meil pidi teisipäeval Griegi ja Sibeliuse peale töö olema. Kui muusika loetud, asusin ajaloo kallale. Kõik möödus kuidagi lennates. Juba avastasin ma ennast eesti keele konspekti tegemas ning seejärel keemia ülesannete kallal pusimas. Ja need kõik ei olnud isegi teisipäevaks vaid hoopis kolmapäevaks ja neljapäevaks. Järsku said pisikesed õppimised otsa ja ma otsustasin läbi sirvida uurimistöömaterjali, mis mul paberkandjal olemas on. Joonisin mõningad asjad alla ning avastasin, et istekoht arvuti juures on jälle vabanenud. Asusin siis leitud infot arvutisse sisestama. Esimese osaga jõudsin lõpule kell 00:00 ja ega ma rohkem seekord viitsinudki. Läksin magama.
Teisipäev. Hommik algas kunstiajalugudega. Kõige tavalisemad 2 kunstiajaloo tundi. Seejärel läksime Kertuga alla saali, kus toimus tutipidu, millel me sõna pidime võtma. Nagu tavaliselt juhtub, kui ettevalmistamata minna, siis ma koostasin selliseid lauseid, et ma ei saanud ise ka aru, mida ma öelda tahtsin. Igatahes mu mõte oli see, et aasta klass oli 12b ja te saite kooli poolt 3000.- Me Kertuga esindasime siis kooli ÕOVd.
Sellele järgnesid tavapärased tunnid ja peale kuuendat võisime me täie õigusega koolist lahkuda. Issver, kui positiivne. Läksin koju ja puhkasin natukene ning siis helistasin Kairele, sest me pidime Kose stocki minema. Seekord ei olnud seal eriti midagi silmapaistvat. Kaire ostis kümpaga ühe laheda mütsi ja mina sain tasuta ühe punase vöö.
Kui ma koju jõudsin naersin natuke Kätli lapse Rico üle, sest see ei olnud normaalne kuidas ta naeris, nuttis ja mind kartis. xd Seejärel koputas Mari uksele ja ajaloo õppimine võis alata. Oh jumal, mis õudus. Kuna ma vahepeal ära keerasin ja korrutasin, et mina ei viitsi, siis meie "õppimine" venis kuuele tunnile, mis tähendas seda, et me lõpetasime kell pool kaksteist. Tegin veel viimase väikese ringi arvutis ja nautisin seda, et mu õde kodus pole.
Kolmapäev ehk siis tänane. Algas see sellega, et mu äratus ei helisenud ja emps saabus mu tuppa kell pool, et ma ärkaksin. Jah, see tähendas seda, et esimesse tundi ma kogemata ei jõudnud. Matemaatika tunnis teatati meie saksa keele rühma õpilastele, et meil jäävad saksa keeled ära ja, et me läheksime viiendaks tunniks ajaloo klassi tööd tegema. Ma ei taha öelda, et mul on hea meel, et õpetaja haige on, aga mul on ülimalt hea meel, et tänane päev nii lühikeseks venis. Vahetundide ajal kaunistasin ma oma aega juba teist päeva järjest footbagi kõksimisega.
Tuligi kätte ajaloo töö aeg ja ma ei mäletanud enam mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi. Ma ei tahtnud korrata ka, ma polnud õiges olekus selle jaoks. Igatahes olid minu rea teemad sport ja kolmas konstitutsioon, mille kohta ma oskasin ilmselt keskmiselt kirjutada. Spordi kohta pisut vähem. Kolmanda põhiseaduse osa pidi olema täpne, aga ma kirjutasin sinna kogemata kutsekodadest, mis on hoopiski teine teema.
Igatahes peale viiendat tundi astusin ma kooliuksest välja, Merilin käekõrval ja me läksime poodi. Ostsime endale krõpsu, dippi ja cocat ning tulime minu juurde filmi vaatama. American History X, kui nüüd täpsem olla. Kui film vaadatud, siis lobisesime niisama ja ma nautisin seda vestlust, sest ma pole enam pikka aega kellelgagi taolisi teemasid arutanud, aga see on juba mu privaatblogi teema.
Peale vestlust läksime me rahvatantsu, kus me tuletasime meelde pulgatantsu ja kaerajaani, millest tulevad meie järgmise konkurssi tantsud. Mul siiamaani sääremarjad valusad sellest keksimisest. Homme on kindlasti hullem. Me esineme nende tantsudega laupäeva õhtul Orus ka. Peale proovi istusin natuke aega Pauka ja Mürkaga skeidis ja siis tulin koju ära. Ma olen seda blogi siin vist juba viimased tund aega vihtunud kirjutada.
Ma lähen parem vaatan, mis õppida on ja siis hakkan oma "Grey anatoomiaid" geekima. Kasutan võimalust, et õde ei ole täna ka kodus. ^^

Aga olgu, olge tublid ja ärge saage minust valesti aru. ^__^

18.4.08

Üks samm edasi ja kaks tagasi.

Tänane päev algas tõsist sorti sissemagamisega. Vabandust õpetaja Leida. Kuigi ma magasin esimesse tundi lootusetult sisse, jõudsin ma siiski enda hommiku toredalt sisustada. Tegin endale praemuna ja pakkisin asju ja vaatasin telekat veel ja sättisin ennast ja olin üllatavalt kärme kõigis oma tegemistes. Minu jaoks esimene tund oli kehaline kus sai jälle võrku mängitud. Jah, mu tuju oli nagu ta oli, aga võrku oli ikka lahe mängida.
Peale kehalist hakkas arvuti, kus sain lõpetatud on pikale veninud töö. Peale arvutit algas geograafia. Enne geograafia tundi käisin empsi klassis ja mõtlesin endale varjunimesid välja, et emps saaks mu tööd omaloomingukonkurssile saada. Te loete praegu Sonja Ausi juttu. Või siis Seebivee, nagu mu ema mulle teise nime pani.
Geograafia oli suhteliselt ebahuvitav, sest me täitsime taas kontuurkaarti, mis mul siiani suhteliselt lohakas on, sest ma märgin hetkel kõik kaardile harilikuga, et pärast korralikult pastakaga asjad joonde ajada.
Peale geograafiat algasid kirjandused, kus ma jõudsin raamatut lugeda, Minna seelikut õmmelda, oma mõtteid mõlgutada ja tunnist varem ära minna, sest meil oli vaja esinemiseks ette valmistuda. Läksime teise korruse tualettruumidesse riideid vahetama, soenguid ja meiki tegema. Kui me leidsime, et me oleme esinemiseks triksis-traksis küll, siis läksime võimlasse, kus juba inimesed kogunesid.
Kõigepealt oli rivistumine, siis käis Kertu loosi võtmas ning siis hakkas show peale. Meie olime järjekorras neljandad. Peale põhiosa esinesid 11b tantsijad oma jõulukankaaniga ning siis läks rebimiseks duode vahel.
Üldkokkuvõttes PANIME ME SELLE ÜRITUSE TÄIEGA KINNI!!! ^^ Me saime esimese koha. Kes oleks osanud arvata?! Nii tore. (:
Peale seda hakkas meil võimlas rahvatantsuproov. Esines küll mitmesuguseid komplikatsioone, kuid lõpuks saigi proov läbi. Seejärel jooksin kiirede sammudega üles õpetaja Leida klassi, võtsin oma käised ning jooksin tagasi aeroobikasaali kooki sööma. Seal me siis sõime oma võidukooki ning rüüpasime karikast võidujooki. :) Arutasime üksipulgi veel kõigi esinemised läbi ja Kati mängis niisama vahukoorega, mis kedagi eriti ei ahvatlenud. xd
Peale seda lonkisin koju ning viskasin lebosse. Lugesin niisama mingit nipiraamatut ning peale lugemist nägin pisut vaeva iluhoolduste tegemisega. Mõnus oli. ^__^
Seejärel sain ma ootamatu telefonikõne ning Mammu küsis luba külla tulekuks ja muidugi ta ka sai selle. Peagi seisiski ta kommipakk käes mu ukse taga. Kommid olid millegi uue alguse tähistamiseks. Otsustasime taas võtta käsile selle raske raja, kus me üritame koos raamatut lugeda. Meie esimene teos oli Remarque'i "Arc de Trioumph", mida me lugesime umbes aasta aega. xd Ning seekord me loodame edu saavutada Ken Kesey "Lendas üle käopesa"ga. Nii tore, nii tore. xd Kui 20lk läbi sai, mis võttis siiski omajagu aega, otsustasime parem pisut niisama lobiseda ning nägime kurja vaeva mõne lihtsa matemaatilise tehtega. Seekord vabandasime ennast välja hilise kellaajaga.xD
Nüüd ma peaksin triikima minema ja homme on rahvatantsukonkurss. Vaadake, et te ikka kõiki oma pöidlaid ja varbaid meile hoiaksite. ^^
Kui homne läbi saab, siis algab ametlikult puhkus. Või ma vähemalt loodan seda. Ma olen homset päeva kaua oodanud, sest siis lõppevad ometigi lõputud proovid. Ma loodan, et enam midagi vahele ei tule ka. Kui ei tule, siis on mul jäänud ainult uurimistöö kallal pusida ja siis on elu ilus. ^^ 26.mail on kaitsmine. Loodan, et selleks ajaks ikka saab valmis. xD

Aga olgu, ma nüüd lippan oma käised triikima ja siis kohe magama, et homme ikka jalg raske ei oleks. xD

Head ööd, wish us luck. ^.^

17.4.08

Mul pole täna eriti midagi kirjutada, aga ma tahaksin.
Ärkasin natuke peale poolt üheksat ning nautisin hommikust üksindust. Missest, et õde ja vend olid kodus, aga nad magasid. Nii mõnus oli ühest toast teise tatsata, teades, et keegi ei tule segama. Vahepeal istusin suurde tuppa maha, panin enda ette kausi ning hakkasin sinna porgandikoori panema. Peagi oli mitu prisket porksi kooritud ja siis ma lõikasin nad tükkideks, panin karpi ja asetasin koolikotti. Kohe porgandikarbi järel suundus mu põhjatusse koolikotti ka veepudel. Mul on juba kopa ette visanud see mõttetu raha kulutamine koolis igasuguse hea ja parema peale. Nüüd on see mure vähemalt murtud: ma võtan kodust kaasa.^^
Esimene hariv tund möödus inglise keele seltskonnas. Kas just tänane tund oli nii hariv, kuid eesmärk pidi vist see harimine olema, as they say. Peale seda läksime Mariga Puruvanasse, et mulle valged sukkpüksid ja kummi osta. Ma pidin õpetajale kummi ja seeliku viima, et ta selle ülemise ääre korda saaks teha. Siis käisime ostsime Mari raha eest šokolaadi ka. xd
Järgmine tund oli keemia, kus ma kirjutasin Ergole aka Teistsugusele friigile kirja, mille vastu ta oli lubanud mulle šokolaadi anda. Mõeldud tehtud. Vahepeal oli kehaline, kus me taas harjutasime oma aeroobikakava. Homme on see lõpuks läbi. Täna õhtul on veel viimane proov. Final touch. xd
Peale kehalist oli söögivahetund ning täna sai kõhtu täita ühepajatoidu ja ülimalt meeldiva rosinasaiaga. Helbed olid ka, aga need mulle eriti ei maitsenud. Jalutasin matemaatikakorrusele ning sättisin klassi juurde oma pikniku. Näksisin magustoiduks pisut porksi ja rüüpasin vett peale. Mõnus oli aknast taevast jälgida, jalga puhata ja porgandit krõbistada. Peagi tuli Ergo. Siis me tegime vahetust: tema andis minule šokolaadi ja mina talle kirja. Kui ma olin oma piknikku pisut šokolaadiga täiendanud, otsustasime me veel ühe diili teha. xd See oli juba naljakam. Ergo andis mulle kõige koledama kella, mida ma kunagi näinud olen ja mina andsin talle porgandit.
Siis oli aeg matemaatika jaoks. Esimesed 15min tunnist kulusid karjumisele ja vaidlemisele ja läbirääkimistele. Lõppotsus oli see, et homme näeb meie rühm ka aeroobikavõistlust ning esmaspäeval esimese tunni ajal kirjutame kõik koos töö, sest muidu peaks see tund meil vaba olema. Suva see üks tund siis.
Peale matemaatikat oli aeg suunduda viimasesse tundi: tekstiõpetusse. See ei edenenud nii hästi kui ma oleksin lootnud, sest mu pea ei võtnud täna kohe üldse. Idee oli nii kokku jooksnud ja ma veel riskisin teemaga "Mis on sõdade sõnum?". Oh mind rumalat! Aga mõnikord ju võib. Teine teema oligi ju "Mõelda oma peaga, see tähendab riskida". Nii ma tegingi. xD Seda tundi me lühendasime pisut ning lahkusime klassist mõned minutid enne kellahelinat. Koju tulek oli ülimalt meeldiv, sest täna on võrreldes eelmistega suhteliselt vaba päev. Kuigi "Faust" ootab lugemist.
Tuju on mul parem, sest igasugused asjad ja plaanid toimivad. ^^

Ma tahaksin ikka veel midagi kirjutada, aga ma enam küll ei oska. Ja üleüldsegi ma tahaksin kirjutada sinna omaloominguvõistlusele, mille teema on "Unistus paremast minevikust", aga mul ei ole veel ideed. Ma loodan, et see ikka tuleb. ^^

Aga olgu, tsau siis praeguseks. (:
Ja btw, tantsijad, kes te homme esinete, break a leg!

