#EV100

Mulle on alati meeldinud olukordades märgilist tähendust otsida ja sellepärast mulle meeldibki, et mu 2018. aasta esimene postitus on Eesti sajanda juubeli auks.
Patriootlikud koosviibimised ja meie ajalugu meenutavad sündmused muudavad mu alati natuke liiga emotsionaalseks. Piisab ühest lausejupist, mis meenutab, et peaksime kodumaa eest tänulikud olema või isamaalise laulu sõnadest ning juba on mu pisarakanalid valmis tootma uhkusest ja lojaalsusest ja igasugustest teistest asjadest tingitud veepiisakesi. Ma ei taha, et see postitus tuleks kuidagi läila või kleepekas, aga päris ilma nagu ka ei saa.

Eesti sajandal sünnipäeval otsustasin ma veeta aega perega; süüa kiluleiba ja seapraadi; vaadata telekast lipuheiskamist, paraadi ja presidendi vastuvõttu; olla eestlaslikult küüniline, kuid uhke; käia vaatamas, kuidas inimesed talisuplevad; jalutada mööda ilusat Viljandi linna käredas pakases ja nautides iga minutit sellest ning kallistada oma pisikest õepoega kell 20.18, sest öeldi, et nii võiks teha. Ja et päev oleks lisaks Eestile ka natuke minu näoga, tegin ma juubelivaimus 100 kosmonauti, kükki ja kõhulihast, et anda omapoolne panus väärika vanuse austamiseks.

Ma ei ole kasvanud üles kodus, kus isamaalisus oleks kuidagi eriti rõhutatult esile olnud toodud. Eks ikka peeti olemasolevast lugu ja argielus ikka kiruti ka, aga üldiselt ütleks, et pigem selline harju keskmine. Tunduvalt rohkem on minu isamaalist vaadet mõjutanud kooli ajalootunnid ning veelgi rohkem pikaajaline koorilaulu ja rahvatantsu kogemus. Inimene ei saa käia laulu- ja tantsupeol nii, et ühtegi ühtsustunde raasu külge ei jää. Ja kui sa ikka käid korra või paar nädalas harjutamas neid laule ja tantse, mis on kirjutatud meie riigi ja rahva traditsioone meeles pidades, siis on keeruline mitte sellesse iga korraga natuke rohkem uskuma hakata.

Loomulikult olen ma noore inimesena aeg-ajalt mõtisklenud, et kas mujal oleks parem, kuid alati jõuan kiirelt järelduseni, et kui, siis saaksin lahkuda vaid mõneks kuuks ja juba kutsuks mind Eestisse tagasi. Seda kindlasti mitte sellepärast, et siin oleks ideaalne elada. Sellist kohta pole olemas. Ei siin ega mujal. Aga siin on hea elada. Omast kogemusest võiks isegi öelda, et väga hea.
Siin on inimesed, kes mõistavad mu keelt. Inimesed, kes teavad, miks ma olen selline nagu ma olen ning mis rahu pakub metsas jalutamine. Inimesed, kes saavad aru, et ühislaulmises on jõud ja et olla osa väiksearvulisest rahvastikust on teatava võluga. Ma ei pea seletama, miks ma söön jõulude ajal verivorsti või miks ma ilusa ilmaga rappa kipun. Mul pole tarvis põhjendada, miks sini-must-valge on üks ilusamaid värvide kombinatsioone või kuidas tuleks hääldada õ-tähte. Kõik on juba selge! Ja sellepärast ma ju tahangi alati tagasi tulla, isegi kui ma peaksin kuhugi minema. Siin on meil midagi hoida. Midagi, mida ei leia mitte kuskilt mujalt.

Rahvas, kelle kõige kuulsam kirjandusteos on viieköiteline sookuivendamise käsiraamat, ei saa olla normaalne – ja ei peagi. Võimalik, et meil on ilmaruumis hoopis üks teine asi ajada. (Valdur Mikita)

Vaevalt meie vabaduse eest võitlejad oskasid ette näha, et meie esimest suurt juubelit tähistatakse käsikäes hashtag'idega #ev100 ja #hakkamesättima, aga that's the fun of it. Me ei tea, mis meid ees ootab, aga meil on võimalus oma sõna sekka öelda. Ma juhtusin arvutama, kas ma 150nda juubeli võiksin ka potentsiaalselt ära näha. Muidugi võiksin! Ja ma loodan, et selleks ajaks on uued põlvkonnad mind üllatanud asjadega, millest ma mitte midagi aru ei saa, aga mis aitavad meie riigil ja rahval edasi areneda ning ma luban proovida olla nende muudatuste osas mõistev.
Aga ma loodan, et sel päeval kuulen ma telekast ja raadiost ikkagi "Ta lendab mesipuu poole", "Palve" ja "Mu isamaa on minu arm" ning suuremat osa koduseid peolaudu katavad ikkagi kiluleivad ja inimesi mingil põhjusel ikka huvitab, milliseid riideid kantakse presidendi vastuvõtul. Sest noh, on tore kui mõned asjad ei muutu sel ajal kui teised muutuvad hästi palju.

Mul on hea meel Eestis elada. Sest isegi kui alati ei ole kõik hästi, on meil ikkagi kõik hästi.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji