Liiga mitu korda olen mõelnud, et tulen siia kirjutama. Vahepeal isegi oli vist millest kirjutada, aga kes seda enam mäletab. Kuigi ma ju tegelikult ei tee suurt midagi, on tunne, et kogu maailma aeg on minu vastu. Nende asjadeni, mida päriselt teha tahaks, ei jõua ikka kuidagi.
Mu kahekümneteise eluaasta esimesel paaril nädalal on juba nii palju juhtunud. Ma olen paar nädalat korterikaaslast omanud, rahvatantsu tantsinud, ilmatu vahva ja absoluutselt kõike sisaldava sünnipäevapeo pidanud, kõige kohutavamat peojärgset laga koristanud, ennast Tartu kõige üksikumana tundnud, sõbrannadega pealinna pidu nautinud, mõnusates trennides käinud, venna uut korterit näinud, ajuvabalt lõkerdanud, keeltekooli tunde nautinud, Rõngu õpilasi eksamiks ette valmistanud, täiesti arvestatavalt kurb olnud, trepist alla kukkunud, hävitanud arvukalt klaase, lampe ja lukke, käinud teatris ning tundnud ennast kõige armastatuma neiuna, sest mul on kick-ass sõbrad.
Ja see oli alles nimekirja algus... aga minu kurvastuseks pole ma näiteks üldse lugenud ja kirju kirjutanud. Katsun sedagi viga parandada.
Unerežiim on nihkunud jäädavalt skaalale 22-6 ja padi on pehmem kui tavaliselt. Igapäevaselt tunnen ennast üsna ärkan-käin tööl-lippan trenni-tulen koju-söön-vaatan korraks telekat-ja-lähen magama-rutiinis olevat. Kogu selle rutiini vahele painab mind ikka ja jälle muutuse vajaduse tunne. Nagu see mul mõnikord ikka peale tuleb. Kuigi niigi palju on viimasel ajal muutunud (vastupidiselt tuntavale siiski paremuse poole), tahan ma ikka juurde...
Aga kuna ma olen täna miskipärast erakordselt väsinud, jätan ma oma jutu seekord katki ja üritan peagi taas blogirongile pääseda. Nagu ka teatri-, raamatu- ja kirjaderongile. Lihtsalt andke mulle veel natuke aega. Ma tulen tagasi. I always do.
Homme on parem päev.
Mu kahekümneteise eluaasta esimesel paaril nädalal on juba nii palju juhtunud. Ma olen paar nädalat korterikaaslast omanud, rahvatantsu tantsinud, ilmatu vahva ja absoluutselt kõike sisaldava sünnipäevapeo pidanud, kõige kohutavamat peojärgset laga koristanud, ennast Tartu kõige üksikumana tundnud, sõbrannadega pealinna pidu nautinud, mõnusates trennides käinud, venna uut korterit näinud, ajuvabalt lõkerdanud, keeltekooli tunde nautinud, Rõngu õpilasi eksamiks ette valmistanud, täiesti arvestatavalt kurb olnud, trepist alla kukkunud, hävitanud arvukalt klaase, lampe ja lukke, käinud teatris ning tundnud ennast kõige armastatuma neiuna, sest mul on kick-ass sõbrad.
Ja see oli alles nimekirja algus... aga minu kurvastuseks pole ma näiteks üldse lugenud ja kirju kirjutanud. Katsun sedagi viga parandada.
Unerežiim on nihkunud jäädavalt skaalale 22-6 ja padi on pehmem kui tavaliselt. Igapäevaselt tunnen ennast üsna ärkan-käin tööl-lippan trenni-tulen koju-söön-vaatan korraks telekat-ja-lähen magama-rutiinis olevat. Kogu selle rutiini vahele painab mind ikka ja jälle muutuse vajaduse tunne. Nagu see mul mõnikord ikka peale tuleb. Kuigi niigi palju on viimasel ajal muutunud (vastupidiselt tuntavale siiski paremuse poole), tahan ma ikka juurde...
Aga kuna ma olen täna miskipärast erakordselt väsinud, jätan ma oma jutu seekord katki ja üritan peagi taas blogirongile pääseda. Nagu ka teatri-, raamatu- ja kirjaderongile. Lihtsalt andke mulle veel natuke aega. Ma tulen tagasi. I always do.
Homme on parem päev.
Kommentaarid
Postita kommentaar