vihma-Sus.

Missest, et täna on päris mitmeti nässu läinud päev,
on täna siiski kõige parem päev üle hässsssti pika aja.

Kui ma peale kentsakas-imelikku,

natuke lühikest ja veidi pikemat koolipäeva

koju tulin,

selgus, et kogu tee tuleb mul läbida vihmas.

Ja kuigi nii palju oli valesti läinud,

pidin ma ikkagi naeratama

ja isegi ei plaaninud tempot kiirendada.

Ja mis see siis tähendab?

See ju tähendab,

et ma leidsin selle Sus'i jälle üles,

keda ei huvita vihmavarjud,

mööda nägu alla voolanud ripsmetušš,

peadligi surutud koledalt lokkis ja vettinud juuksed

ega totter mure sellepärast, et vihma sajab.

Vihm on ju tegelikult tore

ja ma olen seda ju tegelikult alati teadnud,

aga ma alles nüüd olen jälle päriselt selline,

et ma näitan seda välja ka.

Ma olen see Sus, kes ma olin mitu aastat tagasi.

Ma olen see Sus, kes ütles, et ta kardab muutuda kellekski, kes talle ei meeldi.

Nüüd on kindel, et ma selliseks ei muutunud.

Ainuke reaalne mure ju olekski see,

et mida mu raamatud teevad käekotis,

mis nägi välja nagu oleks vihm sadanud kotis endas.

Aga kuna kõik raamatud olid elu ja tervise juures,

siis on kõik ainult tore-tore-tore.

see vihm annab hirmsasti sellise tunde

nagu mul kunagi oli - ma saan kõigega hakkama

ja seda veel heatujuliselt. kõik on nii nagu peab.

minust saab kunagi teatriteadlane!