FooFooFoo
ohjah, tulin just Foo Fightersilt.
Mis ma oskan öelda - superb. Praegu istun siin ja ei oska midagi teha. Mõtlen, kas panna foo diskograafia mängima või ei. Äkki rikkub selle heldimusemulli ära, kui ma praegu lahmima hakkan.
Igatahes - film oli hea. Eriti see koht, kus nad Wembley staadionil esinesid ja 85 000 inimest ainult neile plaksutasid ning hõiskasid ja siis ei osanud Dave mitte midagi peale hakata. See oli see koht, kus mu aju mind hoiatas, et "Suss! Ära hakka jälle pillima. -.-" Ja siis see teine koht, kus ta tütar hirmsasti ujuma tahtis minna. :) ja muidugi ei saa ma mainimata jätta seda ühte katkendit "Best of You'st", kui ma lihtsalt armastusega ekraani jälgisin ja külmavärinaid kogesin.
Mulle meeldis, et see film oli nii inimlik ja igapäevane ning et nad ei kartnud rääkida olnud jamadest ega lahendamata jäänud tülidest. Mitte et tavaliselt sellistes filmides kardetaks, aga.. kõik oli kuidagi isiklikum ja vahetum.
Ja kontsert. kontsert-kontsert-kontsert. Istusin seal saalis oma 3D prillid peas ja mõtlesin hetkeks, et isssssssssssssand, kui õnnelik ma olen, et mul nii hea muusikamaitse on. Juba mõnda aega olen uhke olnud enda eelistuste üle. Mõnikord on jubehea endaga rahul olla. (: Ja siis seal istudes ma taipasin veel, et Foo Fighters on pääsenud ühte üsna lühikesse nimekirja minu elus. Sellesse bändide nimekirja, kus on üles tähendatud kõik bändid, mida ma mingil hetkel oma elus olen lihtsalt diskograafia kaupa kuulanud, nautinud ja tingimusteta armastanud. On palju bände, kelle diskograafia (no ütleme, et peaaegu diskograafiad - mõned lood/albumid on kindlasti mõnelt esitajalt puudu, aga..) mul olemas on, kuid on tunduvalt vähem neid, keda ma ka nii kuulanud olen, et playlistis mängib ainult see üks bänd. Nüüd jagab Foo Fighters uhkelt seda nimekirja koos Placebo, Korn'i, Poets of the Fall'i, Oasise ja System of a Down'ga.
Jään ootama kuni ma ükskord päris oma silmaga Foo ära näen. Ükskord peab see päev tulema!
Mis ma oskan öelda - superb. Praegu istun siin ja ei oska midagi teha. Mõtlen, kas panna foo diskograafia mängima või ei. Äkki rikkub selle heldimusemulli ära, kui ma praegu lahmima hakkan.
Igatahes - film oli hea. Eriti see koht, kus nad Wembley staadionil esinesid ja 85 000 inimest ainult neile plaksutasid ning hõiskasid ja siis ei osanud Dave mitte midagi peale hakata. See oli see koht, kus mu aju mind hoiatas, et "Suss! Ära hakka jälle pillima. -.-" Ja siis see teine koht, kus ta tütar hirmsasti ujuma tahtis minna. :) ja muidugi ei saa ma mainimata jätta seda ühte katkendit "Best of You'st", kui ma lihtsalt armastusega ekraani jälgisin ja külmavärinaid kogesin.
Mulle meeldis, et see film oli nii inimlik ja igapäevane ning et nad ei kartnud rääkida olnud jamadest ega lahendamata jäänud tülidest. Mitte et tavaliselt sellistes filmides kardetaks, aga.. kõik oli kuidagi isiklikum ja vahetum.
Ja kontsert. kontsert-kontsert-kontsert. Istusin seal saalis oma 3D prillid peas ja mõtlesin hetkeks, et isssssssssssssand, kui õnnelik ma olen, et mul nii hea muusikamaitse on. Juba mõnda aega olen uhke olnud enda eelistuste üle. Mõnikord on jubehea endaga rahul olla. (: Ja siis seal istudes ma taipasin veel, et Foo Fighters on pääsenud ühte üsna lühikesse nimekirja minu elus. Sellesse bändide nimekirja, kus on üles tähendatud kõik bändid, mida ma mingil hetkel oma elus olen lihtsalt diskograafia kaupa kuulanud, nautinud ja tingimusteta armastanud. On palju bände, kelle diskograafia (no ütleme, et peaaegu diskograafiad - mõned lood/albumid on kindlasti mõnelt esitajalt puudu, aga..) mul olemas on, kuid on tunduvalt vähem neid, keda ma ka nii kuulanud olen, et playlistis mängib ainult see üks bänd. Nüüd jagab Foo Fighters uhkelt seda nimekirja koos Placebo, Korn'i, Poets of the Fall'i, Oasise ja System of a Down'ga.
Jään ootama kuni ma ükskord päris oma silmaga Foo ära näen. Ükskord peab see päev tulema!
Kommentaarid
Postita kommentaar