Tänane päev algas varakult, kuid mõnusalt. See algas jaheda dušši, näokoorija ja meeldiva lõhnaga seebiga. Me sõitsime linna, kus oli ortodont ja massaaž ja paar poodi. Ortodont käskis pool aastat veel klambreid kanda ja siis jälle tema juurde pöörduda. Ma arvan, et siis ma peaksin neist lahti ka saama. Lõpuks. (: Massaaž oli valus ja mõnus nagu alati, aga täna küll Enya plaati polnud. =( Muidu oli massöör ikka tasemel. Täna hakkas minu jaoks täielik kevad-suve hooaeg. Tähistasin seda paari uue hilbu ja uue telefoninumbriga. Kui tahate, siis küsige. Kõikidele ei jaga. Otsustasin enda jaoks mõned olulised asjad ära ja mõned, mis olid juba peaaegu otsustatud, kinnitasin lõplikult. Suvel lähen äkki Mürkaga tööle isegi ja ma sain täna aru kui väga ma endale tegelikult kummitallaga pastlaid tahan. Vägaväga. Täna mõtlesin juba igasuguste suve asjade peale. Ei suuda ära oodata, aga senikaua püüan siiski veel korralikult koolikohustust täita. Tegingi koju jõudes oma eesti keele ettekande ära.
Postitused
Ma tahaksin täiega midagi rääkida, aga ma ei oska. xd Vaatan praegu superstaari ja rääkisin üle pika aja Mariaga juttu ja siis natuke Ergoga ja siis Mürkaga ja Joonase ja Mariga, aga igatahes see mu point oligi. Rääkida tahaks, aga ei oska. ^^ Homme peaks ka linnas ilus päev tulema. Kohtan toredaid inimesi ja saan massaaži minna ja saan ortodondil üle pika aja ära käia jaa.. (:
Reedesel päeval oli kool, oli teater, oli puhkus. Hommik oli kõige tavalisem, kuid kirjanduse tunnid olid asendatud Tõnu Aava ja Meriko segakoori ühistöö "Rätsep Õhk ja tema õnneloos". Mingeid erilisi emotsioone see minus just ei tekitanud, aga oli vaadatav. Peale seda jäi meile pisut vaba aega, mille mina veetsin õues footbagi mängides. See on mõnus ajaviide. ^^ Siis oli matemaatika, rahvatantsu proov ja kojuminek. Reede õhtul tulin koju ja ma ei teinud mitte midagi. Vahtisin lakke ainult. Kuni ma õhtul Mammu ja Kertuga õue läksin. Koju jõudsin ma pisut enne kahtteist ja siis pugesin voodisse. Laupäeval ärkasin kell üks. Mind ajas nii närvi see, sest magamine on täielik ajaraiskamine ja ma olin just 13 tundi järjest maganud. Nii jube. Mõttes soovisin igatahes kirjandikirjutajatele edu. ^^ Polegi veel kuulnud muljeid eriti. Millalgi laupäeva päeval vaatasin Mariga koos Step up 2-te. Minul siis juba teine kord. Peale seda geekisin ma suurima hea meelega O.C-d ja enne lõppu jub
Tänane hommik hakkas positiivse üllatusega: ärkamine ei tekitanud absoluutselt mingeid probleeme. Eileõhtune Grey anatoomia vist aitas vms. xd Hommikul pesin pead ja föönitasin ja sõin ja panin riidesse ja pesin hambaid ja seda kõike hoopis teises järjekorras. xd Siis läksin kooli, kus polnud taas midagi märkimisväärset. Isegi tunde ei jäänud ära. Selle asemel läks üks vahetund hoopis raisku, sest 10ndad klassid pidid kogunema saali, kus neile püüti selgeks teha, et toiduga ei mängita ja, et 30.mai läheme me Aegviitu sõrmustepeole. Minu sõrmuse number on praeguste andmete ja väikese varuga 17,5. Täna oli võimalus mõõta. Minu sõrmuse sisse saab graveeritud mu täisnimi ja lend. ^^ Kehalises tantsisime me täna ladinarütmide järgi ja tegime pisut improliikumist. Nii kohutav, ma ei suuda ju normaalseid liigutusi minutiga välja mõelda. Me võiks rühmades seda asja teha või midagi. Igaüks peab mingisse minikavasse oma liigutuse panema orsmthg. xd Peale kooli tulin koju ja häksisin küberruumis
Jalg ei olnud meil raske, ei, üldse mitte. Ma siis alustan laupäev a varahommikust. ^^ Nagu tavaliselt enne tähtsaid sündmusi, nägin ma unes, kuidas ma jubedalt sisse magan. Seekord seda õnneks ei juhtunud. Eelmisel õhtul olin oma rahvariided tipptasemel ette valmistanud, välja arvatud korralik pluusi triikimine. Enda arust sain selle sirgeks, kuid hiljem teiste omadega võrreldes, oli see üks suur korts ise. xd Kui ma hommikul sokikorvis sokke otsides tuulasin, avastasin hiiglasliku ehmatusega, et mu vöö oli ka seal. Ma olin selle täitsa unustanud. Selle leidmine oli mulle šokk terveks päevaks, sest ma ei lakanud mõtlemast, et mis siis kui ma oleksin selle koju jätnud. Kui ma bussijaama jõudsin, ootasid mind ees õpetaja ja keegi veel, ma ei mäleta kes see oli. Piinlik. Igatahes läksime me siis õpetajaga poodi, et varustada meie rühma vee ja õuntega. Kui me tagasi jõudsime oli buss juba ees ja inimesed seal sees. Mammu tuli ka kaasa meiega, moraalseks toeks või nii. ^^ Bussis istusin ma
Üks samm edasi ja kaks tagasi.
Tänane päev algas tõsist sorti sissemagamisega. Vabandust õpetaja Leida. Kuigi ma magasin esimesse tundi lootusetult sisse, jõudsin ma siiski enda hommiku toredalt sisustada. Tegin endale praemuna ja pakkisin asju ja vaatasin telekat veel ja sättisin ennast ja olin üllatavalt kärme kõigis oma tegemistes. Minu jaoks esimene tund oli kehaline kus sai jälle võrku mängitud. Jah, mu tuju oli nagu ta oli, aga võrku oli ikka lahe mängida. Peale kehalist hakkas arvuti, kus sain lõpetatud on pikale veninud töö. Peale arvutit algas geograafia. Enne geograafia tundi käisin empsi klassis ja mõtlesin endale varjunimesid välja, et emps saaks mu tööd omaloomingukonkurssile saada. Te loete praegu Sonja Ausi juttu. Või siis Seebivee, nagu mu ema mulle teise nime pani. Geograafia oli suhteliselt ebahuvitav, sest me täitsime taas kontuurkaarti, mis mul siiani suhteliselt lohakas on, sest ma märgin hetkel kõik kaardile harilikuga, et pärast korralikult pastakaga asjad joonde ajada. Peale geograafiat alga
Mul pole täna eriti midagi kirjutada, aga ma tahaksin. Ärkasin natuke peale poolt üheksat ning nautisin hommikust üksindust. Missest, et õde ja vend olid kodus, aga nad magasid. Nii mõnus oli ühest toast teise tatsata, teades, et keegi ei tule segama. Vahepeal istusin suurde tuppa maha, panin enda ette kausi ning hakkasin sinna porgandikoori panema. Peagi oli mitu prisket porksi kooritud ja siis ma lõikasin nad tükkideks, panin karpi ja asetasin koolikotti. Kohe porgandikarbi järel suundus mu põhjatusse koolikotti ka veepudel. Mul on juba kopa ette visanud see mõttetu raha kulutamine koolis igasuguse hea ja parema peale. Nüüd on see mure vähemalt murtud: ma võtan kodust kaasa.^^ Esimene hariv tund möödus inglise keele seltskonnas. Kas just tänane tund oli nii hariv, kuid eesmärk pidi vist see harimine olema, as they say. Peale seda läksime Mariga Puruvanasse, et mulle valged sukkpüksid ja kummi osta. Ma pidin õpetajale kummi ja seeliku viima, et ta selle ülemise ääre korda saaks teha.
Või, et siis tahate kuulda minu päevast?! Hommikul ärkasin ja mu esimene mõte oli, et ohh, äkki ma ei tunne ennast täna nii masendavalt nagu eelnevatel hommikutel. Ja see toimiski. Ei tundnudki. Ainult, et nüüd oli see mitte-millegi-tegemis-tuju asendunud tohutu väsimusega. Teleka ees lebades tegin suuri jõupingutusi, et oma tonnide raskuseid silmalauge lahti hoida. Ma julgen väita, et ma sain hakkama. Kooli kõmpisin keskmise tempoga. Ei tahtnud ennast tagant kiirustada. Jõudsin kooli ja esimese asjana kirjutasin ära väldete töö. Nii üllatav kui see ka ei ole, suutsime me terve klassiga tunni lõpuni vait olla. Meile kuluks üks aplaus ära. See oli erakordne juhus. Teine tund oli matemaatika. Sain oma töö kätte. Nägin nelja meetrise miinusega ja ei oleks osanud õnnelikum ollagi. Ma ju juba ütlesin, et see töö küll kõige paremini ei läinud. Järgmisena tulid vene ja inglise keel. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis mulle ei meenu midagi, mida me nendes tundides kasulikku teinud oleksime. Ve
Nädal algas raskelt. Hommikul olid esimesteks mõteteks, et mina ei taha see nädal midagi teha. Ma ei taha, ma ei jõua, ma ei viitsi.. Njah, ega mõtetest alati kasu ei ole. Ajasin ennast voodist püsti ja tegin tavapärased hommikutoimetused. Siis oli aeg ennast kooli lohistada. Meeldiv oli vähemalt see, et esimene tund oli vaba. Niiöelda teine tund oli struktuuriõpetus. Parandasime seal kaheksandike ja üheksandike töid ja naersime niisama. Peale seda tuli veel igasuguseid tunde kuni jõudis kätte füüsika aeg. Oi üllatust, meie Rein Tindi füüsikaminutid olid asendunud muusikaõpetuse Vene romantikute tööga. Arvasin, et ega ma midagi suurt sinna kirjutada ei oska, kuid täna tööd tagasi saades, avastasin meeldiva vastukaja hinde 5 kujul. Järgmine tund oli tegelik muusikatund, kus kuulasime üle kõik kuulamistöö palad ja siis oli kojuminek. Milline õnnis tunne. Koju jõudes arutasin endamisi, et võiks nüüd üle pika aja juba korralikult koduseid töid teha. Alustasin kunstiajalooga. Töö oli tulem
Viimati lobisesin teile Mari sünnipäeval. Vahepeal oli veel minu empsi sünna ja nädalavahetus. Empsi sünnipäeval ei toimunud minu meelest mitte midagi märkimisväärset. Meie tubli humanitaarrühm alustas tundi vene keelsete õnnesoovidega, sellele järgnes inglise keel ja lohutusvooruks ka eesti keelne leelo. Projetkor suunas ka seinale meie õnnesoovid. Siis jätkus tund tavapäraselt, ainult, et enamikul meist matsusid suud šokolaadist ning mõni lutsutas karamellkompvekke. Reede hommik algas vene keelsete sõnadega. Ehk siis vene keel koos Leidaga. Teine tund oli kehaline ja võrkpall. Ma sattusin lausa vaimustusse sellest. Leppisin juba kõikidega kokku, et mina lähen ka suvel nendega mängima võrku. Pidin servimise ka hindele tegema, aga mul läks natuke sassi. =( Sain nelja, kuigi oleksin olnud võimeline ka viie saama. Järgmine tund oli arvuti, kus ma oma asju tegin. Neid asju mis valmis peaksid saama. Ja geograafia tund asendus rahvatantsuprooviga. Seejärel ootasin ma painajalikult kirjanu
Täna on mul suurepärane melanhoolne meeleolu jälle, mis ajendab mind kirjutama. Mulle meeldib kirjutada kui mul mingi diip tuju on. Mul on isegi minikava tehtud, et siia täna kirjutada. Ma alustan siis päev algusest. "Kõik nähtamatud lapsed" Selline oli filmi pealkiri, mis alustas minu päeva. Kell 8.05 ja natuke peale hakkas kooli saalis väike kino. Meile näidati väärtfilmi, mis koosnes erinevatest osadest. Igas ühes räägiti lugu teatud tüüpi nähtamatust lapsest. Nad on nähtamatud meile. Meile, kes me oleme võrdlemisi heal elujärjel. Meile, kellel pole õrna aimugi, mis toimub tavainimese elus, väljaspool meie piiratud silmaringi. Nad on lapsed, kellest ei räägita tihti, kellele ei pöörata tähelepanu ja kellel ei ole mingeid võimalusi elus läbi löömiseks. Esimese klipi nimi oli Sinisilmne mustlane . See rääkis poisist, kes oli noortevanglas ning ta jõudis sinna ringiga tagasi, sest ta lihtsalt ei osanud mujal hakkama saada. Ta kartis enda elu pärast ja ta oli väsinud põgenemas
