Mulle meeldib, et inimestes, kes mind kauem aega teadnud on, elab veel see mõte, et Susannale meeldib kirjutada. Või noh.. et mingi asi tal selle kirjutamisega oli. See on viimasel ajal paar korda ringiga minuni tagasi jõudnud. Olgu selleks siis kirjutamisalased sünnipäevaraamatud või päringud puuduvate blogipostituste kohta. Ja täna just sattusin ise selle postituse peale, kus kirjutasin, et Doris Kareva oli mu emalt küsinud, kas varsti näeb minu kirjatükke mõnes Värskes Rõhus. Seni pole veel keegi näinud... Aga huvitav kas Doris ikka ootab? Ka kolm aastat hiljem? Mulle meeldiks kui ootaks. After all this time. Siis oleks veel lootust. Lootust, et ühe kindlustusfirma osakonnajuht paljastab ühel hetkel mingeid sahtlikirjutisi, mida üheski sahtlis veel ei ole. Kas poleks mitte vahva?
Olen viimasel ajal üha rohkem kompinud üksio(e)lamise piire. Eks see ilmselt hakkab minu kirjutamistes varsti välja ka lööma. It usually does.
Kuigi ma olen oma noore elu jooksul üsna vähe aega veetnud üksinda elades, tuleb see mul imelikult hästi välja. Mõnikord see kindlasti tähendab, et ma teen asju, mis kellegagi koos elades alla igasugust arvestust oleks, aga üksiolekukäitumine ju! Üksiolekukäitumine on mind üsna kindla järjepidevusega võlunud sellest ajast peale kui Carrie Bradshaw selle teemaks võttis. Mõtle selle peale nüüd korra. Mida sina teed, kui mitte keegi teine ei näe?
Mida mina teen? Lisaks asjadele, mida ma blogivalgusesse tooma ei hakka, loen ma enda kohta suurtes kogustes raamatuid (jaanuariga näiteks 10) ja kui tuju peale tuleb õpin salaja asju. Või näiteks panen puslesid kokku. Sest mida üks kahekümneseitsmeaastane (jah, ma päriselt olengi juba nii vana) noor naine ikka oma õhtutega peale hakkab? I'm loving those evenings!
Iseenda võimekuse piiride tuvastamise proovikiviks saab olema üksinda reisile minemine. Mulle meeldis, et Merilin ütles selle kohta, et see on eatpraylove-Susanna style. Eks ta vist natuke ole ka. Rääkimata reisielevuseste endast, ootan ma huviga, millise inimesena ma sealt tagasi tulen. Mulle on ju alati meeldinud hinnata tuleviku- ja mineviku-Susannade võimekust ja arengut. Shall be interesting.
Üleüldiselt tundub, et aasta 2019 on kuidagi planeerimata saanud endale märksõnaks enesearengu. Jaanuarit alustasin joogakoolitusega ning kuna see saab käesoleva neljapäevaga läbi, mõtlen juba, millist kursust/loengut/koolitust järgmisena külastada. Lisaks õppisin eelmisel nädalavahetusel natukene paremini riideid parandama ja triikima ning vahelduva eduga katsun oma norra keele oskust edasi arendada, mis viimased 4 aastat üsna pidama on jäänud. Ja sellistele asjadele lisaks tahaks läbi lugeda kõik maailma raamatut. Mu parimaks sõbraks viimaste kuude jooksul on olnud mu värvide järgi sorteeritud raamatud ja mu kõige lemmikum Ikea raamaturiiul. See on imeline, mida touch of fairy lights ühe mööblitükiga teha võib. See riiul koos oma sisuga on kõige ilusam osa mu kodust. Pluss pärast mu sünnipäevapidu on selles riiulis üks Tom Hiddleston'i pilt, nii et everything is right in the world.
Olen viimasel ajal üha rohkem kompinud üksio(e)lamise piire. Eks see ilmselt hakkab minu kirjutamistes varsti välja ka lööma. It usually does.
Kuigi ma olen oma noore elu jooksul üsna vähe aega veetnud üksinda elades, tuleb see mul imelikult hästi välja. Mõnikord see kindlasti tähendab, et ma teen asju, mis kellegagi koos elades alla igasugust arvestust oleks, aga üksiolekukäitumine ju! Üksiolekukäitumine on mind üsna kindla järjepidevusega võlunud sellest ajast peale kui Carrie Bradshaw selle teemaks võttis. Mõtle selle peale nüüd korra. Mida sina teed, kui mitte keegi teine ei näe?
Mida mina teen? Lisaks asjadele, mida ma blogivalgusesse tooma ei hakka, loen ma enda kohta suurtes kogustes raamatuid (jaanuariga näiteks 10) ja kui tuju peale tuleb õpin salaja asju. Või näiteks panen puslesid kokku. Sest mida üks kahekümneseitsmeaastane (jah, ma päriselt olengi juba nii vana) noor naine ikka oma õhtutega peale hakkab? I'm loving those evenings!
Iseenda võimekuse piiride tuvastamise proovikiviks saab olema üksinda reisile minemine. Mulle meeldis, et Merilin ütles selle kohta, et see on eatpraylove-Susanna style. Eks ta vist natuke ole ka. Rääkimata reisielevuseste endast, ootan ma huviga, millise inimesena ma sealt tagasi tulen. Mulle on ju alati meeldinud hinnata tuleviku- ja mineviku-Susannade võimekust ja arengut. Shall be interesting.
Üleüldiselt tundub, et aasta 2019 on kuidagi planeerimata saanud endale märksõnaks enesearengu. Jaanuarit alustasin joogakoolitusega ning kuna see saab käesoleva neljapäevaga läbi, mõtlen juba, millist kursust/loengut/koolitust järgmisena külastada. Lisaks õppisin eelmisel nädalavahetusel natukene paremini riideid parandama ja triikima ning vahelduva eduga katsun oma norra keele oskust edasi arendada, mis viimased 4 aastat üsna pidama on jäänud. Ja sellistele asjadele lisaks tahaks läbi lugeda kõik maailma raamatut. Mu parimaks sõbraks viimaste kuude jooksul on olnud mu värvide järgi sorteeritud raamatud ja mu kõige lemmikum Ikea raamaturiiul. See on imeline, mida touch of fairy lights ühe mööblitükiga teha võib. See riiul koos oma sisuga on kõige ilusam osa mu kodust. Pluss pärast mu sünnipäevapidu on selles riiulis üks Tom Hiddleston'i pilt, nii et everything is right in the world.
Kommentaarid
Postita kommentaar