16.4.08

Või, et siis tahate kuulda minu päevast?!
Hommikul ärkasin ja mu esimene mõte oli, et ohh, äkki ma ei tunne ennast täna nii masendavalt nagu eelnevatel hommikutel. Ja see toimiski. Ei tundnudki. Ainult, et nüüd oli see mitte-millegi-tegemis-tuju asendunud tohutu väsimusega. Teleka ees lebades tegin suuri jõupingutusi, et oma tonnide raskuseid silmalauge lahti hoida. Ma julgen väita, et ma sain hakkama. Kooli kõmpisin keskmise tempoga. Ei tahtnud ennast tagant kiirustada. Jõudsin kooli ja esimese asjana kirjutasin ära väldete töö. Nii üllatav kui see ka ei ole, suutsime me terve klassiga tunni lõpuni vait olla. Meile kuluks üks aplaus ära. See oli erakordne juhus.
Teine tund oli matemaatika. Sain oma töö kätte. Nägin nelja meetrise miinusega ja ei oleks osanud õnnelikum ollagi. Ma ju juba ütlesin, et see töö küll kõige paremini ei läinud. Järgmisena tulid vene ja inglise keel. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis mulle ei meenu midagi, mida me nendes tundides kasulikku teinud oleksime. Vene keeles õppisime sõnu natuke tegelikult.
Nendele järgnesid meie kõigi lemmikud saksa keeled, mis venisid veel aeglasemini kui tavaliselt. Enne inglise keelt olin ma tegelikult plaaninud teisest saksa keele tunnist "hambaarsti" juurde minna, aga mu olematu kohusetunne aitas mind täna ning ma lahkusin siiski alles koolipäeva lõpus. Viimane tund oli ajalugu, mis ka erilisi mälestusi silme ette ei mana.
Ma ei oleks osanud arvatagi, et üks kooli päev võib olla nii tüütu. Kuid ma kohtan üllatusi igal sammul.
Peale kooli kalpsasin koju, et pakkida asjad Orgu tantsima minekuks. Mu kotis oli paar kindaid, kõrvaklapid, nende 7m-ne juhe ja mp3-mängija, veepudel, paar pastlaid ja kätekreem. Peale selle haarasin teise kätte rahvariided ja asusin teele. Jälle nautisin mõnusat bussisõitu. Alguses lobisesin Erki ja Ergoga ning kui nemad lahkusid jäin ma enda seltskonda nautima. Mu mõtted hoidsid mind tegevuses. Proov kulges mõõduka meeleoluga. Tegelikult oli mul isegi natuke tore, kuigi lõpuks olin ma küll valmis otsad andma. Õpetaja tõi meile šokolaadi ka. ^^ See oli armas. (:
Kui me tagasi sõitsime, rääkisin ma Kaisaga niisama juttu ning siis oli peatus Kose ning mahaminek. Jalad viisid mind otse koolimajja, kus pidi toimuma aeroobikaproov. Ja ta tegi seda. Ta toimuski. Õnneks oli see täna lühike ja tabav. Koju saatis mind ainult mu väsimus.
Kodus sõin mõned ampsud liha ja kartulisalatit. Seejärel suundusin Interneti-maailma ning tegin ära matemaatika koduse töö. Märkasin, et Mari räägib minuga msnis ning peagi leidsin ennast eesti keele uurimistööd tegemas, sest Mari jutt oli lihtsalt nii inspireeriv. Sain jälle mõned read kirja ning plaanin seda ehk homme jätkata. Eks paistab.
Nüüd sähvatas mul idee blogi kirjutada ja seda sähvatust te nüüd lugesitegi.
Peaks magama minema või Fausti lugema või kuidagi muud moodi kasulik olema.
Homme on õnneks pisut vabam päev. Hommikul kulutan kaks esimest tundi magamisele, siis lähen viieks tunniks kooli ning naasen sealt tavapärasel kellaajal. Seejärel puhkan mõned tunnid kodus ning kella kaheksas liigun kooli poole aeropsi. Ja siis tulen koju ja olen äge edasi.

Varsti saab 2 kuud täis. ^^ Ma ei ütle teile millest.

Okei, tsau.

15.4.08

Nädal algas raskelt. Hommikul olid esimesteks mõteteks, et mina ei taha see nädal midagi teha. Ma ei taha, ma ei jõua, ma ei viitsi.. Njah, ega mõtetest alati kasu ei ole. Ajasin ennast voodist püsti ja tegin tavapärased hommikutoimetused. Siis oli aeg ennast kooli lohistada. Meeldiv oli vähemalt see, et esimene tund oli vaba. Niiöelda teine tund oli struktuuriõpetus. Parandasime seal kaheksandike ja üheksandike töid ja naersime niisama. Peale seda tuli veel igasuguseid tunde kuni jõudis kätte füüsika aeg. Oi üllatust, meie Rein Tindi füüsikaminutid olid asendunud muusikaõpetuse Vene romantikute tööga. Arvasin, et ega ma midagi suurt sinna kirjutada ei oska, kuid täna tööd tagasi saades, avastasin meeldiva vastukaja hinde 5 kujul. Järgmine tund oli tegelik muusikatund, kus kuulasime üle kõik kuulamistöö palad ja siis oli kojuminek. Milline õnnis tunne.
Koju jõudes arutasin endamisi, et võiks nüüd üle pika aja juba korralikult koduseid töid teha. Alustasin kunstiajalooga. Töö oli tulemas. Kirjutasin Kertu vihikust endale puuduvad asjad ümber ja viisin Kertu vihiku kella viieks tema kätte. Peale seda tulin koju ja alustasin arvutisse konspekti toksimist. Selline lühike ja piltidega. See lühike tähendas siis 13lk. Kui ma sellega kunagi valmis sain oli kell juba seal maal, et minul oli küll plaan unemaale ära minna. Ja nii ma tegingi. Kuigi mind pisut kiusas tunne, et ma ju tegelikult ei oska seda kunsta tööd. Juhtub. Enne uinumist heitsin pilgu peeglisse ja mõistsin, et ma tunnen ennast tihti väsinuna, aga eile ma nägin väsinud välja ka. Jube.
Tänane hommik algas veel masendavamalt, sest nüüd mulle tundus, et ma ei taha enam kuu aega midagi teha. Kuid kerge peapesu ja hommikusöök suutsid mind pisut turgutada. Sirvisin veel viimast korda kunstiajaloo läbi ja asusin kooli poole teele. Töö kulges suhteliselt meeldivalt. Mitte midagi ärritavat. Teine kunsti tund ei olnud ka midagi tapvat. Järgnesid järjekordsed minu jaoks mõttetud ja masendavad koolitunnid. Muusikatunni ajal käisime ammu unustatud tiirus rahvatantsu tantsimas. Vahepeal sain ajaloos SUURE PINGUTUSEGA viie, missest, et ma enda arust jumalast normaalset juttu rääkisin, aga no Ollermaale kohe meeldib mu kallal nokkida. Üldiselt olin ma siiski tulemusega rahul, sest ka ajalugu ei saanud eile suure tähelepanu osaliseks.
Peale kooli lipsasin mõneks hetkeks koju, sõin ja seejärel kooli tagasi. Lauluproov oli täna tappev, sest see oli nii üdini mõttetu. Mingid imelikud laulud pealekauba. Nendel polnud isegi sõnu. Proovi lõpuks tahtsin ma plahvatada, sest minu jaoks oli see talumatu.
Lahkusime 10min enne ja suundusime aeroobikasaali poole, kus pidi samuti meil proov algama. Erinevus oli selles, et seekord oli laulmise asemel pisike aeroobikakava. Seal veetsin ma järgmised pool tundi, mis olid minu jaoks sama masendavad, sest tantsimiseks puudus mul tuju ja meeleldi oleksin passinud üksi kodus.
Tulin koju ja asusin seelikut õmblema. Sellega sain jumalast lusti ja peoga valmis, vahepeal poetasin veel paar sõna msnis ka. Õmblemine võib inspireeriv olla, sest järsku tuli mul idee kogu see päeva masendav õhkkond endast välja joosta. Ja nii ma tõmbasingi dressi selga ja tossu jalga ning asusin teele. Nii mõnus. Seekord jätsin enda mpka ka koju. Enda hingamine oli mõnikord häiriv, aga üldiselt oli hea. Ja äge on jälgida kuidas iga korraga see maa pikeneb. See maa, mille ma jõuan läbida. Peale seda tulin koju, tegin mõned venitusharjutused ja kadusin vannituppa. Ei oleks osanud kujutada ette midagi ideaalsemat kui jahe dušš, hea seep ja mõned iluprotsetuurid.
Nüüd ma olen siin ja tegelen blogimisega, lootes, et homne hommik ei mõju nii masendavalt.

