Täna on mul suurepärane melanhoolne meeleolu jälle, mis ajendab mind kirjutama. Mulle meeldib kirjutada kui mul mingi diip tuju on. Mul on isegi minikava tehtud, et siia täna kirjutada.
Ma alustan siis päev algusest.

"Kõik nähtamatud lapsed"
Selline oli filmi pealkiri, mis alustas minu päeva. Kell 8.05 ja natuke peale hakkas kooli saalis väike kino. Meile näidati väärtfilmi, mis koosnes erinevatest osadest. Igas ühes räägiti lugu teatud tüüpi nähtamatust lapsest. Nad on nähtamatud meile. Meile, kes me oleme võrdlemisi heal elujärjel. Meile, kellel pole õrna aimugi, mis toimub tavainimese elus, väljaspool meie piiratud silmaringi. Nad on lapsed, kellest ei räägita tihti, kellele ei pöörata tähelepanu ja kellel ei ole mingeid võimalusi elus läbi löömiseks.
Esimese klipi nimi oli Sinisilmne mustlane. See rääkis poisist, kes oli noortevanglas ning ta jõudis sinna ringiga tagasi, sest ta lihtsalt ei osanud mujal hakkama saada. Ta kartis enda elu pärast ja ta oli väsinud põgenemast. Režissöör oli seda kõike kujutanud koomiliselt, kuid ometigi väga nukra alatooniga. Alustuseks suutis see mu meeli köita ning kohe alguses pani see mu kaasa mõtlema.
Teine osa oli nimetatud Ameerika jeesuslapsekesteks. See rääkis tüdrukust, kelle vanemad olid narkarid ja ometigi ta ei teadnud seda. Ta ei teadnud, et tal on AIDS. Koolis kiusati teda kogu aeg ning peagi karjuti talle näkku, et kuna ta vanemad on narkomaanid, siis on tal kindlasti AIDS. Järgmine põhjus kellegagi tüli norimiseks. Noored teismelised tüdrukud istusid pingil ja lihtsalt tühja koha pealt kõlas nende suust lause: "Lähme kiusame teda." See kõik toimus nii loomulikult ja kõik läksid sellega kaasa. Ma vahtisin ammuli sui ning ei suutnud uskuda, et keegi suudab teisele inimesele niimoodi teha. Sellisel julmal viisil ahistada. Jah, ma olen kuulnud nendel teemadel lõputuid jutte ja isegi filme olen näinud, kuid miski ei tõuka mind nii kaugele, et mõista, et kõik see toimub reaalsuses ka. Nüüd suutis üks olematu, nähtamatu Ameerika tüdruk selle mulle selgeks teha.
Kolmas osa oli Bilo ja Joao. Õde ja vend, kes pidid korjama pappi, purke, vanarauda jms, et raha teenida. Nad pidid taluma narrimist ja õiendamist. Neid tabasid pettumused ja nad seisid dilemmade ees, kuid ometigi said nad hakkama. Režissöör ei olnud põiminud sinna klippi tohutuid intriige. Ta kirjeldas ühte tavalist päeva, kuid ometigi oli see kõik nii raske.
Neljanda osa nimi oli Jonathan. Seda oli pisut raskem jälgida, kuid ometigi sain aru, et on lapsi, kes peavad taluma sõjaõudusi. Nende õigusi rikutakse igal sammul. Nende elud on kuni päevade lõpuni pingestatud kartusega, et äkki on keegi kuskil ja äkki sellel keegil on relv. Fotod ja filmid toovad meieni erinevaid õudusi, mis sõjatandritel toimuvad, kuid vähesed annavad aimu sellest, mis juhtub inimestega, kes pääsevad. Kes jäävad ellu, kuid miski pole enam sama.
Viienda klipi pealkiri oli Ciro. See oli juba meie jaoks tavapärasem. Ciro oli poiss, kes pidi kuulama päevast päeva, kuidas tema ema ja tolle mees karjuvad ja kaklevad. Ta ise tegeles varastamisega, kuid ometi oskas ta hinnata väikseid lapselikke rõõme.
Kuues osa oli Song Song ja Väike kiisu. Selles loos tõmmati paralleele rikka perekonna ja peost suhu elava perekonnaga. Püüti selgeks teha, et raha ei taga õnne. Seal loos oli rikas tüdruk Song Song, kelle vanemad tülitsesid ning filmi lõpus plaanis ema autoga vette sõita. Seal autos oli peale selle ka tema tütar. Teine tüdruk oli Väike Kiisu, nagu ta vanaisa teda hüüdis. Vanaisa ei olnud talle veresugulane. Ta oli kunagi leidnud tüdruku prügikasti kõrvale jäetuna. Aastaid hiljem leidis ta samast kohast imeilusa nuku, mille Song Song oli vihahoos auto aknast välja visanud. Vanaisa viis nuku kiisule. Ühel päeval kui vanaisa ja Väike Kiisu olid läinud toitu hankima, jäi vanaisa auto alla ja hukkus. Kiisu sattus mehe juurde, kes sundis väikeseid tüdrukuid tänavatel lilli müüma. Kui ta vihaseks sai ei hoidnud ta ennast tagasi ning tihti peale lõi neid. Tüdrukud kõndisid tänaval ning pidid taluma inimeste tujusid, kannatama seda kui nendest kui tühjast kohast mööda käidi. Nad olid nii väikesed alles. Väike Kiisu unistas kooli minekust. (tegelikult selle tüdruku nimi polnud Väike Kiisu, aga ma ei tea, mis ta nimi oli). Ühel päeval sattusid Song Song ja Väike Kiisu kokku. Song Song tundis lillemüüja kaisus ära enda nuku ning selle asemel, et hakata seda endale rabama, ütles ta, et see on imeilus nukk. Klipi lõpus astus Väike Kiisu üle kooliläve. Happy Ending. Kuid siiski tegi see film puust ette ja punaseks, kui lihtsalt võib elu käest minna. Kui väga võivad inimest mõjutada emotsionaalsed draamad, kokkuvarisemised.

