Kuidas minust sai mittetöötav inimene?
ohboy! ma ei ole siin nii ammu käinud, et vahepeal on mu maailm jõudnud ennast peapeale pöörata. Seega otsige oma kõige suuremad kohvikruusid välja ja sättige ennast mugavalt sisse, sest sellest tuleb suure tõenäosusega üks pikk-pikk postitus.
Mõned päevad enne oma 28 on 28th sünnipäeva, otsustasin ma lõpuks, et on aeg töölt ära tulla. See oleks üks väga suur vale, kui ütleksin, et see uitmõtte ajel tehtud otsus oli. Otse vastupidi. See on üks pika vinnaga otsus olnud. Väga pika vinnaga... Ja kindlasti mitte lihtsate killast. Eriti veel seetõttu, et ma olen alati mõelnud, et kes need inimesed on, kes ilma kindla follow-up plaanita töölt ära tulevad. See on minu jaoks täiesti müstiline tundunud. Kuid tuleb välja, et need on Susannad, kes on oma elus jõudnud sellisesse punkti, et nad tahavad, julgevad ja võivad taolisi otsuseid endale lubada. (Disclaimer: see eeldab tegelikult aastatepikkust tööd, head rahaplaneerimisoskust ja eneseteadlikkust, et sellega päriselt toime tulla.)
Enamikele, kes küsisid minult, et miks ma ära lähen, andsin ma vastuseks, et mulle tundub kuni ma olen meesteta-lasteta-kodulaenudeta, on ainuõige aeg midagi sellist teha. Kui peakski selguma, et see on kõige kohutavam otsus, mille ma teha sain, siis on mul ainult üks mina, kelle pärast muretseda. Ja kuna ma selles olen aastatega väga osavaks saanud, siis ei ole see üleliia suur risk, mida võtta. Ma usun, et see julgus on veidi mõjutatud ka sellest, et viimaste aastate jooksul õppisin töö juures tundma mitmeid inimesi, kellega meil oli mitmeid you do you-stiilis vestluseid ning inimesed, kes unistasid suurelt, õpetasid ka mind veidi julgemalt unistama.
Mulle läks väga korda, kui üks minu Nordiku kolleegidest minu äraminemise puhul ühel koosolekul pisikesele hulgale inimestele rääkis, kuidas on tore näha, et keegi on nii isekas, et ennast oma maailma keskpunkti panna (ta veel rõhutas, et mõtleb seda igati positiivses võtmes) ja on valmis selliseid otsuseid vastu võtma. Enamik inimesi lihtsalt hõljub ringi ja räägib, et tahaks ja peaks, aga ei tee selle nimel kunagi midagi. See oli minu jaoks väga oluline kompliment, sest muidu olen mina ka pigem see hõljuja. Aga kes ei tahaks olla oma elu suurim eeskuju?!
Üleüldiselt pean tunnistama, et tagasiside, mis ma inimestelt sain, oli nii äge! Kahtlemata overwhelming, aga üliäge! Tunduvalt positiivsem kui ma kartsin, et see võib olla. Oli neid inimesi, kes lihtsalt tulid mulle ütlema, et kuigi neil on väga kahju, et ma ära lähen, siis "You go girl!!!" ja oli väga mitmeid, kes juhtisid minu tähelepanu sellele, et ma tundun selle otsuse üle ise nii õnnelik olevat, nii et see sai olla ainult kõige õigem asi, mida ma teen. Ja oli ka neid, kes toetasid paljude-paljude heade sõnadega minu uutele rännakutele liikumist just sellepärast, et ma olen noor inimene, kes on üle viie aasta ühes ettevõttes juhikarjääri maitsta saanud ja tundub ainult loogiline, et ma prooviksin midagi muud ka. Mulle tundus, et ainukene inimene kontoris, kes kogu seda positiivsust näha ei osanud, oli minu enda juht, aga eks see vist on natukene mõistetav. Kuid ääretult tore oli ka see, et mulle tehti paljude inimeste poolt üsna põhjalikult selgeks, et ma olen alati nende kolleegiks tagasi oodatud ja mulle tundub, et see on minu poolt job well done. See annab nendele viiele poolele aastale veidi lisaväärtust. Kui sellele väärtusele veel üldse mahub midagi lisama...
Esialgne plaan oli ära tulla, korra puhata ning siis minna neljaks-viieks nädalaks Euroopasse roadtrip'ima, sest see on olnud minu unistuste reis juba väga palju aastaid. Hoidsin pidevalt hinge kinni mõeldes, et mis siis kui mingil põhjusel peaks see reis sellisel kujul ära jääma. Ja kas siis sellest mõttest või siis lihtsalt seetõttu, et see tundus natukene liiga hea, et tõsi olla, tulid koroona ja eriolukorrad, nii et see plaan jäi katki ning asendus hoopis sellega, et elasin kuus nädalat õe ja tema pere juures, mis oli päris nunnu plaan B. Õde naeris, et varsti lapsed arvavad, et ma käin põhipaketiga kaasas.
Ma usun, et need nädalad olid oluliseks aluseks, et ma lõpuks hoo maha võtaksin ja hindaksin aeglase elamise kunsti. Olgu selleks siis kõrte toomine koju vaasi, karulaugu korjamine või piknik ja disko aiamaal. Ma tundsin, et Tallinnasse tagasi tulin hoopis teise hingamisega, mis puudutas seda, kuidas ma oma edasisi päevi häälestasin. Mu mõttelaad polnud muutunud, kuid lõpuks oli mul aega tegeleda asjadega, mis mulle alati olulised on olnud, kuid mis viimase viie-kuue aastaga ära on vajunud. Kodused harjumused, millega ma viimastel aastatel ainult võidelnud olin, tulid nüüd nii lihtsalt. Toidutegemine muutus hobiks, mitte kohustuseks. Mul oli aega jälle sõpradele postkaarte ja kingitusi saata ning pidada meeles olulisi sündmusi nende elus, et siis õigel hetkel oma soovid või õnnitlused või muud vajalikud sõnad teele saata. Kõik nii väikesed ja pealtnäha lihtsad asjad, aga tööelu keerises libisesid need kõik mu argipäeva to-do-list'ist välja. Nii lihtne on seda mitte märgata. Eriti kui sulle tundub, et kõik inimesed su ümber saavad nende asjadega möödaminnes ühele poole. Kuna viimased aasta-kaks olen ma elanud üsna isekal lainel ja otsustanud, et praegu on maailma parim aeg enesetäiustamiseks igal rindel, siis see kõik väga sobis mulle. Kuigi endiselt tundub, et ühes päevas pole ilmselgelt piisavalt tunde, on need olemasolevad tunnid siiski sisustatud ülimaitsva hingetoiduga. Kõik, mis ma teen, on selleks, et minul ja minu jaoks olulistel inimestel kas või natukene parem olla oleks.
Anette vahel naerab mu üle, et ma elan töötute unistuste elu koos oma personaaltrennide ja regulaarsete massaažidega, aga Stella tegi selles osas hea tähelepaneku. Kui ma otsustaksin ise töölt ära tulla ja siis ei saaks nautida neid asju, mis mu jaoks tõesti midagi väärt on, siis kas sellel oleks üldse mõtet? Miks seda siis üldse teha? Ja see mõte jäi minusse oma elu elama, sest see on tegelikult kogu minu otsuse tuum ühte lausesse kokku võetud.
Kuigi esialgne töötuks olemise hirmust tingitud plaan oli pärast reisi vaikselt tööotsingutega tegelema hakata, siis praeguseks olen aru saanud, et ma ei tulnud oma suurepärase tööandja juurest ära lihtsalt selleks, et siis paar nädalat hiljem hakata pseudohirmus uut kohta otsima ainult sellepärast, et mind saadaks elus tööl käimise turvalisus. Vastupidi. Sain aru, et see praegune aja mahavõtmine mängib minu edasises pikas plaanis väga suurt rolli. Ma tunnen, kuidas ainuüksi selle viie kuuga on nii palju väärtusi minus hakanud paika loksuma ja ma olen inimesena nii palju muutunud. Ma tunnen, et olen natukene upgrade'itud versioon sellest neljanda aasta Tartu-Susannast, kes mulle nii väga meeldis. Ma olen temast puudust tundnud.
Ma arvasin, et keegi ei ole seda veel tähele pannud, kuniks mõned päevad tagasi avastasin, et üks inimene ikkagi on, kui ta ütles, et Susanna on nii enesekindlaks muutunud viimasel ajal. Ma ei ole kindel, kui palju ta ise aru sai, et ta ei mõelnud selle lausega, et olen altim võõraste inimestega rääkima või et lähen vapramalt uutele väljakutsele vastu. Ta mõtles sellega minu enese kindlust. Ehk et seda, kui palju ma usun sellesse, et mis iganes juhtub, siis ma suudan ennast selles olukorras aidata. It shines through. It really does.
