Bi-normal.

Või, et siis tahate kuulda minu päevast?!
Hommikul ärkasin ja mu esimene mõte oli, et ohh, äkki ma ei tunne ennast täna nii masendavalt nagu eelnevatel hommikutel. Ja see toimiski. Ei tundnudki. Ainult, et nüüd oli see mitte-millegi-tegemis-tuju asendunud tohutu väsimusega. Teleka ees lebades tegin suuri jõupingutusi, et oma tonnide raskuseid silmalauge lahti hoida. Ma julgen väita, et ma sain hakkama. Kooli kõmpisin keskmise tempoga. Ei tahtnud ennast tagant kiirustada. Jõudsin kooli ja esimese asjana kirjutasin ära väldete töö. Nii üllatav kui see ka ei ole, suutsime me terve klassiga tunni lõpuni vait olla. Meile kuluks üks aplaus ära. See oli erakordne juhus.
Teine tund oli matemaatika. Sain oma töö kätte. Nägin nelja meetrise miinusega ja ei oleks osanud õnnelikum ollagi. Ma ju juba ütlesin, et see töö küll kõige paremini ei läinud. Järgmisena tulid vene ja inglise keel. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis mulle ei meenu midagi, mida me nendes tundides kasulikku teinud oleksime. Vene keeles õppisime sõnu natuke tegelikult.
Nendele järgnesid meie kõigi lemmikud saksa keeled, mis venisid veel aeglasemini kui tavaliselt. Enne inglise keelt olin ma tegelikult plaaninud teisest saksa keele tunnist "hambaarsti" juurde minna, aga mu olematu kohusetunne aitas mind täna ning ma lahkusin siiski alles koolipäeva lõpus. Viimane tund oli ajalugu, mis ka erilisi mälestusi silme ette ei mana.
Ma ei oleks osanud arvatagi, et üks kooli päev võib olla nii tüütu. Kuid ma kohtan üllatusi igal sammul.
Peale kooli kalpsasin koju, et pakkida asjad Orgu tantsima minekuks. Mu kotis oli paar kindaid, kõrvaklapid, nende 7m-ne juhe ja mp3-mängija, veepudel, paar pastlaid ja kätekreem. Peale selle haarasin teise kätte rahvariided ja asusin teele. Jälle nautisin mõnusat bussisõitu. Alguses lobisesin Erki ja Ergoga ning kui nemad lahkusid jäin ma enda seltskonda nautima. Mu mõtted hoidsid mind tegevuses. Proov kulges mõõduka meeleoluga. Tegelikult oli mul isegi natuke tore, kuigi lõpuks olin ma küll valmis otsad andma. Õpetaja tõi meile šokolaadi ka. ^^ See oli armas. (:
Kui me tagasi sõitsime, rääkisin ma Kaisaga niisama juttu ning siis oli peatus Kose ning mahaminek. Jalad viisid mind otse koolimajja, kus pidi toimuma aeroobikaproov. Ja ta tegi seda. Ta toimuski. Õnneks oli see täna lühike ja tabav. Koju saatis mind ainult mu väsimus.
Kodus sõin mõned ampsud liha ja kartulisalatit. Seejärel suundusin Interneti-maailma ning tegin ära matemaatika koduse töö. Märkasin, et Mari räägib minuga msnis ning peagi leidsin ennast eesti keele uurimistööd tegemas, sest Mari jutt oli lihtsalt nii inspireeriv. Sain jälle mõned read kirja ning plaanin seda ehk homme jätkata. Eks paistab.
Nüüd sähvatas mul idee blogi kirjutada ja seda sähvatust te nüüd lugesitegi.
Peaks magama minema või Fausti lugema või kuidagi muud moodi kasulik olema.
Homme on õnneks pisut vabam päev. Hommikul kulutan kaks esimest tundi magamisele, siis lähen viieks tunniks kooli ning naasen sealt tavapärasel kellaajal. Seejärel puhkan mõned tunnid kodus ning kella kaheksas liigun kooli poole aeropsi. Ja siis tulen koju ja olen äge edasi.

Varsti saab 2 kuud täis. ^^ Ma ei ütle teile millest.

Okei, tsau.