Kokkuvõttes mulle meeldis see üritus. Ma ei saa öelda, et film oli hea, sest rääkis see siiski tõsielust. See oli midagi, mille jaoks ma õiget sõna ei leia. Ehk huvitav, ehk midagi muud. Päeva algust see muidugi eriti õnnelikuks ei teinud, kuid andis vähemalt kõvasti mõtlemisainet.

Vahepeal külastasin mõnda koolitundi ning enne saksa keele tundi istusin ma klassi kõrvale maha ja kuulasin umbes viienda klassi tüdrukute juttu. Nad rääkisid surmast. Kõigepealt rääkisid nad, et nad ei usu, et kellegi vanaema saja-aastane on, sest nii vähesed inimesed elavad nii vanaks. Selle vastas teine tüdruk, et "Jah, meie küll ei ela." Mind üllatas säärane pessimism. Jah, ma tean, et see on suhteliselt loogiline ja seda tänapäevase elustiili juures veel eriti, aga kuhu on kadunud väikeste tüdrukute unistused?! Kus on kõik utoopilised ideed?! Peale seda huvitas ühte tüdrukut, mis tunne on olla surnud. Ta ütles, et ta tahaks proovida, et mis tunne see on. Samal ajal hakkas teine tüdruk kõrval luuletama "On surnud olla hea, siis vara ärkama ei pea." Jah, nüüd ma juba vaatasin küll suu ammuli nende poole. Mind lihtsalt hämmastas taoline suhtumine. Minu jaoks on alati väiksed lapsed olnud need, kes suhtuvad kõigesse entusiasmiga ja teevad selgeks, miks elu lill on. Ajad on ilmselt muutunud.

Ma meeldisin endale täna. Ma nägin nii äge välja. xD No ma pean enda ego vahepeal kergitama, eksole. xD
Täna oli Orus rahvatantsu proov ka. Oi, kui kahju mul oli, et bussisõit nii lühike oli. Täna oleksin ma meeleldi Riiga tantsuproovi sõitnud. Ma jumaldan bussisõite. Ma istun akna all, mul on klapid peas ja ma mõtlen. Ma lihtsalt lasen mõtted lendu ja siis naeran enda totruste üle nagu täna näiteks. Tuju on mul täpselt selline bussisõidu ja blogikirjutamise oma. Selline kergelt nukker, aga samas tugev. Loogiline, ma tean.

Muud tähelepanuväärset tänase päeva kohta rääkida ei oska. Ehk ainult seda, et ma sain Mari käest inkas raffaellot ja ajaloos mingit muud head asja, sest tal oli täna sünnipäev. ^^

Tsau siis, ma ehk kunagi satun jälle siia. xD

Kommentaarid

  1. Ma olen vist veider, aga kui ma neid filmikirjeldusi lugesin, täitusid mu silmad pisaratega.. Ma olen ise ka täna sellises kahtlases tujus olnud.. Ja ma saan sinu tujust ka aru, mul on samasugused tujud.. nagu selline muserdav tuju, mis innustab blogi kirjutama, aga samas tugev.. jaa, ma tean täpselt seda tunnet.. esimest korda vist võin öelda, et ma TEAN, mida teine inimene tunneb.. =) pai Sulle!

    VastaKustuta
  2. Jah, ma ise nutsin ka neid kirjutades, meenutades, millised nende elud olid.
    See tuju on jah kestnud juba parajalt pikka aega ja see on ikka veel nimetu.

    Pai Sulle ka (:

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji