14.10.10

Ma ei räägi kunagi, kui mult ei küsita.
Mitte kellelegi, mitte midagi.
Küsige, kui teada tahate.

20 kommentaari:

  1. Näen sind loengus iga neljapäev ja mõtlen, kas tulla ja end tutvustada või mitte. Julgust jääb alati vajaka. Mul on sinu jaoks oma hüüdnimi ka. Minu väikeses maailmas oled sa "ilusad silmad". Nüüd sa tead.

    VastaKustuta
  2. Tead mis? Sa panid mu just nutma. Hästi rõõmsaid pisaraid.
    Aitäh Sulle. Hästi päriselt.
    Ja Sa võid muidugi tutvustama tulla, ma üldiselt ei hammusta. (:

    Kust Sa siia blogisse ära eksisid? Võinoh.. kuidas Sa tead?

    VastaKustuta
  3. Ma lugesin selle nüüd hästi miljon korda üle ja ma igaks juhuks pean küsima.. kindel, et Sa mind kellegagi sassi ei aja?

    See lihtsalt tundub liiga sürreaalselt ilus.

    VastaKustuta
  4. Nüüd muutub asi reaalseks. Ma leidsin selle blogi, kuna nägin su e-maili ja blogi nime sinu sülearvuti ekraanil ja googeldasin neid kahte koos. Mina olen see 'grafeemidest huvituv noormees', kes istus Lotmani loengus su selja taga. Ma ei märganud sinna istudes, et sa olid mu ees. Ausalt öeldes otsisin ma sind Piirimäe loengu lõppedes silmadega auditooriumi eest, aga ei näinud sind enam. Lotmani loengu naastes ei märganud sind samuti ja arvasin, et sa ei käi selles, kuna ühel neljapäeval juhtus täpselt samamoodi. Se kõik kõlab natuke veidralt, aga jah, mulle meeldib sind kaugelt jälgida. Eriti, kui sul on prillid peas - need raamivad su silmi ja teeb nad sügavaks. Selliseks, et tahaks sinna sisse uppuda. Aah, see kõlab nii klišee maiguselt. Ma võin sind rahule jätta ja enam kunagi sind mitte segada, kui lubad mul su silmadest pilti teha või saadad mulle pildi oma silmadest. Võib-olla kui ma paarkümmend aastat neid uurin, siis saan teada, mis mind kütkestab. Aga see oleks vist liiga imelik, eks? Pildid silmadest on üldiselt... veidrad... kuna neid peetakse nö "hinge peegliteks" isegi kui ei usuta hinge olemasollu. Ma ei tea. Sorry, kui sind nutma panin. That was not my intention. Just wanted you to know that I exist, even if it doesn't mean anything.

    VastaKustuta
  5. Also, there's this: http://img233.imageshack.us/img233/7273/scenesfrommylifeno1773.png

    VastaKustuta
  6. Mis reaalsusel viga on? (:
    Ma istusin sel neljapäeval täpselt ühes ja samas kohas. ;) Aga eelmisel neljapäeval ma tõesti Lotmani loengusse ei jõudnud, selles on Sul õigus.
    Ma mäletan Sind küll, aga ainult nii palju, kui Sa rääkisid, Sinu nägu ma Sinuga veel kahjuks kokku viia ei oska.
    Nii naljakas on lugeda kogu seda juttu silmadest, sest mulle endale pole mu silmad kunagi eriti meeldinud, aga on ainult huvitav teada, et mu arvamus pole maailmas ainuke. :)
    Ja selle nutmise osa pärast pole vaja vabandada, see oli ainult positiivne.
    I know just the picture, mis sulle meeldida võiks.. :'D
    Aga ega Sa sellepärast mind rahule ei pea jätma. Aga kas Sa ei karda, et kõik muu minus äkki ei klapigi nende silmadega?
    oeh, mulle tundub, et sa tead minust nii palju rohkem kui mina sinust.

    VastaKustuta
  7. uuuu suss, tutvusta mulle ka :D

    VastaKustuta
  8. haha, erki, sa oled nii taun. :D

    ma kõige pealt tutvuks ise. :D

    VastaKustuta
  9. niii ilus :')ma lugesin suu täitsa lahti

    ei tegelt kaa, uskumatu

    ma olen vist kade

    VastaKustuta
  10. ja mida mina siis sulle rääkisin, preili?

    ahh, we know us. (':

    ja, ma olen sinu peale ka kade, eile just mõtlesin. so we're even. :'D

    VastaKustuta
  11. minu peale on muidugi jah sada põhjust kade olla :D:D:D

    ma olen erki peale kaa kade kusjuures

    VastaKustuta
  12. Haha, Erki, ma ka olen su pihta, missiiis.

    ja sa Mürka ole vait :@ haige värdjas. : D

    VastaKustuta
  13. sa ei saa öelda "ka", kui ma sinu peale ei ole :D

    VastaKustuta
  14. ei, tegelt.. nüüd kui ma varju teksti läbi lugesin, siis nüüdseks ma tunnen juba kadedust küll :D

    VastaKustuta
  15. ou, Mürkale oli see ka, sest tema on kade. :D

    haha, you should!

    VastaKustuta
  16. ma võin kade olla, see on inimlik tunne ja jah :D thats it

    VastaKustuta
  17. Koer kükitas natuke aega pargiteel ja jooksis siis minema. Temast jäi järele väike junnike.

    “Oo, kui imeilus siin on!” imestas see ja vaatas ringi. “Kui sinine on taevas! Kui rohelised on puud! Ja kui palju on siin ruumi!”

    “Kuule sina seal, ole ettevaatlik!” manitses teda varblane. “Tule tee pealt ära, muidu mõni astub sulle peale!”

    Tõepoolest, juba lähenesid mööda rada kellegi jalad! Kaka kooberdas nii kiiresti kui jaksas murule.

    “Oi, siin on veelgi kenam!” rõõmustas ta. “Nii pehme ja mõnus. Rohulibled kõditavad lõua alt ja mesilased sumisevad. Ma korjan maha langenud lehti ja ehitan endale majakese. Siis istun seal sees, akna all ja imetlen loodust!”

    “Tead, kakajunn, ära sa siia keset muru küll maja ehita,” õpetas varblane. “Siin sõidab vahel muruniitja. See müriseb koledasti ja lõikab kõik asjad tükkideks. Ohtlik asi! Sa mine parem sinna sirelipõõsa alla, sinna muruniitja ei pääse. Seal on hea rahulik elada.”

    “Ole sa tänatud, tark lind!” tänas kaka ja kõndis põõsa varju. Ta otsis puulehti ja oksakesi ning punus neist väikese onni. Seal oli hea istuda ja värsket õhku hingata.
    Kaka meelest oli pargis väga huvitav. Lapsed jooksid ja viskasid teineteisele palli, vanaeided toitsid varblaseid ja tuvisid, koerad nuuskisid puid ja tõstsid jalga. Seda oli onni aknast põnev vaadata. Ainult külalisi kakal ei käinud ja sellepärast oli ta natuke kurb.
    “Nii tore oleks mõne sõbraga juttu ajada ja koos aknast välja vaadata,” mõtles ta. “Küll on kahju, et ma nii üksik olen. Vähemalt see varblane võiks vahel läbi tulla. Kas siis sobib sedasi sõpra unustada!” Ta vaatas otsivalt ringi ja nägigi varblast. See kükitas koos oma naisega põõsaoksal ja toitis pesas piuksuvaid poegi. Kaka lehvitas vanale sõbrale ja varblane noogutas tervituseks, aga lähemale ei lennanud. Tal polnud praegu aega ühe koerakaka jaoks. Selle asemel kallistas ta oma naist ning kihutas poegadele uut toitu otsima.

    “Tore kui ka minul oleks keegi, keda kallistada,” mõtles kaka ohates.

    Tasapisi saabus sügis ja siis tuli talv. Kaka majake jäi lume alla. Seal oli soe ja hubane, kaka jäi uniseks ning magas palju.

    Kevadel sulas kaka lume alt välja. Ta ringutas ja võimles päikese käes. Kaka oli talve jooksul üleni valgeks läinud, aga tuju oli tal endiselt hea. Õhk oli nii värske ja kõikjal tärkasid esimesed lilled. Ja oh imet — üks võilill pistis oma nina mullast välja just tema majakese kõrval!

    “Tere!” ütles ta peenikese häälega. “Kas ma tohin siin õitseda? Ega ma ei sega teid?”
    “Sugugi mitte!” vastas kaka võlutult. “Te olete nii ilus!”
    “Oh, mis te nüüd!” punastas võilill. “Ma olen täitsa tavaline.”
    “Üldsegi mitte!” hüüdis kaka. “Uskuge mind — ma olen siin elanud juba terve aasta, aga nii kollast ja käharat võilille pole varem näinud! Teate mis — tulge mulle naiseks!”

    Võilill punastas uuesti, aga oli nõus. Kohe peeti ka pulmad. Kaka ja võilill hakkasid koos elama. Nad armastasid teineteist väga ja kallistasid iga päev mitu korda, palju rohkem kui varblased.

    VastaKustuta
  18. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  19. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta