a collection of thoughts put into words
Ma just ühel päeval mõtlesin, et mis on saanud minu kirjutamisest? Miks ma enam sellega ei tegele? Kunagi see pakkus mulle nii palju ja ärgitas mind ringi vaatama ja päevi püüdma. Märkasin asju, mida kõik alati tähele ei pane. Kandsin alati märkmiku kaasas, et üles tähendada kõik kentsakad sõnaühendid ja huvitavad mõtted. Isegi Inspiration Point sai selleks puhuks loodud.
Mis sai tollest reekvieme kirjutavast poisist; sigarettidest ja kõrrejoogist; Violetast; leinavast lesetriost; teatrist, kus on ainult tüdrukud ning näidendist, milles on miim? Mis sai plaanist ja soovitusest hakata järgmiseks Hemingwayks? Mis sellest kõigest sai? Kuhu see jäi? Minu sisse jäi, aga miks.. seda ma ei tea.
Isegi blogikirjutamisel ei vaevu ma enam õigekirjast kinni pidama. Sõnakasutusel ei hoia ma ammugi silma peal. Kõik on küllaltki ligadi-logadi ja ausalt öeldes üldse mitte lugemist väärt. Lugemisvara peab olema köitev ja haarav ja sellest peab jääma miskit mõtlemiseks, aga minu blogi seda ilmselgelt ei ole. Ega ka ükski teine kritseldus, mis paberile on viimasel ajal saanud. Kirjutan ainult siis kui kästakse ja see on tegelikult küllaltki ärritav. Eriti veel kui meenutada abituuriumit, kui ma igal vahetunnil pingil istet võtsin ning oma vihikusse näidendit vihtusin kirjutada. See küll oli täielik sitt, aga nagu ma kuulnud olen, siis ma olen paremaks võimeline. For god's sake, miks ma siis ei kasuta seda võimalust?
Kas ma suudan ennast ise kirjutama utsitada? Ma üldse pole kindel, aga samas ma nii tahaks, et mul oleks ka see miski. See, millest Charles Bukowski oma luuletuses räägib. (Teate küll seda luuletust "So You Want To Be A Writer".) Ma tahan, et see põletaks seestpoolt. Ma tahan, et see minu kunagine dark&twistindus avalduks minu kirjutatus. Ma tahan olla milleski hea.
Tahaksin, et mul oleks põhjust öelda nagu Voldemar Pansol: "Mul on vaja mõelda, sulepea peos."
Jah, need on mu viimase aja mõtted. (: See on minu tõde nagu tänasest peale ka minu blogi pealkiri väidab.
Mis sai tollest reekvieme kirjutavast poisist; sigarettidest ja kõrrejoogist; Violetast; leinavast lesetriost; teatrist, kus on ainult tüdrukud ning näidendist, milles on miim? Mis sai plaanist ja soovitusest hakata järgmiseks Hemingwayks? Mis sellest kõigest sai? Kuhu see jäi? Minu sisse jäi, aga miks.. seda ma ei tea.
Isegi blogikirjutamisel ei vaevu ma enam õigekirjast kinni pidama. Sõnakasutusel ei hoia ma ammugi silma peal. Kõik on küllaltki ligadi-logadi ja ausalt öeldes üldse mitte lugemist väärt. Lugemisvara peab olema köitev ja haarav ja sellest peab jääma miskit mõtlemiseks, aga minu blogi seda ilmselgelt ei ole. Ega ka ükski teine kritseldus, mis paberile on viimasel ajal saanud. Kirjutan ainult siis kui kästakse ja see on tegelikult küllaltki ärritav. Eriti veel kui meenutada abituuriumit, kui ma igal vahetunnil pingil istet võtsin ning oma vihikusse näidendit vihtusin kirjutada. See küll oli täielik sitt, aga nagu ma kuulnud olen, siis ma olen paremaks võimeline. For god's sake, miks ma siis ei kasuta seda võimalust?
Kas ma suudan ennast ise kirjutama utsitada? Ma üldse pole kindel, aga samas ma nii tahaks, et mul oleks ka see miski. See, millest Charles Bukowski oma luuletuses räägib. (Teate küll seda luuletust "So You Want To Be A Writer".) Ma tahan, et see põletaks seestpoolt. Ma tahan, et see minu kunagine dark&twistindus avalduks minu kirjutatus. Ma tahan olla milleski hea.
Tahaksin, et mul oleks põhjust öelda nagu Voldemar Pansol: "Mul on vaja mõelda, sulepea peos."
Jah, need on mu viimase aja mõtted. (: See on minu tõde nagu tänasest peale ka minu blogi pealkiri väidab.
Kommentaarid
Postita kommentaar