Pühapäeval sai läbi üks ime-imeline tantsupeo nädal. Tantsupeo pealkiri oli seekord Puudutuse aeg. Minu meelest täitsa ilus teema. Mina sain igatahes peo poolt puudutatud küll. Pealegi oli peo nimitants minu vaieldamatu lemmik. Nagu Ruve ütles, siis see on äge, sest see on pilkude tants. Ja nii ongi. Seal polnud lõpuks isegi oluline, kas see, kellega su pilk kohtub, on tuttav või mitte. Oluline oli, et vaade, tants ja tunne oleks üks. Enamasti oli ka.
Me panime selleks tantsupeoks kokku vanemate ja nooremate noorte segarühmad, sest kumbki rühm poleks omade jõududega peole jõudnud. Koondusime nime Kapak II/III alla. Eristasime neid kahte rühma. Aga mulle tundub, et pärast tantsupidu on see piir juba märksa õhem ning võime ennast tasapisi üheks rühmaks hakata pidama. Eriti veel kui mõelda, et suurem osa meist sooviksid ka järgmisel aastal üheskoos jätkata. (ohgod, palun teeme nii, et me jätkame!!)
Platsil kükitamise ja mõningate tantsusammude vahele mahtus sellesse toredasse nädalasse palju nalja, naeru ja vahelejäetud unetunde. Aga I ain't even mad ja iga magamata tund oli seda väärt. Võinoh, enamik neist tundidest. Laupäeva öösel oleks ikkagi võinud need pakutud kaks tundi vastu võtta ja magada. Ja kui me polnud tantsuplatsil, siis me avaldasime oma loovust hoopis muudel viisidel. Näiteks lauldes. Ma olen üsna kindel, et väga paljud inimesed kuulsid meie spontaanseid kooripeatuseid Tallinna tänavatel. Ükskord jäi üks noormees isegi seisma ja võttis taskust parmupilli, et meile taustaks natuke muusikat mängida.
Mulle tundub, et mingil põhjusel on see mu kõige lemmikum tantsupidu, millel ma käinud olen. (Kahjuks tundus see olevat ka kõige kiiremini mööduv...) Ma ei tea, kas asi on selles, et seekord ei tulnud see kõik meile nii lihtsalt kätte või selles, et lõpuks olid meie kahest rühmast alles jäänud tugevamad või hoopis milleski täiesti kolmandas, aga mul oli igatahes tore pidu. Ja ma ei tea, kust saaks kokku koguda nii palju au ja kiitust kui palju Kadri seda vääriks, et ta meiega terve selle aasta vastu pidas ja suutis meid veel lõpuks tänada ka. Kui ta ainult teaks, kui palju me seda kõike tegelikult hindame. Loodame, et ta saab kunagi teada. Loodame, et me oskame seda piisavalt hästi väljendada.
Me panime selleks tantsupeoks kokku vanemate ja nooremate noorte segarühmad, sest kumbki rühm poleks omade jõududega peole jõudnud. Koondusime nime Kapak II/III alla. Eristasime neid kahte rühma. Aga mulle tundub, et pärast tantsupidu on see piir juba märksa õhem ning võime ennast tasapisi üheks rühmaks hakata pidama. Eriti veel kui mõelda, et suurem osa meist sooviksid ka järgmisel aastal üheskoos jätkata. (ohgod, palun teeme nii, et me jätkame!!)
Platsil kükitamise ja mõningate tantsusammude vahele mahtus sellesse toredasse nädalasse palju nalja, naeru ja vahelejäetud unetunde. Aga I ain't even mad ja iga magamata tund oli seda väärt. Võinoh, enamik neist tundidest. Laupäeva öösel oleks ikkagi võinud need pakutud kaks tundi vastu võtta ja magada. Ja kui me polnud tantsuplatsil, siis me avaldasime oma loovust hoopis muudel viisidel. Näiteks lauldes. Ma olen üsna kindel, et väga paljud inimesed kuulsid meie spontaanseid kooripeatuseid Tallinna tänavatel. Ükskord jäi üks noormees isegi seisma ja võttis taskust parmupilli, et meile taustaks natuke muusikat mängida.
Mulle tundub, et mingil põhjusel on see mu kõige lemmikum tantsupidu, millel ma käinud olen. (Kahjuks tundus see olevat ka kõige kiiremini mööduv...) Ma ei tea, kas asi on selles, et seekord ei tulnud see kõik meile nii lihtsalt kätte või selles, et lõpuks olid meie kahest rühmast alles jäänud tugevamad või hoopis milleski täiesti kolmandas, aga mul oli igatahes tore pidu. Ja ma ei tea, kust saaks kokku koguda nii palju au ja kiitust kui palju Kadri seda vääriks, et ta meiega terve selle aasta vastu pidas ja suutis meid veel lõpuks tänada ka. Kui ta ainult teaks, kui palju me seda kõike tegelikult hindame. Loodame, et ta saab kunagi teada. Loodame, et me oskame seda piisavalt hästi väljendada.
Kommentaarid
Postita kommentaar