people are better than no people

Täna on olnud tore päev. Ilma tööta reede. Pikale hommikul järgnenud ülivõimas trenn. Trenni tegi parimaks väga sümpaatne treener, kes jagas minuga paari julgustavat pilku ja pani mu taaskord mõtlema ühele küsimusele, mis mul rühmatrennides sageli mõttesse tuleb. Miks on vaja, et treenerid peavad pidevalt hüüdma: "Naeratage!"? Kuidas on see võimalik, et inimestel endal naljakas ei ole? Ma teadsin alati, et tantsutrennides tuleb mul nali peale, sest need on juba eos lõbusad, aga selle nädala jooksul olen ma avastanud, et jõutrennid on veel naljakamad. Minu arust on see täiesti normaalne, et kui sa teed bosul topispall käes keeruga kükke ja üldse tasakaalu ei hoia, siis sa lõkerdad südamest naerda. Samamoodi ka siis, kui sa BodyPump'i harjutuste käes täiesti suremas oled ja tead juba ette, et sul on ülehomme väga valus olla. Kust tuleb see ülitõsine nägu, millega inimesed neid raskusi tõstavad? Trenn peaks ju endorfiine tootma ja seda vähem saan ma aru, kus kõik naeratused peidus on. Eriti veel, kui treener ees laulab ja luuletab, ise samal ajal tuhandekiloste raskustega vehkides. Lighten up!
Pärast trenni olen ma edasi liikunud veidra kõnnakuga, sest kõndimise ajal on mul tunne nagu tuhat pisikest olevust kõditaks mu reite nelipealihaseid ja jalad on enneütlemata nõrgad. Kuid samas olen ma kaua oodanud seda trenni pärast mida ma tunnen ka, et ma olen midagi teinud, nii et.. be careful what you wish for.
Sõbrapäeva õhtuks jõudsin ka Kosele, kus mul on täna väga teismeline olla. Grey vanade osade vaatamine ja nende ajal ohjeldamatu nutmine toob päris põnevaid aegu meelde. Aga kui see kõrvale jätta, siis mu sõbrapäev on möödunud küllaltki uhkes üksinduses pitsat nosides ja vahuveini rüübates. And I ain't even mad. Aga nüüd ma pean tõesti minema, sest järjekordne seep hakkas telekast!