Ma avastasin just mõni hetk tagasi, et ma olen kuidagi võõralt helgeks muutunud viimasel ajal. Helge on üldiselt väga kauge sõna olnud minu jaoks, sest isegi kui ma olin rõõmus, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et helge olla. Nüüd on hoopis vastupidi. Imelik. Isegi kui ma olen oma Tartu kodus, üksinda ja kurb, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et oma helgust kaotada. Huvitav, mis juhtus?
Eelmisel nädalal suutsin väikese eksperimendi korras isegi oma jah-nädala läbi viia. See eeldas minult seda, et kõik üritused, millest mulle räägitakse ja kõik kohad, mille kohta ma esimese hooga mõtlen: "ohh, sinna võiks minna!" tuli läbi käia. Ja nii läkski. Üle jumal-teab-kui-pika-aja oli mul igal õhtul Tartus midagi teha ja sinna otsa tuli imeline nädalavahetus koos vaba ja hingematva esmaspäevaga. Ma jõudsin nende kaheksa päeva jooksul käia TÜL-i kokkusaamisel, kuhu ma mõtetes juba viimased kaks aastat lähen. Ma käisin AHHAAs volümpial, Genis luuleõhtul ja tantsuetendusel, Arhiivis Lauri Tederit kuulamas, Kose Kultuurikeskuses esinemas, pealinnas Studios, Kertu juures filmikal ja sinna vahele jõudis Äll mulle Tartusse külla (!) ja Murilin Kosele. Vabariigi aastapäeva puhul läksime rabamatkale, mis oli palju toredam kui ükski eelmine, millel ma käinud olin. Sellest päevast jäi nii palju asju hingele. Kuid eriti eredalt jäi meelde küsimus: "Aga mõtle, kas sa oleksid praegu parema meelega Tartu bussi peal või siin?" ja ilma silmagi pilgutamata valiksin ma oma sõbrad, raba, kellegi teise tehtud võipsid, Defenderi, Kaalri sauna, ja auto pakiruumis istumise üksikule ja kaugele Tartule. Ja ma valisingi. Sest kui ma oleksin tahtnud sellele bussile jõuda, siis ma oleksin sellele bussile jõudnud.
Kogu selle naeru terviseks, mis ma eelmisel nädalal ära naersin!
Ja kogu selle helguse terviseks, mis minus kuskil veel peidus on!
Eelmisel nädalal suutsin väikese eksperimendi korras isegi oma jah-nädala läbi viia. See eeldas minult seda, et kõik üritused, millest mulle räägitakse ja kõik kohad, mille kohta ma esimese hooga mõtlen: "ohh, sinna võiks minna!" tuli läbi käia. Ja nii läkski. Üle jumal-teab-kui-pika-aja oli mul igal õhtul Tartus midagi teha ja sinna otsa tuli imeline nädalavahetus koos vaba ja hingematva esmaspäevaga. Ma jõudsin nende kaheksa päeva jooksul käia TÜL-i kokkusaamisel, kuhu ma mõtetes juba viimased kaks aastat lähen. Ma käisin AHHAAs volümpial, Genis luuleõhtul ja tantsuetendusel, Arhiivis Lauri Tederit kuulamas, Kose Kultuurikeskuses esinemas, pealinnas Studios, Kertu juures filmikal ja sinna vahele jõudis Äll mulle Tartusse külla (!) ja Murilin Kosele. Vabariigi aastapäeva puhul läksime rabamatkale, mis oli palju toredam kui ükski eelmine, millel ma käinud olin. Sellest päevast jäi nii palju asju hingele. Kuid eriti eredalt jäi meelde küsimus: "Aga mõtle, kas sa oleksid praegu parema meelega Tartu bussi peal või siin?" ja ilma silmagi pilgutamata valiksin ma oma sõbrad, raba, kellegi teise tehtud võipsid, Defenderi, Kaalri sauna, ja auto pakiruumis istumise üksikule ja kaugele Tartule. Ja ma valisingi. Sest kui ma oleksin tahtnud sellele bussile jõuda, siis ma oleksin sellele bussile jõudnud.
Kogu selle naeru terviseks, mis ma eelmisel nädalal ära naersin!
Ja kogu selle helguse terviseks, mis minus kuskil veel peidus on!
Nii tore oli lugeda seda praegu ja løpmata hea meel on ka! Tervisi siit, kus mul rabasid ja eestlasi ja vanu håid søpru vøtta pole. Pai :)
VastaKustutaOi, tore on kuulda, et sain veidi kaugemale ka head meelt levitada! (:
Kustuta