Bi-normal.

Kui ma tavaliselt siia tulen, siis ma räägin kirjutamisest ja sellest kui oluline see on ja kuidas see mulle meeldib ja et kõik teavad seda. Aga ma seekord räägin hoopis raamatutest. Ma räägin seda sellepärast, et mu elus oli üks neljapäev, mis oli nii ilus, et ma päris ausalt tahtsin natukene nutta.

Oli neljapäev ja kell oli natukene pärast kaheksat hommikul. Ma istusin Rahva Raamatu Restos, tellisin endale oma päeva esimese kohvi ja lõin oma arvuti lauale lahti, et natukene asjalik olla. See oli mu esimene, kuid kauaoodatud külaskäik RRR-sse.
Kuni ma kohvi ootasin, vaatasin uudishimuliku pilguga oma ümbrust. Ma tundsin ennast nii hästi. Tõesõna. Ma olin sel hetkel täpselt seal, kuhu üks Susanna on loodud olema. Tohutute raamaturiiulite keskele. Milline sense of possibility. See ei ole üldse kunstiline liialdus, kui ma ütlen, et ma natukene tahtsin nutta, sest ilusad asjad on mind alati pisardama pannud ning raamatud on ühed ilusamad esemed, mille olemasolust ma teadlik olen.

Viimasel ajal on erinevates seltskondades korduvalt juttu olnud minust ja raamatutest. Seda eelkõige sellepärast, et tegin just ühe raamatutellimuse, mis mingil põhjusel inimesi üllatuma pani. Tuli välja, et kui sa tellid 21 raamatut korraga, siis inimesed arvavad, et seda on arulagedalt palju. Ja mina veel olin uhke, et olin suutnud oma tellimust kärpida... go figure.
Sellega seoses on jutuks tulnud ka minu selleaastane lugemiseesmärk, milleks on 50 raamatut ning mis samuti on mu vestluskaaslastele erakordselt suure numbrina tundunud.
Tunnistan, et kui ma selle saavutan, siis plaanin isegi endale õlale patsutada, aga tegelikult pole ju 50 raamatut üldse palju. See number võiks prioriteetide ümberkorraldamisel olla tunduvalt suurem.

Kuid ma ei loe raamatuid statistika pärast ega osta neid koju selleks, et endast külalistele targemat muljet jätta. Mulle meeldivad raamatud, sest nende kohalolu rahustab mind. See kõik-on-võimalik-tunne, mille need minus tekitavad, on nii palju väärt. Kui mul  parasjagu pole mahti raamatuid lugeda, siis mulle meeldib neid lihtsalt vaadata või nende peale mõelda. See on minumoodi meditatsioon ja see teeb mind õnnelikuks.

Ja kui ma kõikide nende mõtetega seal Restos oma kohvi ootasin, siis mu pähe tekkis küsimus, et why on EARTH, ma ei tee tööd, mis oleks seotud raamatutega?  Ma ei kujuta ette, kas maailmas on inimene, kellel selle küsimuse jaoks vastus oleks, aga... uudishimulik hing peab ju oma küsimused kuhugi panema.
Kuigi sellised karjääriplaanid on mu elu erinevates etappides mu mõtetest korduvalt läbi käinud, siis nüüd, aastal 2019, tabas see küsimus mind kuidagi eriti ootamatult. Miks see on nii? For gods sake. See tundub kõige loogilisem asi siin maamuna peal, et ma töötaksin raamatutega, aga... ma töötan kindlustuses. Ja kuigi ma olen inimene, kelle jaoks tunduvad nii paljud asjad põnevad (sh kindlustusmaailm), siis see tundub kõige ebaloogilisem karjäärivalik ühele Susannale üldse. Ma olen ju Matilda. Kõik teavad seda. Aga ometigi saan ma raamatute seltskonda nautida ainult kodus, raamatukogus ja raamatupoodides ning tööl pean vaatama eelarveid ja tegelema äri arendamisega.

Jumala teed on ikka kummalised...