Pärast eelmise blogipostituse kirjutamist sattusin rääkima ühe kolleegiga, kes ei tööta minu osakonnas. Kuidagi jõudsime jutujärjega selleni, et mida ta minust teab ja siis rullus lahti üks huvitav lugu. Ma tean, et minu meeskond on üldiselt maja peal olnud heas kirjas, aga.. tänane vestlus üllatas mind ja pani mind asju ikka hoopis teisest vaatenurgast nägema.
See kolleeg rääkis mulle, et kui tema meie ettevõttesse tööle tuli (u 2 aastat tagasi), oli kogu aeg juttu, et Susanna meeskond on The Dream Team (tema sõnad, mitte minu). Et seal on kõik alati hästi, inimesed on rõõmsad ja kõik uued töötajad tahavad sinna tööle minna. Et neil on see mingi X-faktor. Ja ta pidas mind selleks X-faktoriks, sest "sina oled ju see, kes kogu aeg igasuguseid auhindu saab". Mis oli natukene naljakas, sest ma olen oma 5 aasta jooksul enda meelest ainult ühe auhinna saanud, aga tore oli kuulda, et jätan mulje nagu oleksin ma pidevalt erinevate auhindadega pärjatud. Ma kuulasin teda ja naersin, sest ma ausalt ei teadnud, et niimoodi räägitakse ja mõtlesin, et huvitav, kas ma jätan oma totaka naeruga lihtsalt ignorantse inimese mulje või siis lihtsalt tundun nagu keegi, kes ei oska komplimenti vastu võtta. Ilmselt natukene mõlemat.
Ma ju olen kuulnud erinevaid lugusid siit ja sealt selle kohta, kuidas kuskil mujal räägitakse, et meil äge tiim on, aga ma enamasti arvasin ikkagi, et ilu on minu silmades, mitte väljast vaatajate omades. Näiteks ükskord küsiti ühelt mu töötajalt: "Teil siis päriselt ongi nii hästi, kui räägitakse, jah?" ja ma ei saanud täpselt aru, et mida siis räägitakse. Aga ma täna sain vist veidi paremini pihta, millest sellised küsimused.
Minu jaoks on alati olnud oluline, et minu enda inimesed arvaksid, et meil lahe on ja ausalt öeldes ma kunagi isegi ei mõelnud, et huvitav, millised me kõrvaltvaatajate pilkudele paistame. Mul oli lihtsalt vaja, et me oma väikses maailmas rõõmsalt koos eksisteeriksime. And my god, we did! We DO! Ja kuigi on NIIII palju asju, mida ma oleksin saanud nii palju paremini teha, siis täna ma võtan endale hetke ja lasen kõikidel nendel headel emotsioonidel endale koha leida. Letting it sink in! Sest äge on mõelda, et kui ma septembrist osakonda vahetan, siis jätan endast maha Dream Team'i. Kõlab ju uhkelt?!
Kui mulle kunagi öeldi, et varsti on ainult kapten üksi uppuval laeval alles, siis tuleb välja, et kapten on hoopis see, kes lahkub ja jätab alles ühe vankumatu igiliikuri ning selle üle on mul nii! hea! meel!
See kolleeg rääkis mulle, et kui tema meie ettevõttesse tööle tuli (u 2 aastat tagasi), oli kogu aeg juttu, et Susanna meeskond on The Dream Team (tema sõnad, mitte minu). Et seal on kõik alati hästi, inimesed on rõõmsad ja kõik uued töötajad tahavad sinna tööle minna. Et neil on see mingi X-faktor. Ja ta pidas mind selleks X-faktoriks, sest "sina oled ju see, kes kogu aeg igasuguseid auhindu saab". Mis oli natukene naljakas, sest ma olen oma 5 aasta jooksul enda meelest ainult ühe auhinna saanud, aga tore oli kuulda, et jätan mulje nagu oleksin ma pidevalt erinevate auhindadega pärjatud. Ma kuulasin teda ja naersin, sest ma ausalt ei teadnud, et niimoodi räägitakse ja mõtlesin, et huvitav, kas ma jätan oma totaka naeruga lihtsalt ignorantse inimese mulje või siis lihtsalt tundun nagu keegi, kes ei oska komplimenti vastu võtta. Ilmselt natukene mõlemat.
Ma ju olen kuulnud erinevaid lugusid siit ja sealt selle kohta, kuidas kuskil mujal räägitakse, et meil äge tiim on, aga ma enamasti arvasin ikkagi, et ilu on minu silmades, mitte väljast vaatajate omades. Näiteks ükskord küsiti ühelt mu töötajalt: "Teil siis päriselt ongi nii hästi, kui räägitakse, jah?" ja ma ei saanud täpselt aru, et mida siis räägitakse. Aga ma täna sain vist veidi paremini pihta, millest sellised küsimused.
Minu jaoks on alati olnud oluline, et minu enda inimesed arvaksid, et meil lahe on ja ausalt öeldes ma kunagi isegi ei mõelnud, et huvitav, millised me kõrvaltvaatajate pilkudele paistame. Mul oli lihtsalt vaja, et me oma väikses maailmas rõõmsalt koos eksisteeriksime. And my god, we did! We DO! Ja kuigi on NIIII palju asju, mida ma oleksin saanud nii palju paremini teha, siis täna ma võtan endale hetke ja lasen kõikidel nendel headel emotsioonidel endale koha leida. Letting it sink in! Sest äge on mõelda, et kui ma septembrist osakonda vahetan, siis jätan endast maha Dream Team'i. Kõlab ju uhkelt?!
Kui mulle kunagi öeldi, et varsti on ainult kapten üksi uppuval laeval alles, siis tuleb välja, et kapten on hoopis see, kes lahkub ja jätab alles ühe vankumatu igiliikuri ning selle üle on mul nii! hea! meel!
Kommentaarid
Postita kommentaar