Mis siis on need asjad, millega tegeleda sellel luksuslikul iseendale võetud ajal?
Minu peamiseks teemaks, millega olen tegelenud on see, et tuleb usaldada seda praegust hetke, milles ma olen ja mitte karta, et mis siis, kui nüüd läheb kuidagi teistmoodi. Siis lihtsalt läheb! Ja see on okei. Ning pean tunnistama, et see on väga vabastav õppetund. Uskuda sellesse, et everything is figureoutable. Ja lasta lahti #fomo-st ja ebarealistlikest standarditest ja bullshit reeglitest, mis ma ise endale kunagi välja olen mõelnud (või olen lasknud teistel ennast uskuma panna, et see on mingi reegel, mida peaks järgima). Mulle meeldib olla rahulik ja selge peaga ja mitte lasta pisiasjadel ennast häirida. Kuigi see mul alati ei õnnestu, siis viimasel ajal üha rohkem.
Lisaks otsustasin vahelduseks taas oma aju kasutada ning alustasin 7-kuulise Java kursusega, et tulevased karjäärivalikud saaksid olla veel põnevamad kui need seni olnud on. Pluss mu päevadesse kuluks ära midagi, mis sunniks mind oma enesedistsipliinilihast treenima, sest trennitegemine on juba ammu muutunud osaks mu argirutiinist ning ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati pidin ennast sundima trenni minema. Javaga aga on teine lugu, sest see nõuab minult palju. Ma ei ole juba natuke liiga kaua olnud milleski nii algaja kui ma olen hetkel programmeerimises. See tähendab, et mul on väga põnev ja hirmus ühekorraga. Ja see sobib mulle nagu valatult!
Ma olen täiega õppinud protsessi nautima. Kindlasti on olnud oma roll järjepideval trennitegemisel ning tänu sellele olen mõistnud, et tõusud ja langused on normaalne osa protsessist ja olen õppinud neid omaks võtma. Kui sa ikka üle aasta aja keskmiselt 5x nädalas trenni teed, siis paratamatult on vahepeal mõned lihased liiga valusad või esineb mõni ülekoormusvigastus või äratõmmatud lihas, kuid ma olen õppinud mitte töötama läbi valu, vaid andma endale aega taastumiseks ja paranemiseks. Ma olen õppinud nautima seda hetke, kui tunned, et on hea trennitegemise päev ja siis võtma sellest viimast. Ma olen õppinud saama hakkama nende päevadega, kui ei ole tunnet, et tahaks trenni minna, aga ma ikkagi lähen, sest ma olen endaga kokku leppinud, et kui Martin mulle midagi treeningpäevikusse kirjutab, siis ma teen selle ära. Olen väga teadlikult proovinud seda protsessi nautimise suhtumist kanda üle teistesse valdkondadesse. Ja mulle tundub, et see töötab. Päevad on palju lõbusamad ja rõõmsamad, kui ei ela ainult mingi abstraktse lõpptulemuse nimel.
Ehk et kui kõik inimesed räägivad 2020. aastast kui Jumanjist, mille leveleid me vapralt üle elame, siis ma võin saladuskatte all tunnistada, et mul ei ole väga ammu olnud nii head aastat. Tõesti. Mitte kunagi varem oma elus pole mul olnud võimalik nii pingevabalt elada; tegeleda asjadega, mis minu jaoks olulised ja põnevad on ning veeta nii palju aega oma pere ja sõpradega. See, millise muutuse ma oma elus viimase viie kuuga sisse olen viinud, on olnud väga aeglane ja enamikele ilmselt pea märkamatu, kuid see on midagi, mis on minu jaoks nii palju muutnud ning mida ma poleks mitte kunagi saanud teha töö kõrvalt või puhkuse ajal. Ma olen tunduvalt rõõmsam, rahulolevam ja õnnelikum variant iseendast ja see sobib mulle. Nüüd tuleb töötada sellega, et kõiki neid häid harjumusi lihvida ja sissejuurutada, et kui ma ühel hetkel töömaailma naasen, ei kaota ma ennast sinna ära. Girl can hope!
Ma olen ülitänulik selle eest, et mul on võimalus võtta aega endale uute sihtide seadmiseks, ägedate oskuste omandamiseks ja enda faboulous self'i kallal töötamiseks. Viimasel ajal lihtsalt ongi kogu aeg see tunne, et suured asjad ootavad mind alles ees. Ja kui ma mõtlen, milline ma olin 5-10 aastat tagasi, siis äge ja natuke lohutav on mõelda, et ma olen siia välja jõudnud.
Loo moraal? Ikka ja alati, et you do you! Ole rahul sellega, mis sul on ja pane see enda kasuks tööle.
Ma usun, et need nädalad olid oluliseks aluseks, et ma lõpuks hoo maha võtaksin ja hindaksin aeglase elamise kunsti. Olgu selleks siis kõrte toomine koju vaasi, karulaugu korjamine või piknik ja disko aiamaal. Ma tundsin, et Tallinnasse tagasi tulin hoopis teise hingamisega, mis puudutas seda, kuidas ma oma edasisi päevi häälestasin. Mu mõttelaad polnud muutunud, kuid lõpuks oli mul aega tegeleda asjadega, mis mulle alati olulised on olnud, kuid mis viimase viie-kuue aastaga ära on vajunud. Kodused harjumused, millega ma viimastel aastatel ainult võidelnud olin, tulid nüüd nii lihtsalt. Toidutegemine muutus hobiks, mitte kohustuseks. Mul oli aega jälle sõpradele postkaarte ja kingitusi saata ning pidada meeles olulisi sündmusi nende elus, et siis õigel hetkel oma soovid või õnnitlused või muud vajalikud sõnad teele saata. Kõik nii väikesed ja pealtnäha lihtsad asjad, aga tööelu keerises libisesid need kõik mu argipäeva to-do-list'ist välja. Nii lihtne on seda mitte märgata. Eriti kui sulle tundub, et kõik inimesed su ümber saavad nende asjadega möödaminnes ühele poole. Kuna viimased aasta-kaks olen ma elanud üsna isekal lainel ja otsustanud, et praegu on maailma parim aeg enesetäiustamiseks igal rindel, siis see kõik väga sobis mulle. Kuigi endiselt tundub, et ühes päevas pole ilmselgelt piisavalt tunde, on need olemasolevad tunnid siiski sisustatud ülimaitsva hingetoiduga. Kõik, mis ma teen, on selleks, et minul ja minu jaoks olulistel inimestel kas või natukene parem olla oleks.
Anette vahel naerab mu üle, et ma elan töötute unistuste elu koos oma personaaltrennide ja regulaarsete massaažidega, aga Stella tegi selles osas hea tähelepaneku. Kui ma otsustaksin ise töölt ära tulla ja siis ei saaks nautida neid asju, mis mu jaoks tõesti midagi väärt on, siis kas sellel oleks üldse mõtet? Miks seda siis üldse teha? Ja see mõte jäi minusse oma elu elama, sest see on tegelikult kogu minu otsuse tuum ühte lausesse kokku võetud.
Kuigi esialgne töötuks olemise hirmust tingitud plaan oli pärast reisi vaikselt tööotsingutega tegelema hakata, siis praeguseks olen aru saanud, et ma ei tulnud oma suurepärase tööandja juurest ära lihtsalt selleks, et siis paar nädalat hiljem hakata pseudohirmus uut kohta otsima ainult sellepärast, et mind saadaks elus tööl käimise turvalisus. Vastupidi. Sain aru, et see praegune aja mahavõtmine mängib minu edasises pikas plaanis väga suurt rolli. Ma tunnen, kuidas ainuüksi selle viie kuuga on nii palju väärtusi minus hakanud paika loksuma ja ma olen inimesena nii palju muutunud. Ma tunnen, et olen natukene upgrade'itud versioon sellest neljanda aasta Tartu-Susannast, kes mulle nii väga meeldis. Ma olen temast puudust tundnud.
Ma arvasin, et keegi ei ole seda veel tähele pannud, kuniks mõned päevad tagasi avastasin, et üks inimene ikkagi on, kui ta ütles, et Susanna on nii enesekindlaks muutunud viimasel ajal. Ma ei ole kindel, kui palju ta ise aru sai, et ta ei mõelnud selle lausega, et olen altim võõraste inimestega rääkima või et lähen vapramalt uutele väljakutsele vastu. Ta mõtles sellega minu enese kindlust. Ehk et seda, kui palju ma usun sellesse, et mis iganes juhtub, siis ma suudan ennast selles olukorras aidata. It shines through. It really does.
Mis siis on need asjad, millega tegeleda sellel luksuslikul iseendale võetud ajal?
Minu peamiseks teemaks, millega olen tegelenud on see, et tuleb usaldada seda praegust hetke, milles ma olen ja mitte karta, et mis siis, kui nüüd läheb kuidagi teistmoodi. Siis lihtsalt läheb! Ja see on okei. Ning pean tunnistama, et see on väga vabastav õppetund. Uskuda sellesse, et everything is figureoutable. Ja lasta lahti #fomo-st ja ebarealistlikest standarditest ja bullshit reeglitest, mis ma ise endale kunagi välja olen mõelnud (või olen lasknud teistel ennast uskuma panna, et see on mingi reegel, mida peaks järgima). Mulle meeldib olla rahulik ja selge peaga ja mitte lasta pisiasjadel ennast häirida. Kuigi see mul alati ei õnnestu, siis viimasel ajal üha rohkem.
Lisaks otsustasin vahelduseks taas oma aju kasutada ning alustasin 7-kuulise Java kursusega, et tulevased karjäärivalikud saaksid olla veel põnevamad kui need seni olnud on. Pluss mu päevadesse kuluks ära midagi, mis sunniks mind oma enesedistsipliinilihast treenima, sest trennitegemine on juba ammu muutunud osaks mu argirutiinist ning ma tõesti ei mäleta, millal ma viimati pidin ennast sundima trenni minema. Javaga aga on teine lugu, sest see nõuab minult palju. Ma ei ole juba natuke liiga kaua olnud milleski nii algaja kui ma olen hetkel programmeerimises. See tähendab, et mul on väga põnev ja hirmus ühekorraga. Ja see sobib mulle nagu valatult!
Ma olen täiega õppinud protsessi nautima. Kindlasti on olnud oma roll järjepideval trennitegemisel ning tänu sellele olen mõistnud, et tõusud ja langused on normaalne osa protsessist ja olen õppinud neid omaks võtma. Kui sa ikka üle aasta aja keskmiselt 5x nädalas trenni teed, siis paratamatult on vahepeal mõned lihased liiga valusad või esineb mõni ülekoormusvigastus või äratõmmatud lihas, kuid ma olen õppinud mitte töötama läbi valu, vaid andma endale aega taastumiseks ja paranemiseks. Ma olen õppinud nautima seda hetke, kui tunned, et on hea trennitegemise päev ja siis võtma sellest viimast. Ma olen õppinud saama hakkama nende päevadega, kui ei ole tunnet, et tahaks trenni minna, aga ma ikkagi lähen, sest ma olen endaga kokku leppinud, et kui Martin mulle midagi treeningpäevikusse kirjutab, siis ma teen selle ära. Olen väga teadlikult proovinud seda protsessi nautimise suhtumist kanda üle teistesse valdkondadesse. Ja mulle tundub, et see töötab. Päevad on palju lõbusamad ja rõõmsamad, kui ei ela ainult mingi abstraktse lõpptulemuse nimel.
Ehk et kui kõik inimesed räägivad 2020. aastast kui Jumanjist, mille leveleid me vapralt üle elame, siis ma võin saladuskatte all tunnistada, et mul ei ole väga ammu olnud nii head aastat. Tõesti. Mitte kunagi varem oma elus pole mul olnud võimalik nii pingevabalt elada; tegeleda asjadega, mis minu jaoks olulised ja põnevad on ning veeta nii palju aega oma pere ja sõpradega. See, millise muutuse ma oma elus viimase viie kuuga sisse olen viinud, on olnud väga aeglane ja enamikele ilmselt pea märkamatu, kuid see on midagi, mis on minu jaoks nii palju muutnud ning mida ma poleks mitte kunagi saanud teha töö kõrvalt või puhkuse ajal. Ma olen tunduvalt rõõmsam, rahulolevam ja õnnelikum variant iseendast ja see sobib mulle. Nüüd tuleb töötada sellega, et kõiki neid häid harjumusi lihvida ja sissejuurutada, et kui ma ühel hetkel töömaailma naasen, ei kaota ma ennast sinna ära. Girl can hope!
Ma olen ülitänulik selle eest, et mul on võimalus võtta aega endale uute sihtide seadmiseks, ägedate oskuste omandamiseks ja enda faboulous self'i kallal töötamiseks. Viimasel ajal lihtsalt ongi kogu aeg see tunne, et suured asjad ootavad mind alles ees. Ja kui ma mõtlen, milline ma olin 5-10 aastat tagasi, siis äge ja natuke lohutav on mõelda, et ma olen siia välja jõudnud.
Loo moraal? Ikka ja alati, et you do you! Ole rahul sellega, mis sul on ja pane see enda kasuks tööle.
Kommentaarid
Postita kommentaar