Mõistsin täna taaskord, et maailmas on veel niiiii palju ägedaid inimesi, kellega veidi veel suhelda tahaks. Nii tore. Nii hea on teada, et nii mitmed erinevad inimesed on veel suhtlemiseks. Erinevad lahedad inimesed forever! *süda*
2020: The year of Jumanji
2020 on olnud kummaline aasta ja sellele ei saa vist küll mitte keegi vastu vaielda. Minu jaoks see juba algas veidralt. Jaanuari esimesed nädalad olid kerget agooniat täis, mis oli väga mitteminulik, sest enamasti olen ma ikka see "new year, improved me" - kind of girl , aga sel aastal mitte. Sel aastal ma väga TAHTSIN olla, aga tundsin, et minus pole selleks energiaraasugi. Ja noh.. olgem ausad, see paistis välja, sest mitte kunagi pole nii paljud inimesed järjest mulle öelnud, et ma näen närtsinud/väsinud/õnnetu välja. Mu keha ja vaim karjusid muutuse järele ning nii see siis juhtuski. Karjäär 2.0 lõpp ja pea ees tundmatusse viskumine. Nii põnev ja hirmus samaaegselt. Inimesed olemas superhead mu vastu, aga samas see tunne, kuidas ma tegelikult pean selle kõigega üksinda hakkama saama. Nagu öeldud: põnev ja hirmus samaaegselt. Järgmised paar nädalat olid puhas restart. Ma ei tahtnud teha mitte midagi kasulikku, vaid ma tahtsin lihtsalt olla. Niisama. Ilma igasuguste kohust...
mulle tundub, et selle jutuga võtad sa inimesi kui asju... ja see on kurb
VastaKustutaooei, kallis Mary, Sa mõistad seda väga väga valesti.
VastaKustutaKui ma võtaks inimesi kui asju, siis ei pakuks nad mulle mitte kõige vähimatki huvi sellisel tasemel nagu ma neid päriselt armastan.
Mitte midagi seoses minu inimestefännamisega pole kurb. Selles on ainult maailma kõige puhtam õnn ja rõõm.
See on mu happy-postitus ju. See postitus, milles ma räägin, kuidas ma taaskord avastasin, et elu on lill. (:
VastaKustutaOooojaaa.. kòigilt on midagi òppida.
VastaKustutaon küll. ':
VastaKustuta