Taaskord Merilini tungival palvel: räägin ma enda emotsioonidest. Ta tahtis, et ma kirjutaksin, siis kui ma rääkisin talle enda emotsioonidest seoses teatriga. Ta ütles, et ma räägiksin kõigest mis südamel. Mis mu südamel on?! Palju emotsioone, ma eeldan. Ütleme siis nii, et mul on iga inimese kohta, kellega ma suhtlen, umbes 57 emotsiooni. Ma ei oska öelda kas seda on vähe või palju, aga piisavalt, et mind üleni katta. Lisagem sinna juurde kõik need uued ja huvitavad inimesed kellega ma alles sooviksin tutvuda. Emotsioone on häid ja halbu, aga ma leian, et see ei ole piisav nende liigitamiseks. Emotsioonide hierarhiat ma siia kindlasti kirja ei suuda panna. Ma kardan, et kuskil tuleks mulle vastu blogi tähemärkide piir. On inimesi, kes taluvad iga viimast kui meeleoluvõnget, mida ma oman. On inimesi, kellega ma suhtlen vaid põgusalt ilma, et ma neid paremini tunneksin või nemad mind. On inimesi, kes oskavad alati mulle midagi õiget öelda ja on neid, kes suudavad ka vaikides panna mind
Laupäev. Hommikul koputas minu residentsi uksele Merilin. Tal oli jällegi kaasas roosa kott ja hea tuju. Me istusime, sõime ja lõime aega surnuks. Peagi saabus hetk mil oli vaja hakata sättima. Sättimine koosnes riiete vahetamisest, soengute tegemisest ja kosmeetika vahendite ohtrast näkku loopimisest. (ära võta isiklikult Mürka xD Sa ju nägid milline ma olin xD) Samal ajal kui Merilin meiki üritas teha, lasin ma oma osavatel sõrmedel tema juustest kaks patsi punuda. Natuke abi juukselõksudelt ja viimane viimistlus lakiga ja kõik oligi valmis. Olime piisavalt esindusliku välimusega, et teele asuda. Me läksime koolimajja, sest Merilinil oli esinemine. Kose Laululaps. Seisin seal ja olin talle lihtsalt moraalseks toeks, lootes, et minust oli ka kasu. Tal läks suurepäraselt kuigi ta auhinnalist kohta ei saavutanud. Peale lauluvõistlust sammusime tagasi minu kodu poole, kus me hävitasime auhinnakohukesed ja viimased salatiriismed. Õhtul läksime Andrese juurde kus veetsime lõbusalt aega. Se
Üks asi veel, mis mul nende mälestustega seoses meenus. Saage aru KOSE ELAB JÄLLE. xD Muidu oli ikka nii, et mööda Kose tänavaid kõmpides, tekkis tunne, et inimesed on kadunud. Oli tunne nagu oleksid sa vahepeal 200 aastat mööda maganud ja inimkond oli välja surnud. Kedagi polnud! Nüüd aga skeidist mööda kõndides on inimesed seal ja naudivad ilusat ilma ja vaba aega. Nii mõnus on vaadata kuidas kõik tunnevad elust rõõmu. Kevad on elu aeg. xD Ma ei oska muud öelda noh!
Uudised, uudised..
Iga päev jõuab meieni tohutul hulgal informatsiooni. Infoajastuks kutsuvad nad seda vist. Mõned uudised kleebivad naeratuse näole ja teised kisuvad selle vägisi maha. Mõni aga toob nii rõõmu kui mure. Mul lihtsalt on selline idee, sest ma leian, et minu jaoks on infovool aeglustunud. Pisteliselt saan uusi teadaandeid, aga need on suured ja harva. Ma ütlen siin ja praegu selle ka ära, et ma ei tea miks ma mida teen. Ma ei saa üldse aru mis toimub. xD Mul jumalast laksib noh, üldse ei jaga matsu välja. Ma ei tea isegi miks. xD Ehk on asi kevades, kes sedagi öelda oskab. Tänane koolipäev oli mõttetu. Vabandust, aga nii see oli. Peale kooli käisin rahvatantsuproovis, milles osalesin pealtvaatajana. Tore oli ikkagi. Täna on üldse kuidagi nii hubane päev olnud. Peale rahvatantsu tulin korraks koju ja siis veetsin paar meeldivat tundi Kati ja Kertu seltsis. Katiga me läbisime tohutuid vahemaid ja rääkisime põrandast ja õhust. Mul pole ammu olnud nii toredat olemist, sest koolis oli selline ta
Peavõru on kindlalt omaniku juures. See tähendab, et ma leidsin selle enda kosmeetikakotist. xD Esmaspäev ja teisipäev on möödunud koduseinte vahel. Ei saaks öelda, et päris vabad, sest haigus kimbutas ja seega ei olnud ka teotahe just eriti suur. Tehtud ma eriti midagi ei saanudki. Ehk siis natuke eesti keelt ja ühe riiuli korda sätitud. Enamuse ajast on kulunud arvuti korrastamisele, sest ta oli ka natuke tõbine ja seega otsustasime õega formati teha, aga sellega oli ka üks suur jama, mida ma detailsemalt kirjutada ei viitsi. Praegu on kõik okei ja arvuti on jälle terve ja ametis. Muud ma eriti rohkem kirjutada ei oskagi, sest ma pole midagi teinud. Homme on jälle koolipäev ja ma loodan, et see kulgeb ilusti. Praegu lähen kordan kiirelt ajalugu ja siis unemaale. Head ööd. ^^