996.

Eilne päev oli selline, mille ajal sa mõtled, et "selliseid päevi võiks rohkem olla".
Võimalus hommikul kaua magada, rahulikult köögis nokitseda
ja kartulisalatit teha ning loomulikult seda ka süüa.

Seejärel kool,
mis on sel aastal lihtsalt selline,
et tahaks kogu ülikoolile lihtsalt naeratada
(väljaarvatud Poeetikale, aga seda õnneks eile polnud).

Eriti veel siis kui pausi ajal lugeda kirja,
mis teatab, et Susanna Ojale on sel semestril määratud täiendav toetus.
(See ju tähendab, et ma saan nüüd endale kaheksaks kuuks Sirbi tellida :'))

Seejärel lippasin korra kodust läbi, 

et siis rahulikul sammul mööda oma lemmiktänavaid 

ujula poole jalutades muusikat kuulata.

Ma polnud nii ammu ujumas käinud, 

et alguses ma olin nagu üksik loodusõnnetus keset ujulamaailma, 

aga siis hakkasin vaikselt keskkonda sulanduma 

ja lõpuks liuglesin nagu rõõmus hüljes basseini sügavustes ja madalustes.

Ja ma tegin ennast tuttavaks maailma kõige zen'ima tundega. 
See on see hetk,
kui ujuda selili kõrvad vee all ja ujumisprillid ees
ning ainukesteks helideks on kohin
ja su enda käte sulpsatus.
Ja niimoodi ma ujusin ots otsa järel ja tundsin,
et sellises hetkes ei saa midagi valesti olla, isegi siis,
kui ma teaksin, et pead veest välja tõstes on kõik nii väga valesti ja kurjasti.
Kuid sel hetkel seal kloorivees triivides oli kõik täpselt nii, kuidas pidi.

Koju tulles õppisin veidi ja siis suikusin unne,

nähes järjekordset ideaalselt õnnelikku unenägu 

ja sealjuures inimest,

kes mind naeratama ja rõõmust kihisema pani.

Kuigi sellest on kahju, et ta ainult unenäos mulle tuttav oli.

Aga asi seegi, eks? (:

Ma nüüd lähen rullin endale mõned lavašitorud 

ja panen vaimu õhtuseks aqua zumba'ks valmis. 

Ha det bra!