Kuigi aasta pole veel päris läbi, tekkis mul täna tahtmine viimasele kaheteistkümnele kuule natukene tagasi vaadata. See on minu jaoks üks kummaline aasta olnud. Eelkõige sellepärast, et ma olen lubanud endal ühe rohkem leppida sellega, milline inimene ma olen. Isegi puudustega suudan üha paremini leppida. Kes oleks osanud arvata?!
Võib-olla see on ka põhjus, miks Kertu ütles mulle eelmisel nädalal, et ma ei ole enam meie seltskonna veidrik..
aga who knows..
see võis ka lihtsalt keelevääratus olla.
Ma olen aastaid endale kandnud ette ülikõrgeid standardeid, mida ma parimatel päevadelgi täita ei suudaks ning materdanud ennast nii, kuidas torust tuleb, kui ma siis grammigi ideaalile alla jään. Aga samas olen ma juba ülikooliajast (või isegi varasemast) pisikeste sammudega õppinud häälestama ennast mõistlikkuse lainele. Programmeerinud ennast mõistma, et eesmärkide seadmine ja nende poole püüdlemine ei pea tähendama seda, et tänane mina mitte midagi väärt ei oleks.
Ma ei ole ise varem aru saanud, et ma selle mõistmise juurde kohale olen jõudnud, aga viimase aasta jooksul on inimesed mu ümber sellele keskmisest rohkem tähelepanu juhtinud.
Näiteks, kui mulle umbes aasta tagasi kirjutati:
"Ma ei saaa aru, kust sinul see tuleb. Ma selle asja alguses jõudsin järeldusele, et sa suhtud sellesse ja ilmselt ka muudesse asjadesse nii täiskasvanulikult. aga see jõudis mulle alles nüüd kohale. Minuga võrreldes, kes lahmib ja läheb igasuguse pisikese asja peale närvi ja tahab draamat teha, siis sina oled niii rahulik, mõtled asja läbi ja ei lahmi niisama. Ilmselt see tuleb sellest, et sa brokkolit sööd"
Või kui üks mu kolleeg mulle paar nädalat tagasi ütles, et ma lähen iga sekundiga aina paremaks või näiteks kuidas ta ühel õhtul kodus kartuleid koorides mõtles, et huvitav, kas mu vanemad ka teavad, kui äge ma olen.
Või kui mu endised tiimiliikmed kirjutasid mulle raamatu sellest, kuidas ma kõiki asju mängleva kergusega teen (mis ei ole tegelikult üldse tõsi, aga see on järgmise korra jutt).
Sellised märkused, tähelepanekud ja kommentaarid panevad mind paratamatult ennast teistsuguse pilguga vaatama ning see viimane aasta on selles osas üks väga huvitav elukool olnud. Kuna mul on nii isiklikus elus kui töö juures toimunud nii suured muutused, siis see on sundinud mind asju värskema pilguga vaatama. See on päris mõnus. Ei tahakski seda veel nii pea lõpetada.
Põhjus, miks ma kõige selle peale täna mõtlema hakkasin, on tegelikult ülisuvaline. Lugu nimelt selles, et kui ma eile trennis käisin, siis omaenese rumaluse, laiskuse ja kärsituse tõttu, tõmbasin ma oma selja ära. Mitte midagi hullu või elutakistavat, aga piisavalt, et istumine ja magamine oleksid hetkel keskmisest ebamugavamad tegevused. Seetõttu möödus eilne õhtu elutoa põrandal siruli telekat vaadates, sest see oli ainuke pind ja asend, mis enam-vähem mugavalt eksisteerida lasi. Tänane tööpäev möödus samuti suuremalt jaolt seistes ning kui ma ka vahel istusin, siis püsti tõustes andsin pisut kulunud pensionäri mõõdu välja küll.
Kuidas see kõik asjasse puutub? Sellepärast, et veel umbes aasta tagasi oleks selline pisike vigastus mu täiesti rivist välja löönud ning olnud mõnusaks lihtsaks koduseks vabanduseks, miks mul on vaja nüüd kogu ülejäänud elu pausile panna ja natukene ennast haletseda. Kui aasta tagasi oleks mu treeningkava ette näinud, et täna, päev pärast vigastuse tekkimist, on mul jooksupäev, oleks olnud võimalikud ainult kaks stsenaariumit:
a) Ma oleksin pärast agooniat täis tööpäeva langenud tagasi oma elutoa põrandale, ümbritsenud ennast patjade, tekkide ja kilo šokolaadiga ning lugenud minuteid oma elupäevade lõpuni. Jooksmine oleks olnud absoluutselt välistatud, sest mul on ju vabandus olemas, miks seda mitte teha.
või
b) Ma oleksin ennast veennud, et ma olen tugev iseseisev naine ja mingi selja äratõmbamine mind küll minu teelt kõrvale ei lükka ning ma oleksin läinud ja hambad ristis selle 45 minutit ära jooksnud. Tõenäoliselt ilma igasuguse ettevalmistuseta ka veel. Sest ega ma mingi möku ei ole...
Aga täna? Täna ma võtsin pärast tööpäeva aja, et hinnata oma olukorda. Kaalusin erinevaid variante, millest paljud jäid (mulle endalegi üllatuseks) nende kahe äärmusliku stsenaariumi vahele. Kasutasin elutoa põrandat vedelemise asemel mõningate harjutuste jaoks, et pisut oma piire kompida ning ühtlasi selga lõdvestada ja soojendada. Kuna pärast kõike seda oli mu enesetunne keskmisest parem, otsustasin endale siiski jooksuriided selga tõmmata, kõik vajalikud jalgade ja selja venitus-soojendusharjutused ära teha ning õue minna. Alustasin mõnusa kõnniga ning pärast mõnda minutit katsetasin maailma kõige rahulikumas tempos jooksusamme. Pärast viieminutilist katsetust, sain aru, et see siiski teeb mulle rohkem haiget kui toob kasu ning lõpetasin. Kuid mitte selleks, et nukralt koju tagasi lonkida, vaid kuna enda liigutamine on olnud viimasel ajal üks minu suuri prioriteete, siis asendasin lihtsalt jooksuringi kõnniringiga tempos, mis mu seljale vastuvõetav oli, ning olin enda üle megauhke! Ja uskuge mind, see ei ole asi, mida ma sageli ütlen. Aga kuidagi vabastav oli vahelduseks aru saada, et kahe äärmuse vahel on veel terve suur lai maailm ja et seal võib samuti mõnus olla. Kui tervet ei jõua, siis tee pool! Iga üks ikkagi oma võimekusele vastavalt. Ja isegi kui teised sinust joostes mööda rallivad, siis vahet ei ole! Iga üks jookseb oma jooksu. You do you ju!
Teaduslikust perspektiivist pole mul õrna aimugi, kas kõik need tegevused, mis ma täna olen teinud, aitavad mu paranemisele kaasa või pigem teevad olukorda hullemaks, kuid ma ise olen väga uhke, et üritasin vahelduseks enda elu ja heaoluga seotud otsustes ka kainet mõistust kasutada. You should try that sometime. Sa võid üllatuda, kuhu see välja viib.
Mõnikord on endiselt imelik mõelda, et minust on ka ikkagi inimene kasvanud..
Võib-olla see on ka põhjus, miks Kertu ütles mulle eelmisel nädalal, et ma ei ole enam meie seltskonna veidrik..
aga who knows..
see võis ka lihtsalt keelevääratus olla.
Ma olen aastaid endale kandnud ette ülikõrgeid standardeid, mida ma parimatel päevadelgi täita ei suudaks ning materdanud ennast nii, kuidas torust tuleb, kui ma siis grammigi ideaalile alla jään. Aga samas olen ma juba ülikooliajast (või isegi varasemast) pisikeste sammudega õppinud häälestama ennast mõistlikkuse lainele. Programmeerinud ennast mõistma, et eesmärkide seadmine ja nende poole püüdlemine ei pea tähendama seda, et tänane mina mitte midagi väärt ei oleks.
Ma ei ole ise varem aru saanud, et ma selle mõistmise juurde kohale olen jõudnud, aga viimase aasta jooksul on inimesed mu ümber sellele keskmisest rohkem tähelepanu juhtinud.
Näiteks, kui mulle umbes aasta tagasi kirjutati:
"Ma ei saaa aru, kust sinul see tuleb. Ma selle asja alguses jõudsin järeldusele, et sa suhtud sellesse ja ilmselt ka muudesse asjadesse nii täiskasvanulikult. aga see jõudis mulle alles nüüd kohale. Minuga võrreldes, kes lahmib ja läheb igasuguse pisikese asja peale närvi ja tahab draamat teha, siis sina oled niii rahulik, mõtled asja läbi ja ei lahmi niisama. Ilmselt see tuleb sellest, et sa brokkolit sööd"
Või kui üks mu kolleeg mulle paar nädalat tagasi ütles, et ma lähen iga sekundiga aina paremaks või näiteks kuidas ta ühel õhtul kodus kartuleid koorides mõtles, et huvitav, kas mu vanemad ka teavad, kui äge ma olen.
Või kui mu endised tiimiliikmed kirjutasid mulle raamatu sellest, kuidas ma kõiki asju mängleva kergusega teen (mis ei ole tegelikult üldse tõsi, aga see on järgmise korra jutt).