Ja inimesed, saage oma leimidest naljadest üle ja mõelge enne kui te mingit sitta suust välja ajate. Mõnikord on see kuidagi eriliselt tüütu.
Aitäh. (:

13.4.08

Viimati lobisesin teile Mari sünnipäeval. Vahepeal oli veel minu empsi sünna ja nädalavahetus. Empsi sünnipäeval ei toimunud minu meelest mitte midagi märkimisväärset. Meie tubli humanitaarrühm alustas tundi vene keelsete õnnesoovidega, sellele järgnes inglise keel ja lohutusvooruks ka eesti keelne leelo. Projetkor suunas ka seinale meie õnnesoovid. Siis jätkus tund tavapäraselt, ainult, et enamikul meist matsusid suud šokolaadist ning mõni lutsutas karamellkompvekke.
Reede hommik algas vene keelsete sõnadega. Ehk siis vene keel koos Leidaga. Teine tund oli kehaline ja võrkpall. Ma sattusin lausa vaimustusse sellest. Leppisin juba kõikidega kokku, et mina lähen ka suvel nendega mängima võrku. Pidin servimise ka hindele tegema, aga mul läks natuke sassi. =( Sain nelja, kuigi oleksin olnud võimeline ka viie saama. Järgmine tund oli arvuti, kus ma oma asju tegin. Neid asju mis valmis peaksid saama. Ja geograafia tund asendus rahvatantsuprooviga. Seejärel ootasin ma painajalikult kirjanudse tundi, ise teadmatagi miks. Lihtsalt oli kirjanudse tuju. Töötasin mõlemad tunnid usinalt. Kuigi see Tartuffe'i töö tuli natuke imelik, aga elame üle. Seejärel algas matemaatika, mis taas venis nagu tatt. Peale matat jäin ma sinna, et vektorite töö järgi teha, aga kuidas nüüd öelda, see läks p****e. ^^
Õhtul mõtlesin kas minna Andrese juurde Karlasse või ei, aga ma ei viitsinud. Otsustasin veeta koduse õhtu ja vaadata Dr.House'i. Nii palju siis sellest. Kodus olin ma küll, aga telekat polnud mahti vaadata, sest Mammu ja Kertu tulid mulle külla. Nendega oli nii hea kõigest lobiseda. Me suutsime Mammuga mingi suure numbri emotsioone lahti rääkida. Nii mõnus. ^^
Mingi kell nad lahkusid ja ka mina pugesin voodisse ja uinusin.

Laupäev
Ärkasin Merilini sõnumi peale, kes tahtis mulle külla tulla. Mulle sobis, aga enne pidin ma Lisetiga raamatukogu külastama. Enne minekut rääkisin ma telefonis vanaemaga ja uurisin enda suguvõsa. Jumalast vinge oli. Nii põnev. Poleks osanud arvatagi. Nüüd on vaja isa poolne haru ka ära täita ja siis on äge. Peale seda koputas juba Mammu mu uksele ja siis me läksimegi.
Raamatukogus oli tore. ^^ Kuigi meil tekkis üks probleem. Mammu tahtis, et ma soovitasin talle mingit ülihead positiivse sisuga raamatut, aga siis mul meenus, ma loen ainult depressiivseid raamatuid. Aga mulle meeldivad. Peale raamatukogus käimist tuli Merilin siis meile külla ja Mammu ühines ka meiega. Siis me lobisesime ja lobisesime ja lobisesime. Mina, Merilin, Mammu ja Mu emps. ^^ Nii kuni õhtuni. Siis hakkasime meie Merilinga O.C-d vaatama ja Mammu läks koju.
Peale O.C-d läksime Mürkaga õue. Ostsime krõpsu ja cocat ning istusime skeitale. Siis helistas meile Mammu, et me tema hamstrit ehk siis tema kõige väiksemat õde läheksime vaatama. jube armas pamp oli ^^ Siis me jalutasime temaga mööda Kose ja siis tuli Kertu ja millalgi tuli Nonna ka ja siis me viisime Monna (mammu kõige pisema õe) ema juurde ja ise läksime Mammu juurde hängima. Passisime seal natuke aega. Mürka pesi pead, siis nad jõid teed ja me rääkisime niisama. Siis otsustasime poodi minna ja midagi head ja paremat osta. Lahkusime poest juustu, pelmeenide ja kommidega.
Istusime Mammu juures, sõime, jõime ja vaatasime telekat ja rääkisime ka ja siis me tulime Merilinga minu juurde. Merilin luges enne magama jäämist Cosmot ja mina sirvisin enda mõttepäevikut ja lugesin mõned haikut. Ja siis tuligi õnnis uni. ^^

Pühapäev
Ärkasime mingi poole üheteistkümne paiku. Kurtsime üksteisele igasuguseid asju ja siis arutasime käekirju ja igast värki. Siis läksime sõime midagi ja peagi oligi käes see hetk kui Merilin pidi minema aeroobikaproovi. Oligi aeg veeta see osa nädalavahetusest kus ma üksi olen. Enamiku sellest ajast veetsin ma Internetis. Rääkisin Pärjaga ja Joonasega ja surfasin orkutis ja teiste blogides. Kell viis tuli aeg naelutada pilk telekaekraanile, sest käes oli O.C-i aeg. Kella kuueks suundusin koolimaja poole. Nüüd oli meie kord aeroobikaproovi teha. Mulle ei meeldinud see proov jälle, sest ma tantsin nii kohmakat ja erilist koreograafi aju mul ka pole. Aga no suva see. Peale seda tulin koju ja tulin jälle arvutisse. Nii naljakas oli. Joonas rääkis mulle igasugust kildu. Mul vähemalt oli küll lõbus. Ja mitte Jaanovits Joonas. Ma igaks juhuks mainin ära. Ma ei taha valearusaami. Kunagi ma saan Joonase aju sisse minna. xd

Nüüd ma siin olengi ja kirjutan blogi ja mõtlen, kes see poiss oli. Ahjaa, ma ei rääkinudki teile ju. Ma nägin laupäeva hommikul skeitpargis ühte ägedat poissi. Ma ta nägu ei näinud, aga ta oli niiii vingelt riides. Mulle vähemalt meeldis. Riietust vaadates eeldan ma, et ta ei ole Koselt, sest ta oli liiga lahe. Ärge võtke isiklikult Kose poisid, aga te olete teistmoodi ägedad. See ei tähenda, et te mulle ei meeldi.
Igatahes, kui keegi teab, kes see rulatav poiss on, siis andke teada. Mind lihtsalt huvitab. Rein ilmselt teab tegelikult. Aga ma ei ole temalt veel küsinud. Igatahes sellel poisil olid hallid kitsad teksad, valge T-särk, punaseruuduline triiksärk ja must müts. Jep, nii oligi.

Tsau siis. Homseni .
Ja ma luban, et ma lähen millalgi Pärjale külla ja viin talle muffineid ja siis saab Kaspar ka ja Joonas ka. ^^

9.4.08

Täna on mul suurepärane melanhoolne meeleolu jälle, mis ajendab mind kirjutama. Mulle meeldib kirjutada kui mul mingi diip tuju on. Mul on isegi minikava tehtud, et siia täna kirjutada.
Ma alustan siis päev algusest.

"Kõik nähtamatud lapsed"
Selline oli filmi pealkiri, mis alustas minu päeva. Kell 8.05 ja natuke peale hakkas kooli saalis väike kino. Meile näidati väärtfilmi, mis koosnes erinevatest osadest. Igas ühes räägiti lugu teatud tüüpi nähtamatust lapsest. Nad on nähtamatud meile. Meile, kes me oleme võrdlemisi heal elujärjel. Meile, kellel pole õrna aimugi, mis toimub tavainimese elus, väljaspool meie piiratud silmaringi. Nad on lapsed, kellest ei räägita tihti, kellele ei pöörata tähelepanu ja kellel ei ole mingeid võimalusi elus läbi löömiseks.
Esimese klipi nimi oli Sinisilmne mustlane. See rääkis poisist, kes oli noortevanglas ning ta jõudis sinna ringiga tagasi, sest ta lihtsalt ei osanud mujal hakkama saada. Ta kartis enda elu pärast ja ta oli väsinud põgenemast. Režissöör oli seda kõike kujutanud koomiliselt, kuid ometigi väga nukra alatooniga. Alustuseks suutis see mu meeli köita ning kohe alguses pani see mu kaasa mõtlema.
Teine osa oli nimetatud Ameerika jeesuslapsekesteks. See rääkis tüdrukust, kelle vanemad olid narkarid ja ometigi ta ei teadnud seda. Ta ei teadnud, et tal on AIDS. Koolis kiusati teda kogu aeg ning peagi karjuti talle näkku, et kuna ta vanemad on narkomaanid, siis on tal kindlasti AIDS. Järgmine põhjus kellegagi tüli norimiseks. Noored teismelised tüdrukud istusid pingil ja lihtsalt tühja koha pealt kõlas nende suust lause: "Lähme kiusame teda." See kõik toimus nii loomulikult ja kõik läksid sellega kaasa. Ma vahtisin ammuli sui ning ei suutnud uskuda, et keegi suudab teisele inimesele niimoodi teha. Sellisel julmal viisil ahistada. Jah, ma olen kuulnud nendel teemadel lõputuid jutte ja isegi filme olen näinud, kuid miski ei tõuka mind nii kaugele, et mõista, et kõik see toimub reaalsuses ka. Nüüd suutis üks olematu, nähtamatu Ameerika tüdruk selle mulle selgeks teha.
Kolmas osa oli Bilo ja Joao. Õde ja vend, kes pidid korjama pappi, purke, vanarauda jms, et raha teenida. Nad pidid taluma narrimist ja õiendamist. Neid tabasid pettumused ja nad seisid dilemmade ees, kuid ometigi said nad hakkama. Režissöör ei olnud põiminud sinna klippi tohutuid intriige. Ta kirjeldas ühte tavalist päeva, kuid ometigi oli see kõik nii raske.
Neljanda osa nimi oli Jonathan. Seda oli pisut raskem jälgida, kuid ometigi sain aru, et on lapsi, kes peavad taluma sõjaõudusi. Nende õigusi rikutakse igal sammul. Nende elud on kuni päevade lõpuni pingestatud kartusega, et äkki on keegi kuskil ja äkki sellel keegil on relv. Fotod ja filmid toovad meieni erinevaid õudusi, mis sõjatandritel toimuvad, kuid vähesed annavad aimu sellest, mis juhtub inimestega, kes pääsevad. Kes jäävad ellu, kuid miski pole enam sama.
Viienda klipi pealkiri oli Ciro. See oli juba meie jaoks tavapärasem. Ciro oli poiss, kes pidi kuulama päevast päeva, kuidas tema ema ja tolle mees karjuvad ja kaklevad. Ta ise tegeles varastamisega, kuid ometi oskas ta hinnata väikseid lapselikke rõõme.
Kuues osa oli Song Song ja Väike kiisu. Selles loos tõmmati paralleele rikka perekonna ja peost suhu elava perekonnaga. Püüti selgeks teha, et raha ei taga õnne. Seal loos oli rikas tüdruk Song Song, kelle vanemad tülitsesid ning filmi lõpus plaanis ema autoga vette sõita. Seal autos oli peale selle ka tema tütar. Teine tüdruk oli Väike Kiisu, nagu ta vanaisa teda hüüdis. Vanaisa ei olnud talle veresugulane. Ta oli kunagi leidnud tüdruku prügikasti kõrvale jäetuna. Aastaid hiljem leidis ta samast kohast imeilusa nuku, mille Song Song oli vihahoos auto aknast välja visanud. Vanaisa viis nuku kiisule. Ühel päeval kui vanaisa ja Väike Kiisu olid läinud toitu hankima, jäi vanaisa auto alla ja hukkus. Kiisu sattus mehe juurde, kes sundis väikeseid tüdrukuid tänavatel lilli müüma. Kui ta vihaseks sai ei hoidnud ta ennast tagasi ning tihti peale lõi neid. Tüdrukud kõndisid tänaval ning pidid taluma inimeste tujusid, kannatama seda kui nendest kui tühjast kohast mööda käidi. Nad olid nii väikesed alles. Väike Kiisu unistas kooli minekust. (tegelikult selle tüdruku nimi polnud Väike Kiisu, aga ma ei tea, mis ta nimi oli). Ühel päeval sattusid Song Song ja Väike Kiisu kokku. Song Song tundis lillemüüja kaisus ära enda nuku ning selle asemel, et hakata seda endale rabama, ütles ta, et see on imeilus nukk. Klipi lõpus astus Väike Kiisu üle kooliläve. Happy Ending. Kuid siiski tegi see film puust ette ja punaseks, kui lihtsalt võib elu käest minna. Kui väga võivad inimest mõjutada emotsionaalsed draamad, kokkuvarisemised.

Kokkuvõttes mulle meeldis see üritus. Ma ei saa öelda, et film oli hea, sest rääkis see siiski tõsielust. See oli midagi, mille jaoks ma õiget sõna ei leia. Ehk huvitav, ehk midagi muud. Päeva algust see muidugi eriti õnnelikuks ei teinud, kuid andis vähemalt kõvasti mõtlemisainet.

Vahepeal külastasin mõnda koolitundi ning enne saksa keele tundi istusin ma klassi kõrvale maha ja kuulasin umbes viienda klassi tüdrukute juttu. Nad rääkisid surmast. Kõigepealt rääkisid nad, et nad ei usu, et kellegi vanaema saja-aastane on, sest nii vähesed inimesed elavad nii vanaks. Selle vastas teine tüdruk, et "Jah, meie küll ei ela." Mind üllatas säärane pessimism. Jah, ma tean, et see on suhteliselt loogiline ja seda tänapäevase elustiili juures veel eriti, aga kuhu on kadunud väikeste tüdrukute unistused?! Kus on kõik utoopilised ideed?! Peale seda huvitas ühte tüdrukut, mis tunne on olla surnud. Ta ütles, et ta tahaks proovida, et mis tunne see on. Samal ajal hakkas teine tüdruk kõrval luuletama "On surnud olla hea, siis vara ärkama ei pea." Jah, nüüd ma juba vaatasin küll suu ammuli nende poole. Mind lihtsalt hämmastas taoline suhtumine. Minu jaoks on alati väiksed lapsed olnud need, kes suhtuvad kõigesse entusiasmiga ja teevad selgeks, miks elu lill on. Ajad on ilmselt muutunud.

Ma meeldisin endale täna. Ma nägin nii äge välja. xD No ma pean enda ego vahepeal kergitama, eksole. xD
Täna oli Orus rahvatantsu proov ka. Oi, kui kahju mul oli, et bussisõit nii lühike oli. Täna oleksin ma meeleldi Riiga tantsuproovi sõitnud. Ma jumaldan bussisõite. Ma istun akna all, mul on klapid peas ja ma mõtlen. Ma lihtsalt lasen mõtted lendu ja siis naeran enda totruste üle nagu täna näiteks. Tuju on mul täpselt selline bussisõidu ja blogikirjutamise oma. Selline kergelt nukker, aga samas tugev. Loogiline, ma tean.

Muud tähelepanuväärset tänase päeva kohta rääkida ei oska. Ehk ainult seda, et ma sain Mari käest inkas raffaellot ja ajaloos mingit muud head asja, sest tal oli täna sünnipäev. ^^

Tsau siis, ma ehk kunagi satun jälle siia. xD

8.4.08

Taaskord Merilini tungival palvel: räägin ma enda emotsioonidest. Ta tahtis, et ma kirjutaksin, siis kui ma rääkisin talle enda emotsioonidest seoses teatriga. Ta ütles, et ma räägiksin kõigest mis südamel.
Mis mu südamel on?! Palju emotsioone, ma eeldan. Ütleme siis nii, et mul on iga inimese kohta, kellega ma suhtlen, umbes 57 emotsiooni. Ma ei oska öelda kas seda on vähe või palju, aga piisavalt, et mind üleni katta. Lisagem sinna juurde kõik need uued ja huvitavad inimesed kellega ma alles sooviksin tutvuda. Emotsioone on häid ja halbu, aga ma leian, et see ei ole piisav nende liigitamiseks. Emotsioonide hierarhiat ma siia kindlasti kirja ei suuda panna. Ma kardan, et kuskil tuleks mulle vastu blogi tähemärkide piir.
On inimesi, kes taluvad iga viimast kui meeleoluvõnget, mida ma oman. On inimesi, kellega ma suhtlen vaid põgusalt ilma, et ma neid paremini tunneksin või nemad mind. On inimesi, kes oskavad alati mulle midagi õiget öelda ja on neid, kes suudavad ka vaikides panna mind hästi tundma.
Viimasel ajal ei suuda ma mitte kellegagi neist sisukamat vestlust arendada. Ma lihtsalt ei suuda, sest peagi ründab mind mingisugune sein, mis takistab mul nendega suhelda. Ma ei taha nendega rääkida isegi siis kui nad räägivad mõistlikku juttu. Ehk on asi selles, et ma olen nendega viimasel ajal liiga palju koos olnud või ehk on asi selles, et viimasel ajal on kõik pea peale pööratud. Võin peaaegu julgelt öelda, et mitte miski pole nii nagu paar kuud tagasi. Te võite öelda, et "DOH, loogiline juu", aga ei ole. Alati on mingid tuttavad asjad, mis meiega kaasas käivad. Kuid praegu mulle tundub, et neid pole. Mina ja kõik teised ka, on hoopis midagi muud kui paar kuud tagasi.
Juba mitmendat nädalat mõistatan ma selliste asjade üle ja selle ajaga olen ma enda kohta palju rohkem teada saanud. Ma olen teada saanud mida teised minust arvavad ja mida ma ise endast arvan. Miski pole mu jaoks veel täielikult selge, aga ma juba arenen.

Ma ei oska enam endast niimoodi rääkida hetkel, ma räägin siis parem teile ka teatrist. Ma olen seda natuke juba kunagi rääkinud.
Ma lugesin enne blogits seda osa kus ma rääkisin, et minu jaoks on teater nii kurb koht. Ja saate aru ongi. Teater on alati nii üksiku ja kurva mulje mulle jätnud. Ja ma ei saa lahti sellest. Merilin arvas, et see on lahe, et ma nii mõtlen, sest ta ei tea kedagi teist kes nii arvaks. xD Mind mõnes mõttes häirib see tunne, sest ma meeleldi tegeleksin tulevikus lavastamisega või millegi taolisega, aga mu ainuke kartus ongi selle koha peal see, et ma kardan seda tööd. Ma kardan, et see on kurb. Et ma lähen igal õhtul pimedas töölt koju peale sügavasisulise teatri lavastamist. Tänavad on tühjad ja mina kõnnin seal melanhoolses meeleolus, tähele panemata midagi, mida miski mu ümber mulle öelda püüab. Mõned üksikud hinged mööduvad minust ja ma mõtlen, et nad on täpselt nagu need tegelased seal teatris. Need kellel on raske elu ja kes ei saa endast aru. Kelle jaoks on kõik segamini. Nad on leppinud teadmatusega ning nad on hingelt tühjad. Ma kardan seda.
Minu mõtetes toimuvad kõik need proovid pikkade õhtutundideni. Selle ajani kui kõik on väsinud, kõik on tüdinenud ja minu nokkimisest väsinud. See on võib-olla tõesti ainult filmides nii, aga siiski tundub see minu jaoks suhteliselt reaalne.
Samas jõudis mulle alles hiljuti kohale, et mul on ju mu sõbrad alles ja mul on vabad päevad, millal nende seltskonda nautida. Aga kuna mul on see kurva teatri tunne juba nii kaua olnud, siis ma ei suuda seda nüanssi sinna lisada.
Ma ei oska teile eriti rääkida. Ma lähen liialt närvi siin arvuti ees istudes. Ma lisan siia ehk mõnikord natuke siit ja natuke sealt, aga praegu ma ei oska.
Laupäev.
Hommikul koputas minu residentsi uksele Merilin. Tal oli jällegi kaasas roosa kott ja hea tuju. Me istusime, sõime ja lõime aega surnuks. Peagi saabus hetk mil oli vaja hakata sättima. Sättimine koosnes riiete vahetamisest, soengute tegemisest ja kosmeetika vahendite ohtrast näkku loopimisest. (ära võta isiklikult Mürka xD Sa ju nägid milline ma olin xD) Samal ajal kui Merilin meiki üritas teha, lasin ma oma osavatel sõrmedel tema juustest kaks patsi punuda. Natuke abi juukselõksudelt ja viimane viimistlus lakiga ja kõik oligi valmis. Olime piisavalt esindusliku välimusega, et teele asuda. Me läksime koolimajja, sest Merilinil oli esinemine. Kose Laululaps. Seisin seal ja olin talle lihtsalt moraalseks toeks, lootes, et minust oli ka kasu. Tal läks suurepäraselt kuigi ta auhinnalist kohta ei saavutanud.
Peale lauluvõistlust sammusime tagasi minu kodu poole, kus me hävitasime auhinnakohukesed ja viimased salatiriismed. Õhtul läksime Andrese juurde kus veetsime lõbusalt aega. Selgus, et kõige närvilisema Aliase mängija tiitli võiks mulle anda, sest peale sõnade seletamist värisesid mu käed hullemini kui mõnel Balti jaamas jalga puhkaval alkohoolikul. Istusime Andrese juures päris mitu tundi ning lõpuks seadsime mina, Mammu, Kertu ja Sander sammud kodu poole. Kell pool neli avas mu unine õde mulle ukse ja ka mina sain võimaluse voodisse vajuda ja uinuda.

Pühapäev.
Hommikul oli mul millalgi äratus, sest ma pidin linna minema. Mingil kella ajal ma läksingi mingi bussi peale. Poole kolmeks olin ma igatahes Ülemiste ees ja ootasin Rinxi. Ja peagi nägingi teda ning me võisime uisutama minna nagu meil juba for ages plaan on olnud. Kella kolmeks jõudsime Jetisse ja laenutasime uisud. Mina jääl on sama hea kui elevant portselani poes. xd Ma koperdasin iga teise sammu ajal. Kuigi mul tuli vahepeal juba jumalast hästi välja. Kukkuda õnnestus mul ainult ühe korra. Napilt enne lahkumist. Selline mõnus kõhukas. Käe peal oli ka väike sinikas ja ranne pisut valutas, aga mitte midagi erilist. Kui Rinx mind püsti aitas, siis ta ikka igaks juhuks küsis ka, et kas mul on kõik luud terved. xD Mul on eelnevaid kogemusi kukkumisega, kui nii õnnelikult ei läinud. xD
Peale uisutamist kõmpisime Ülemistele tagasi ja passisime niisama. Läksime R-kioskisse nätsu ostma, aga ma unustasin selle ära ja ostsin hoopis Snickersit ja Cocat. xd Peale seda oli meil mõistus otsas ja me ei osanud midagi teha. Otsustasime pika arutamise peale kesklinna minna. Seda me tegime loomulikult jala, sest me ei viitsinud mulle minna piletit ostma. See on normaalne. xD jõudsime kella viieks marsa peatusesse ja selgus, et 17:30 pidi minu küla poole marsa suunduma. Ootasime seal pool tundi, rääkisime maast ja ilmast ning siis ma sõitsin koju.
Peale seda pidin kella seitsmeks aeroobikaproovi minema. Ma ei saanud proovis mitte millelegi pihta ja lisaks sellele oli mul paha tuju nii et ma ei suutnud eriti süveneda ka. Lõpuks juba natuke edenes, aga no mitte eriti.
Koju jõudes haarasin isa koos autovõtmetega kaasa ning me tegime kiire poekülastuse, sest mul oli vaja muffinite küpsetamiseks üht koma teist head ja paremat. Peale kiiret poeskäiku tegin kiirelt taigna valmis ja siis kiirelt muffinid ahju ja ahjust välja ja valmis nad olidki. Hiljem vajusin jällegi voodisse, olles rampväsinud.

Esmaspäev.
Kaua oodatud esmaspäev. Laupäeval Andrese juures leppisime Pärjaga kokku, et ma lähen talle esmaspäeval külla. Meil oli vanadest aegadest kokku lepitud muffinite söömine ja mahla joomine. Mõeldud tehtud. Esmaspäeval peale kolme koolis veedetud tundi läksin bussi peale ja sõitsin pealinna. Külastasin mõningaid populaarseimaid ostlemiskeskuseid, sõin Magic Buffes ja kolasin vanalinnas. Virus nägin ma kolm korda Jorget ka, kes oli silmnähtavalt šoppamisest tüdinenud. xD
Mingi kell helistas mulle Pärja, et küsida kus ma olen. Kui ma informatsiooni edastanud olin üritasime mulle selgeks teha kuhu ma minema pean, aga kuna ma olen kõige kehvem orienteeruja ja tänava nimedest tean ma veel vähem, siis see plaan ei õnnestunud. Pärja tuli mulle hoopis Raekoja platsile vastu ja sealt läksime me nende kooli, sest kodu võtmed olid Mammu käes. Kui võtmed meie valduses olid läksime me VHK õpilaskodusse. See oli nii mõnus hubane kohake. Varsti tuli Joonas ka sinna, kes tagastas Pärjale ta Cosmopolitani. Ta jäi meiega sinna juttu ajama ja muffineid sööma. Vahepeal külastas meid ka kahe kulmuga Kaspar ja Kristjan, kellel ei olnud eile naljatuju. Kuskil seal vahepeal laekus ka Mammu koju ja siis me (loe pigem: nemad) sõid muffineid ja kõik meie puhusime juttu. Naljakas oli ja tore oli ja muidu oli ka vahva. Ma tundsin ennast nii hästi ja mind võeti nii koduselt vastu ja ma ei oska kirjeldadagi kui hea mul seal oli. Millalgi viis Triinu mind kooli, et ma seal Mammuga peale hispaania keelt, kuhu Mammu vahepeal läinud oli, kooli tuuri teeksin. Kõige lemmikum asi seal koolis on minu jaoks Alice imedemaal uks. Peale ekskursiooni naasesime Mammuga nende koju. Seal nägin ma veel Mari, Dianat, meie vana ja head Triinut ja kindlasti oli keegi veel. xD
See külastus oli mu jaoks väga oluline, sest uus õhkkond ja uued suurepärased inimesed mõjusid mulle erakordselt hästi. Vahelduseks mu melanhoolsele olekule oli hea naeratada ja seltskonda nautida, mitte, et Kose inimesed ei oleks meelidv seltskond. Palun mitte valesti mõista.
Ma lähen kindlasti Mammule ja Pärjale ja Triinule peagi jälle külla, sest Kaspar ei saanud muffineid ja ma lihtsalt tunnen ennast hästi seal. Raske oli lahkuda, aga mind ootavad Kosel minu sõbrad ja minu kool ja minu kodu. Mulle ei meeldi see, kui keegi igatseb olla keegi teine, aga praegu ma vahelduse mõttes tahaksin küll umbes kuu aega Mammu ja Pärja elu elada. Seda lihtsalt vahelduse mõttes, sest kõik on väga ühekülgne praegu. Jep, vaheldus on just see mis ma vajan. Kuigi see on vist asi mida on praegu kõige keerulisem endale võimaldada.
Ka esmaspäeval jõudsin ma rampväsinult koju ja virelesin filmi lõpuni niisama kuni ma siis lõpuks uinusin.

Teisipäev.
Hommik ei olnud teistest erinev: raske ärgata, külm on, kole ilm on, süüa ei viitsi teha, soengut ei viitsi teha, midagi ei viitsi teha. Kuigi.. ärgata oli täna pisut meeldivam. Kui äratus helises olin ma kindel, et ma viskan oma telefoni viimased riismed vastu seina pulbriks, aga kui ma märkasin, et mind ootab ees sõnum olin ma meeldivalt üllatunud ja kohutavalt uudishimulik. Mind ootas ees üks maailma parim sõnum. See koosnes vist peaaegu, et kõige ilusamatest sõnadest mis keegi mulle kunagi öelnud on. See oli Merilinilt, kes vastas mu eilsele ülitotrale sõnumile. Hea tujuga ajasin ennast voodist püsti, pakkisin asjad, vaatasin telekat, sõin ja tegin muid rutiinseid toimetusi. Koolipäev venis rohkem kui seda suudab üks neoonroosa keemiamaitseline mullinäts. Muusikatunni ajal tegime me humanitaarrühma VIPidega konverentsi proovi ja kuuenda seitsmenda tunni ajal viibisime Kose Gümnaasimu saalis konverentsil. Tunnistan, esimeses pooles polnud midagi meeldivat. Raamatukogu naljad olid mittenaljakad, pealkirjanaljadele ei saanud keegi üldse pihtagi ja ajalooga ei püüdnud ka keegi väga entusiastlikult tutvuda. Esimeses pooles oli minu jaoks meeldiv osa see kus autasustati omaloomingu konkursi"Minu unistuste raamatukogu" parimate tööde autoreid, sest sealt sain endale toreda oranži raamatukogu tassi, pastaka ja šokolaadi. Teine osa oli aga hoopis teisest puust. Läänemaa Keskraamatukogu bibliograaf jagas meiega ideid ilukirjandusest, mis avardas mu mõttemaailma taaskord. Ja loomulikult süstis see minusse tohutu lugemisisu. Peale konverentsi lõppu sõime me kooki, mis anti meile läbiviimise eest.
Peale seda tulingi koju ja lugesin Alice't, magasin, lugesin taaskord Alice't ja tulin arvutisse ja siis sõin vahepeal, olin veel arvutis ja nüüd siin ma olengi. Olen teinud suhteliselt mageda kokkuvõtte oma viimasest neljast päevast. Ma tean, et ma oskaksin paremini, aga kui on selline tohutu hulk infot edastada, siis ma ei suuda mõelda õigekirjale ja stiilile. Siis ma lihtsalt vihun kirjutada.

Homme.
Esimesed kolm tundi vaatame me kooli sööklas väärtfilmi "Nähtamatud lapsed". See oli väga huvitav pakkumine. Ma lähen sinna suurima hea meelega. Ülejäänud tunnid veniva ja venivad ja venivad ja venivad ja.. Te isegi ei kujuta ette kuidas veel. Peale seda astun korra kodust läbi ja siis lähen Oru bussi peale koos oma rahvatantsusemudega, sest homme on Orus pikem tantsuproov, et me konkursi ikka ilusti kinni paneksime (kuigi see tundub hetkel väga ebatõenäoline). Peale seda ma tulen koju, võimetu õppimiseks või millegi muu tegemiseks ja seega ma vajun taas magama.

Aitäh lugemast minu muljeid viimastest päevadest. :)

2.4.08

Üks asi veel, mis mul nende mälestustega seoses meenus. Saage aru KOSE ELAB JÄLLE. xD
Muidu oli ikka nii, et mööda Kose tänavaid kõmpides, tekkis tunne, et inimesed on kadunud. Oli tunne nagu oleksid sa vahepeal 200 aastat mööda maganud ja inimkond oli välja surnud. Kedagi polnud!
Nüüd aga skeidist mööda kõndides on inimesed seal ja naudivad ilusat ilma ja vaba aega. Nii mõnus on vaadata kuidas kõik tunnevad elust rõõmu. Kevad on elu aeg. xD Ma ei oska muud öelda noh!

Uudised, uudised..

Iga päev jõuab meieni tohutul hulgal informatsiooni. Infoajastuks kutsuvad nad seda vist. Mõned uudised kleebivad naeratuse näole ja teised kisuvad selle vägisi maha. Mõni aga toob nii rõõmu kui mure. Mul lihtsalt on selline idee, sest ma leian, et minu jaoks on infovool aeglustunud. Pisteliselt saan uusi teadaandeid, aga need on suured ja harva.
Ma ütlen siin ja praegu selle ka ära, et ma ei tea miks ma mida teen. Ma ei saa üldse aru mis toimub. xD Mul jumalast laksib noh, üldse ei jaga matsu välja. Ma ei tea isegi miks. xD Ehk on asi kevades, kes sedagi öelda oskab.

Tänane koolipäev oli mõttetu. Vabandust, aga nii see oli. Peale kooli käisin rahvatantsuproovis, milles osalesin pealtvaatajana. Tore oli ikkagi. Täna on üldse kuidagi nii hubane päev olnud. Peale rahvatantsu tulin korraks koju ja siis veetsin paar meeldivat tundi Kati ja Kertu seltsis. Katiga me läbisime tohutuid vahemaid ja rääkisime põrandast ja õhust. Mul pole ammu olnud nii toredat olemist, sest koolis oli selline tamp peal, et hea kui hingamiseks aega leidus. Tänane õhtupoolik meenutas vanu aegu. Eelmised aastad tõusid mälestustes pinnale ja sosistasid oma saladusi. Ma olin neid ennegi kuulnud, kuid need pakuvad mulle alati huvi. Ma tean, et ma olen inimene kes elab minevikus, kuid seda enam on mulle kindlustatud tulevik. Mulle meeldib neid võrrelda ja analüüsida. Meenutada toredaid inimesi ja olemisi. Gosh, jälle tuleb see hubane meeleolu, millest on raske lahti öelda.

To sum up I had a great time today. (Meeleolu on ikka mööda, aga keda see kotib)

Tsauuu. ^^ Mind ootab Tartuffe ja Thomas More. ;)

1.4.08

Peavõru on kindlalt omaniku juures. See tähendab, et ma leidsin selle enda kosmeetikakotist. xD

Esmaspäev ja teisipäev on möödunud koduseinte vahel. Ei saaks öelda, et päris vabad, sest haigus kimbutas ja seega ei olnud ka teotahe just eriti suur. Tehtud ma eriti midagi ei saanudki. Ehk siis natuke eesti keelt ja ühe riiuli korda sätitud. Enamuse ajast on kulunud arvuti korrastamisele, sest ta oli ka natuke tõbine ja seega otsustasime õega formati teha, aga sellega oli ka üks suur jama, mida ma detailsemalt kirjutada ei viitsi. Praegu on kõik okei ja arvuti on jälle terve ja ametis.
Muud ma eriti rohkem kirjutada ei oskagi, sest ma pole midagi teinud. Homme on jälle koolipäev ja ma loodan, et see kulgeb ilusti.

Praegu lähen kordan kiirelt ajalugu ja siis unemaale.
Head ööd. ^^