Bi-normal.

Laupäev.
Hommikul koputas minu residentsi uksele Merilin. Tal oli jällegi kaasas roosa kott ja hea tuju. Me istusime, sõime ja lõime aega surnuks. Peagi saabus hetk mil oli vaja hakata sättima. Sättimine koosnes riiete vahetamisest, soengute tegemisest ja kosmeetika vahendite ohtrast näkku loopimisest. (ära võta isiklikult Mürka xD Sa ju nägid milline ma olin xD) Samal ajal kui Merilin meiki üritas teha, lasin ma oma osavatel sõrmedel tema juustest kaks patsi punuda. Natuke abi juukselõksudelt ja viimane viimistlus lakiga ja kõik oligi valmis. Olime piisavalt esindusliku välimusega, et teele asuda. Me läksime koolimajja, sest Merilinil oli esinemine. Kose Laululaps. Seisin seal ja olin talle lihtsalt moraalseks toeks, lootes, et minust oli ka kasu. Tal läks suurepäraselt kuigi ta auhinnalist kohta ei saavutanud.
Peale lauluvõistlust sammusime tagasi minu kodu poole, kus me hävitasime auhinnakohukesed ja viimased salatiriismed. Õhtul läksime Andrese juurde kus veetsime lõbusalt aega. Selgus, et kõige närvilisema Aliase mängija tiitli võiks mulle anda, sest peale sõnade seletamist värisesid mu käed hullemini kui mõnel Balti jaamas jalga puhkaval alkohoolikul. Istusime Andrese juures päris mitu tundi ning lõpuks seadsime mina, Mammu, Kertu ja Sander sammud kodu poole. Kell pool neli avas mu unine õde mulle ukse ja ka mina sain võimaluse voodisse vajuda ja uinuda.

Pühapäev.
Hommikul oli mul millalgi äratus, sest ma pidin linna minema. Mingil kella ajal ma läksingi mingi bussi peale. Poole kolmeks olin ma igatahes Ülemiste ees ja ootasin Rinxi. Ja peagi nägingi teda ning me võisime uisutama minna nagu meil juba for ages plaan on olnud. Kella kolmeks jõudsime Jetisse ja laenutasime uisud. Mina jääl on sama hea kui elevant portselani poes. xd Ma koperdasin iga teise sammu ajal. Kuigi mul tuli vahepeal juba jumalast hästi välja. Kukkuda õnnestus mul ainult ühe korra. Napilt enne lahkumist. Selline mõnus kõhukas. Käe peal oli ka väike sinikas ja ranne pisut valutas, aga mitte midagi erilist. Kui Rinx mind püsti aitas, siis ta ikka igaks juhuks küsis ka, et kas mul on kõik luud terved. xD Mul on eelnevaid kogemusi kukkumisega, kui nii õnnelikult ei läinud. xD
Peale uisutamist kõmpisime Ülemistele tagasi ja passisime niisama. Läksime R-kioskisse nätsu ostma, aga ma unustasin selle ära ja ostsin hoopis Snickersit ja Cocat. xd Peale seda oli meil mõistus otsas ja me ei osanud midagi teha. Otsustasime pika arutamise peale kesklinna minna. Seda me tegime loomulikult jala, sest me ei viitsinud mulle minna piletit ostma. See on normaalne. xD jõudsime kella viieks marsa peatusesse ja selgus, et 17:30 pidi minu küla poole marsa suunduma. Ootasime seal pool tundi, rääkisime maast ja ilmast ning siis ma sõitsin koju.
Peale seda pidin kella seitsmeks aeroobikaproovi minema. Ma ei saanud proovis mitte millelegi pihta ja lisaks sellele oli mul paha tuju nii et ma ei suutnud eriti süveneda ka. Lõpuks juba natuke edenes, aga no mitte eriti.
Koju jõudes haarasin isa koos autovõtmetega kaasa ning me tegime kiire poekülastuse, sest mul oli vaja muffinite küpsetamiseks üht koma teist head ja paremat. Peale kiiret poeskäiku tegin kiirelt taigna valmis ja siis kiirelt muffinid ahju ja ahjust välja ja valmis nad olidki. Hiljem vajusin jällegi voodisse, olles rampväsinud.

Esmaspäev.
Kaua oodatud esmaspäev. Laupäeval Andrese juures leppisime Pärjaga kokku, et ma lähen talle esmaspäeval külla. Meil oli vanadest aegadest kokku lepitud muffinite söömine ja mahla joomine. Mõeldud tehtud. Esmaspäeval peale kolme koolis veedetud tundi läksin bussi peale ja sõitsin pealinna. Külastasin mõningaid populaarseimaid ostlemiskeskuseid, sõin Magic Buffes ja kolasin vanalinnas. Virus nägin ma kolm korda Jorget ka, kes oli silmnähtavalt šoppamisest tüdinenud. xD
Mingi kell helistas mulle Pärja, et küsida kus ma olen. Kui ma informatsiooni edastanud olin üritasime mulle selgeks teha kuhu ma minema pean, aga kuna ma olen kõige kehvem orienteeruja ja tänava nimedest tean ma veel vähem, siis see plaan ei õnnestunud. Pärja tuli mulle hoopis Raekoja platsile vastu ja sealt läksime me nende kooli, sest kodu võtmed olid Mammu käes. Kui võtmed meie valduses olid läksime me VHK õpilaskodusse. See oli nii mõnus hubane kohake. Varsti tuli Joonas ka sinna, kes tagastas Pärjale ta Cosmopolitani. Ta jäi meiega sinna juttu ajama ja muffineid sööma. Vahepeal külastas meid ka kahe kulmuga Kaspar ja Kristjan, kellel ei olnud eile naljatuju. Kuskil seal vahepeal laekus ka Mammu koju ja siis me (loe pigem: nemad) sõid muffineid ja kõik meie puhusime juttu. Naljakas oli ja tore oli ja muidu oli ka vahva. Ma tundsin ennast nii hästi ja mind võeti nii koduselt vastu ja ma ei oska kirjeldadagi kui hea mul seal oli. Millalgi viis Triinu mind kooli, et ma seal Mammuga peale hispaania keelt, kuhu Mammu vahepeal läinud oli, kooli tuuri teeksin. Kõige lemmikum asi seal koolis on minu jaoks Alice imedemaal uks. Peale ekskursiooni naasesime Mammuga nende koju. Seal nägin ma veel Mari, Dianat, meie vana ja head Triinut ja kindlasti oli keegi veel. xD
See külastus oli mu jaoks väga oluline, sest uus õhkkond ja uued suurepärased inimesed mõjusid mulle erakordselt hästi. Vahelduseks mu melanhoolsele olekule oli hea naeratada ja seltskonda nautida, mitte, et Kose inimesed ei oleks meelidv seltskond. Palun mitte valesti mõista.
Ma lähen kindlasti Mammule ja Pärjale ja Triinule peagi jälle külla, sest Kaspar ei saanud muffineid ja ma lihtsalt tunnen ennast hästi seal. Raske oli lahkuda, aga mind ootavad Kosel minu sõbrad ja minu kool ja minu kodu. Mulle ei meeldi see, kui keegi igatseb olla keegi teine, aga praegu ma vahelduse mõttes tahaksin küll umbes kuu aega Mammu ja Pärja elu elada. Seda lihtsalt vahelduse mõttes, sest kõik on väga ühekülgne praegu. Jep, vaheldus on just see mis ma vajan. Kuigi see on vist asi mida on praegu kõige keerulisem endale võimaldada.
Ka esmaspäeval jõudsin ma rampväsinult koju ja virelesin filmi lõpuni niisama kuni ma siis lõpuks uinusin.

Teisipäev.
Hommik ei olnud teistest erinev: raske ärgata, külm on, kole ilm on, süüa ei viitsi teha, soengut ei viitsi teha, midagi ei viitsi teha. Kuigi.. ärgata oli täna pisut meeldivam. Kui äratus helises olin ma kindel, et ma viskan oma telefoni viimased riismed vastu seina pulbriks, aga kui ma märkasin, et mind ootab ees sõnum olin ma meeldivalt üllatunud ja kohutavalt uudishimulik. Mind ootas ees üks maailma parim sõnum. See koosnes vist peaaegu, et kõige ilusamatest sõnadest mis keegi mulle kunagi öelnud on. See oli Merilinilt, kes vastas mu eilsele ülitotrale sõnumile. Hea tujuga ajasin ennast voodist püsti, pakkisin asjad, vaatasin telekat, sõin ja tegin muid rutiinseid toimetusi. Koolipäev venis rohkem kui seda suudab üks neoonroosa keemiamaitseline mullinäts. Muusikatunni ajal tegime me humanitaarrühma VIPidega konverentsi proovi ja kuuenda seitsmenda tunni ajal viibisime Kose Gümnaasimu saalis konverentsil. Tunnistan, esimeses pooles polnud midagi meeldivat. Raamatukogu naljad olid mittenaljakad, pealkirjanaljadele ei saanud keegi üldse pihtagi ja ajalooga ei püüdnud ka keegi väga entusiastlikult tutvuda. Esimeses pooles oli minu jaoks meeldiv osa see kus autasustati omaloomingu konkursi"Minu unistuste raamatukogu" parimate tööde autoreid, sest sealt sain endale toreda oranži raamatukogu tassi, pastaka ja šokolaadi. Teine osa oli aga hoopis teisest puust. Läänemaa Keskraamatukogu bibliograaf jagas meiega ideid ilukirjandusest, mis avardas mu mõttemaailma taaskord. Ja loomulikult süstis see minusse tohutu lugemisisu. Peale konverentsi lõppu sõime me kooki, mis anti meile läbiviimise eest.
Peale seda tulingi koju ja lugesin Alice't, magasin, lugesin taaskord Alice't ja tulin arvutisse ja siis sõin vahepeal, olin veel arvutis ja nüüd siin ma olengi. Olen teinud suhteliselt mageda kokkuvõtte oma viimasest neljast päevast. Ma tean, et ma oskaksin paremini, aga kui on selline tohutu hulk infot edastada, siis ma ei suuda mõelda õigekirjale ja stiilile. Siis ma lihtsalt vihun kirjutada.

Homme.
Esimesed kolm tundi vaatame me kooli sööklas väärtfilmi "Nähtamatud lapsed". See oli väga huvitav pakkumine. Ma lähen sinna suurima hea meelega. Ülejäänud tunnid veniva ja venivad ja venivad ja venivad ja.. Te isegi ei kujuta ette kuidas veel. Peale seda astun korra kodust läbi ja siis lähen Oru bussi peale koos oma rahvatantsusemudega, sest homme on Orus pikem tantsuproov, et me konkursi ikka ilusti kinni paneksime (kuigi see tundub hetkel väga ebatõenäoline). Peale seda ma tulen koju, võimetu õppimiseks või millegi muu tegemiseks ja seega ma vajun taas magama.

Aitäh lugemast minu muljeid viimastest päevadest. :)