Sellised märkused, tähelepanekud ja kommentaarid panevad mind paratamatult ennast teistsuguse pilguga vaatama ning see viimane aasta on selles osas üks väga huvitav elukool olnud. Kuna mul on nii isiklikus elus kui töö juures toimunud nii suured muutused, siis see on sundinud mind asju värskema pilguga vaatama. See on päris mõnus. Ei tahakski seda veel nii pea lõpetada.
Põhjus, miks ma kõige selle peale täna mõtlema hakkasin, on tegelikult ülisuvaline. Lugu nimelt selles, et kui ma eile trennis käisin, siis omaenese rumaluse, laiskuse ja kärsituse tõttu, tõmbasin ma oma selja ära. Mitte midagi hullu või elutakistavat, aga piisavalt, et istumine ja magamine oleksid hetkel keskmisest ebamugavamad tegevused. Seetõttu möödus eilne õhtu elutoa põrandal siruli telekat vaadates, sest see oli ainuke pind ja asend, mis enam-vähem mugavalt eksisteerida lasi. Tänane tööpäev möödus samuti suuremalt jaolt seistes ning kui ma ka vahel istusin, siis püsti tõustes andsin pisut kulunud pensionäri mõõdu välja küll.
Kuidas see kõik asjasse puutub? Sellepärast, et veel umbes aasta tagasi oleks selline pisike vigastus mu täiesti rivist välja löönud ning olnud mõnusaks lihtsaks koduseks vabanduseks, miks mul on vaja nüüd kogu ülejäänud elu pausile panna ja natukene ennast haletseda. Kui aasta tagasi oleks mu treeningkava ette näinud, et täna, päev pärast vigastuse tekkimist, on mul jooksupäev, oleks olnud võimalikud ainult kaks stsenaariumit:
a) Ma oleksin pärast agooniat täis tööpäeva langenud tagasi oma elutoa põrandale, ümbritsenud ennast patjade, tekkide ja kilo šokolaadiga ning lugenud minuteid oma elupäevade lõpuni. Jooksmine oleks olnud absoluutselt välistatud, sest mul on ju vabandus olemas, miks seda mitte teha.
või
b) Ma oleksin ennast veennud, et ma olen tugev iseseisev naine ja mingi selja äratõmbamine mind küll minu teelt kõrvale ei lükka ning ma oleksin läinud ja hambad ristis selle 45 minutit ära jooksnud. Tõenäoliselt ilma igasuguse ettevalmistuseta ka veel. Sest ega ma mingi möku ei ole...
Aga täna? Täna ma võtsin pärast tööpäeva aja, et hinnata oma olukorda. Kaalusin erinevaid variante, millest paljud jäid (mulle endalegi üllatuseks) nende kahe äärmusliku stsenaariumi vahele. Kasutasin elutoa põrandat vedelemise asemel mõningate harjutuste jaoks, et pisut oma piire kompida ning ühtlasi selga lõdvestada ja soojendada. Kuna pärast kõike seda oli mu enesetunne keskmisest parem, otsustasin endale siiski jooksuriided selga tõmmata, kõik vajalikud jalgade ja selja venitus-soojendusharjutused ära teha ning õue minna. Alustasin mõnusa kõnniga ning pärast mõnda minutit katsetasin maailma kõige rahulikumas tempos jooksusamme. Pärast viieminutilist katsetust, sain aru, et see siiski teeb mulle rohkem haiget kui toob kasu ning lõpetasin. Kuid mitte selleks, et nukralt koju tagasi lonkida, vaid kuna enda liigutamine on olnud viimasel ajal üks minu suuri prioriteete, siis asendasin lihtsalt jooksuringi kõnniringiga tempos, mis mu seljale vastuvõetav oli, ning olin enda üle megauhke! Ja uskuge mind, see ei ole asi, mida ma sageli ütlen. Aga kuidagi vabastav oli vahelduseks aru saada, et kahe äärmuse vahel on veel terve suur lai maailm ja et seal võib samuti mõnus olla. Kui tervet ei jõua, siis tee pool! Iga üks ikkagi oma võimekusele vastavalt. Ja isegi kui teised sinust joostes mööda rallivad, siis vahet ei ole! Iga üks jookseb oma jooksu. You do you ju!
Teaduslikust perspektiivist pole mul õrna aimugi, kas kõik need tegevused, mis ma täna olen teinud, aitavad mu paranemisele kaasa või pigem teevad olukorda hullemaks, kuid ma ise olen väga uhke, et üritasin vahelduseks enda elu ja heaoluga seotud otsustes ka kainet mõistust kasutada. You should try that sometime. Sa võid üllatuda, kuhu see välja viib.
Mõnikord on endiselt imelik mõelda, et minust on ka ikkagi inimene kasvanud..
Kommentaarid
Postita kommentaar