Täna on üks nendest vanadest tuttavatest "mina üksi Tartu öös"-olemistest. Vedelen diivanil, muusika mängib, aknast tuleb jahedat sirelihõngu ja mu põlvedel pikutab läbimõeldud sõnadest tulvil sõbrapäevik, mis täna taas tee minuni leidis.
Mul pole ammu seda üksiolemise tunnet olnud, aga täna jõudis see nii mitme asja kombona minu juurde tagasi ja ennist arutatud sentimentalism lõi välja. Aga vähemalt sain just ühe kosutava suveõhtuse jalutuskäigu võrra rikkamaks. Tartu on oma pimedates üksikutes tänavates parim. Hea on teada, et Tartu on alati olemas.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji