Bi-normal.

Olen alati mõelnud, et mis Meeril selle Tähe tänava koduga on. Alati juhtuvad temaga kõiksugu creepy'd asjad - küll plahvatavad küünlad, ründavad kodumasinad või kaob elekter. 

Minu kõige põnevam ja veidram seik on see, kui mu laetuli ise põlema läks. Siis kui mina olin lülitist kõige kaugemas toa nurgas. Aga see selleks. 

Kosel elades ei ole elektrikatkestused kunagi midagi tähendanud. Minu jaoks on need alati pigem põnevad olnud.

Ja täna olin ma avastamas üksinda elamise rõõme. Mulle muidu meeldib üksinda. Kõik teavad seda. Aga täna...

Olin arvutis, tuled põlesid, muusika mängis - kogu mu korter elas. Kuni ühe hetkeni mil kõik jäi hiirvaikseks ja kottpimedaks. Kõigepealt ma ei julgenud ennast diivanil liigutadagi. Mine sa tea, mis juhtuda võib. Siis tegin enda tüüpilise "C'mon Susanna"-ergutuskõne ja läksin korteri kõige hämaramasse nurka taskulambi järele. Süütasin kõik küünlad, mis tavaliseltki mööda mööblipindu laiali on ja asusin endale kakaod tegema, sest üks onu karjus ukse tagant, et elekter on kuni kella kümneni ära. Ja mida muud sa ikka üksinda küünlavalgel teed? Ikka jood kakaod ju.

Ja siis ma mõtlesin, et kui hirmus oleks kui ma elaksingi päris üksinda. Alati. Ja ma ei tuleks selle peale, et endale taskulamp muretseda ja ma ei oleks küünlafriik. Siis ma oleksin pidanud tund aega täielikus pimeduses istuma. Ja nagu me kõik teame, siis hääled on pimedas palju hirmsamad. Ma juba jõudsin kõikidele oma maja üksikutele ja valgusvaestele inimestele kaasa tunda, kui elekter tagasi tuli.
Ja siis ma mõtlesin, et i did well.

Ja tegelikult pole üksinda üldse nii hirmus.

Ja ma joon enda kakao ikkagi küünlavalgel lõpuni.

Just nii nähaksegi igas asjas head. (: