Kümnendi lõpu mõtisklused
See on huvitav, kuidas kui sa täiskasvanuna endale uusi sõpru leiad, siis see paneb enda elu hoopis teistsuguse pilgu läbi vaatama. Sest ega tema ei tea, milline su perekond on või milline sa neljandas klassis välja nägid või kas sa olid kooliajal nohik või rebel või mida sa oma suvevaheaegadega peale hakkasid või kas su ülikooli eriala valik oli sinu jaoks loogiline või mitte. Ta ei tea mitte midagi. Ta tuleb täiesti puhta lehena. Ja siis sa hakkad talle jupphaaval kõiki neid lugusid jutustama. Rääkima talle enda versiooni sellest, milline laps sa olid, milline õpilane sa olid, milline teismeline ja millisena sa ennast praegu näed. Ja rohkem või vähem ta usub seda. Ja sulle tegelikult meeldib see, sest sa saad jätta parima (või halvima) mulje endast, ilma et tema peas jookseks filmilint sellest, kuidas sa küll ütled, et sa olid chill ja laid-back, aga tegelikult ma tean, et sa sosistasid inglise keele tunnis kõik vastused ette kohe, kui sul harjutus valmis oli.
Kui sa räägid sõpradega, keda sa tunned juba 10-20 aastat, siis nemad toovad vestlustesse kõik oma sellised teadmised kaasa, tahavad nad seda või mitte. Seetõttu sa teed teadlikke valikuid, et jätta oma jutust mingeid osasid välja, sest nad ju juba teavad seda kõike. Sul ei ole vaja kirjeldada, milline on su õde või vend või miks nad su loos käitusid just selliselt nagu nad seda tegid. Sest nad ilmselt teavad miks. Kõrvaltvaatajana võib-olla isegi paremini kui sina. Aga kui sa otsustad tutikale sõbrale rääkida mingit lugu, olgu see su perest või sõpradest või õpetajatest või kellest iganes, siis sa avastad järsku, kui palju rohkem sa pead olukordi lahti seletama. Ja ühtäkki sa mõistad, et sa ei olegi päris kindel, kuidas mingeid situatsioone oma elust kirjeldada. Sul on olemas oma versioon juhtumisest, mida sa oled rääkinud juba aastaid, ilma pikemalt mõtlemata, et miks see inimene nii käitus või nii ütles, aga äkitselt on su ees inimene, kes saab olukorrast hoopis teisiti aru, sest tal ei teki ajus täpselt samu ühendusi, mis sinu vanadel headel inimestel. Kui ma ütleksin näiteks: "Mu ema ütles NII", siis nende vanade heade sõprade ajudes kerib ette 10-20 aastat kogemusi minu emaga, kes tõenäoliselt oli nende õpetaja, keda nad nägid minu juures kodus ning keda nad tunnevad läbi minu varem jutustatud lugude. Ma ei pea neile seletama, miks ta sellist asja ütles. Sest ta on Ave ju?! Nad juba tunnevad tema kiikse ja veidrusi, nõrkuseid ja tugevusi ja ma ei pea üritama seda lahti seletada.
Aga inimene, kes ei ole poole kohaga sinu kodus elanud või sinuga samas koolis käinud või juba kümme aastat järjest sama seltskonna koosviibimistel olnud, tema jaoks võivad sinu jutud äärmiselt veidrad tunduda. Ja siis sa hakkad paaniliselt proovima seletada, et miks see võõrale kõrvale veider olukord sinu jaoks tegelikult täiesti normaalne on. Sa hakkad sinna ümber oma elu konteksti looma. Proovima teda panna mõistma, miks sa oled täna selline nagu sa oled ning miks selline situatsioon sinu jaoks tavaline on. Lihtsad lood muutuvad ühtäkki palju keerulisemateks. Sa hakkad taipama kui suurt osa endast sa pead iseenesestmõistetavaks. Kõik teavad seda ju minu kohta niikuinii?!
Ma pean tunnistama, et see on ääretult kummaline kogemus. Sest läbi kõikide nende seletuste, mida sa pead lisama lugudele, mida sa juba aastaid rääkinud oled, hakkad sa asju enda jaoks rohkem läbi mõtlema. Sa oled sunnitud natukene sügavamale kaevama ja natukene avatumalt rääkima. Miks see nii juhtus? Miks nende inimeste vaheline suhe selline oli? Miks ta ütles sellise lause just sellel ajal? Ja siis sa saad aru, kuidas need viie, kümne, kahekümneviie aasta tagused asjad sinuga tänasesse päeva kaasa on tulnud. Tükk-tüki haaval hakkad sa ise ka paremini aru saama, mis sinust sellise inimese on teinud. Ja siis see paneb mõtlema, et ... isegi kui sa arvad, et sa inimest tunned, sest te olete umbes tuhat aastat sõbrad olnud, siis võib-olla peaksid temalt ikkagi rohkem küsimusi küsima? Rohkem aru saama, miks inimesed tema lugudes ikkagi niimoodi käitusid? Sest võib-olla.. kuigi ainult võib-olla, aitab see ka temal iseennast paremini tundma õppida.
Kui sa räägid sõpradega, keda sa tunned juba 10-20 aastat, siis nemad toovad vestlustesse kõik oma sellised teadmised kaasa, tahavad nad seda või mitte. Seetõttu sa teed teadlikke valikuid, et jätta oma jutust mingeid osasid välja, sest nad ju juba teavad seda kõike. Sul ei ole vaja kirjeldada, milline on su õde või vend või miks nad su loos käitusid just selliselt nagu nad seda tegid. Sest nad ilmselt teavad miks. Kõrvaltvaatajana võib-olla isegi paremini kui sina. Aga kui sa otsustad tutikale sõbrale rääkida mingit lugu, olgu see su perest või sõpradest või õpetajatest või kellest iganes, siis sa avastad järsku, kui palju rohkem sa pead olukordi lahti seletama. Ja ühtäkki sa mõistad, et sa ei olegi päris kindel, kuidas mingeid situatsioone oma elust kirjeldada. Sul on olemas oma versioon juhtumisest, mida sa oled rääkinud juba aastaid, ilma pikemalt mõtlemata, et miks see inimene nii käitus või nii ütles, aga äkitselt on su ees inimene, kes saab olukorrast hoopis teisiti aru, sest tal ei teki ajus täpselt samu ühendusi, mis sinu vanadel headel inimestel. Kui ma ütleksin näiteks: "Mu ema ütles NII", siis nende vanade heade sõprade ajudes kerib ette 10-20 aastat kogemusi minu emaga, kes tõenäoliselt oli nende õpetaja, keda nad nägid minu juures kodus ning keda nad tunnevad läbi minu varem jutustatud lugude. Ma ei pea neile seletama, miks ta sellist asja ütles. Sest ta on Ave ju?! Nad juba tunnevad tema kiikse ja veidrusi, nõrkuseid ja tugevusi ja ma ei pea üritama seda lahti seletada.
Aga inimene, kes ei ole poole kohaga sinu kodus elanud või sinuga samas koolis käinud või juba kümme aastat järjest sama seltskonna koosviibimistel olnud, tema jaoks võivad sinu jutud äärmiselt veidrad tunduda. Ja siis sa hakkad paaniliselt proovima seletada, et miks see võõrale kõrvale veider olukord sinu jaoks tegelikult täiesti normaalne on. Sa hakkad sinna ümber oma elu konteksti looma. Proovima teda panna mõistma, miks sa oled täna selline nagu sa oled ning miks selline situatsioon sinu jaoks tavaline on. Lihtsad lood muutuvad ühtäkki palju keerulisemateks. Sa hakkad taipama kui suurt osa endast sa pead iseenesestmõistetavaks. Kõik teavad seda ju minu kohta niikuinii?!
Ma pean tunnistama, et see on ääretult kummaline kogemus. Sest läbi kõikide nende seletuste, mida sa pead lisama lugudele, mida sa juba aastaid rääkinud oled, hakkad sa asju enda jaoks rohkem läbi mõtlema. Sa oled sunnitud natukene sügavamale kaevama ja natukene avatumalt rääkima. Miks see nii juhtus? Miks nende inimeste vaheline suhe selline oli? Miks ta ütles sellise lause just sellel ajal? Ja siis sa saad aru, kuidas need viie, kümne, kahekümneviie aasta tagused asjad sinuga tänasesse päeva kaasa on tulnud. Tükk-tüki haaval hakkad sa ise ka paremini aru saama, mis sinust sellise inimese on teinud. Ja siis see paneb mõtlema, et ... isegi kui sa arvad, et sa inimest tunned, sest te olete umbes tuhat aastat sõbrad olnud, siis võib-olla peaksid temalt ikkagi rohkem küsimusi küsima? Rohkem aru saama, miks inimesed tema lugudes ikkagi niimoodi käitusid? Sest võib-olla.. kuigi ainult võib-olla, aitab see ka temal iseennast paremini tundma õppida.
Kommentaarid
Postita kommentaar