Tahaks luuletusi lugeda ja jalgu oma Tartu kodu aknast päikesesse kõlgutada.

Täiega tahaks!

No kohe nii väga, et ma tunnen seda vajadust hästi sügaval enda sees.

Nautida iseenese vastupandamatut seltskonda ja Sarah Kay’d ja Mihkel Kaevatsit ja Veiko Tubinat ja olles ennast aknalauale sisse sättinud, nosiksin turult toodud suviseid marju.

...

Aga probleem on nimelt selles, et ma elan juba viimased 4 aastat Tallinnas...
Päevadel nagu täna on seda raske uskuda. Päevadel nagu täna, kus tundub, et humanitaar minus pole veel päris alla andnud. Ja missest et Tallinnas paistab samuti päike, olen täiesti veendunud, et Tartu päike on kosutavam ja säravam. Teisel pool pidi ju alati parem olema?!

Aga luban olla vapper, luuletusi ja Tartut endas kaasas kanda ja kolmapäevast alates puhata nii nagu ma veel kunagj puhanud ei ole! Juhid võivad ju ka õhtuti  kodus luuletusi lugeda, kurbasid filme vaadata ja kirjutusmasinal tuleviku mälestusi kirja panna? Okei, I’ll take that. Isegi kui seda kõike tuleb Tallinnas teha.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji