8.4.08

Taaskord Merilini tungival palvel: räägin ma enda emotsioonidest. Ta tahtis, et ma kirjutaksin, siis kui ma rääkisin talle enda emotsioonidest seoses teatriga. Ta ütles, et ma räägiksin kõigest mis südamel.
Mis mu südamel on?! Palju emotsioone, ma eeldan. Ütleme siis nii, et mul on iga inimese kohta, kellega ma suhtlen, umbes 57 emotsiooni. Ma ei oska öelda kas seda on vähe või palju, aga piisavalt, et mind üleni katta. Lisagem sinna juurde kõik need uued ja huvitavad inimesed kellega ma alles sooviksin tutvuda. Emotsioone on häid ja halbu, aga ma leian, et see ei ole piisav nende liigitamiseks. Emotsioonide hierarhiat ma siia kindlasti kirja ei suuda panna. Ma kardan, et kuskil tuleks mulle vastu blogi tähemärkide piir.
On inimesi, kes taluvad iga viimast kui meeleoluvõnget, mida ma oman. On inimesi, kellega ma suhtlen vaid põgusalt ilma, et ma neid paremini tunneksin või nemad mind. On inimesi, kes oskavad alati mulle midagi õiget öelda ja on neid, kes suudavad ka vaikides panna mind hästi tundma.
Viimasel ajal ei suuda ma mitte kellegagi neist sisukamat vestlust arendada. Ma lihtsalt ei suuda, sest peagi ründab mind mingisugune sein, mis takistab mul nendega suhelda. Ma ei taha nendega rääkida isegi siis kui nad räägivad mõistlikku juttu. Ehk on asi selles, et ma olen nendega viimasel ajal liiga palju koos olnud või ehk on asi selles, et viimasel ajal on kõik pea peale pööratud. Võin peaaegu julgelt öelda, et mitte miski pole nii nagu paar kuud tagasi. Te võite öelda, et "DOH, loogiline juu", aga ei ole. Alati on mingid tuttavad asjad, mis meiega kaasas käivad. Kuid praegu mulle tundub, et neid pole. Mina ja kõik teised ka, on hoopis midagi muud kui paar kuud tagasi.
Juba mitmendat nädalat mõistatan ma selliste asjade üle ja selle ajaga olen ma enda kohta palju rohkem teada saanud. Ma olen teada saanud mida teised minust arvavad ja mida ma ise endast arvan. Miski pole mu jaoks veel täielikult selge, aga ma juba arenen.

Ma ei oska enam endast niimoodi rääkida hetkel, ma räägin siis parem teile ka teatrist. Ma olen seda natuke juba kunagi rääkinud.
Ma lugesin enne blogits seda osa kus ma rääkisin, et minu jaoks on teater nii kurb koht. Ja saate aru ongi. Teater on alati nii üksiku ja kurva mulje mulle jätnud. Ja ma ei saa lahti sellest. Merilin arvas, et see on lahe, et ma nii mõtlen, sest ta ei tea kedagi teist kes nii arvaks. xD Mind mõnes mõttes häirib see tunne, sest ma meeleldi tegeleksin tulevikus lavastamisega või millegi taolisega, aga mu ainuke kartus ongi selle koha peal see, et ma kardan seda tööd. Ma kardan, et see on kurb. Et ma lähen igal õhtul pimedas töölt koju peale sügavasisulise teatri lavastamist. Tänavad on tühjad ja mina kõnnin seal melanhoolses meeleolus, tähele panemata midagi, mida miski mu ümber mulle öelda püüab. Mõned üksikud hinged mööduvad minust ja ma mõtlen, et nad on täpselt nagu need tegelased seal teatris. Need kellel on raske elu ja kes ei saa endast aru. Kelle jaoks on kõik segamini. Nad on leppinud teadmatusega ning nad on hingelt tühjad. Ma kardan seda.
Minu mõtetes toimuvad kõik need proovid pikkade õhtutundideni. Selle ajani kui kõik on väsinud, kõik on tüdinenud ja minu nokkimisest väsinud. See on võib-olla tõesti ainult filmides nii, aga siiski tundub see minu jaoks suhteliselt reaalne.
Samas jõudis mulle alles hiljuti kohale, et mul on ju mu sõbrad alles ja mul on vabad päevad, millal nende seltskonda nautida. Aga kuna mul on see kurva teatri tunne juba nii kaua olnud, siis ma ei suuda seda nüanssi sinna lisada.
Ma ei oska teile eriti rääkida. Ma lähen liialt närvi siin arvuti ees istudes. Ma lisan siia ehk mõnikord natuke siit ja natuke sealt, aga praegu ma ei oska.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar