Ma rääkisin eelmisel korral, et mul on eesmärk lugeda sel aastal 30 raamatut. Kuna täna sai mul järjekordne raamat läbi, seisin suure pealehakkamisega riiuli ees, et uut valida. See on alati nii raske otsus. Ühtpidi ei taha ühtegi raamatut mittevalimisega solvata, aga teisalt on elu nii lühike, et tahaks lugeda ainult parimaid.
Kuna tahtsin vahelduseks lugeda, kuidas emakeel paberile sobib, liikusin oma võõrkeelse kirjanduse sektsioonist ilukirjanduse aladele ja seal omakorda kadunud põlvkonna juurde kuni ma lõpuks jõudsin oma võrdlemisi uhke teatrikirjanduse riiulini. Ja siis ma jäin sinna natukeseks kinni. Põhjus oli ilmselt osaliselt selles, et ma ühel päeva oma praeguse kooli asju tehes, jõudsin mõttelõngaga fenomenoloogia ja teadriteaduse loenguteni. Tavapärane igatsus tuli peale. Ja ma täna tundsin, kuidas ma pean teatrit lugema. Eriti kuna ma lähen neljapäeval teatrisse oma vana armastuse juurde. Uku Uusbergil on uus pala lavadel ja ma ei saa teisiti, kui et pean seda nägema. Ma olen alati tundnud, et minus ja Ukus on olemuslikul tasandil midagi sarnast. Ma veel ei tea, mis see on, aga äkki ma seekord mõtlen välja..
Aga kui nüüd raamatu valimise juurde tagasi jõuda, siis.. mulle jäi lõpuks kätte Voldemar Panso "Portreed minus ja minu ümber", mille Kertu ja Mammu mulle kuus aastat tagasi sünnipäevaks kinkisid. Ma olen seda natuke siit ja natuke sealt lugenud, aga mitte kunagi tervikuna. See raamat on mu jaoks kinkimise hetkest alates väga püha olnud. See on raamat, millele tahaks musi ja pai teha ja siis Kertule-Mammule ka musi ja pai teha, et nad selle mulle kinkisid. See raamat jõudis minuni kuidagi väga õigel hetkel. Ma olin siis just alustanud oma romaani teatriga ja Panso isiksus mängis selles väga olulist rolli. Ja omada päris oma Panso-tükki oli mu jaoks ääretult oluline. Ja on siiamaani.
Selles raamatus on kinkijatelt ka pühendus: "Sinu suurimatelt fännidelt!" Ma ei tea küll, mida nad fännasid, aga nad teadsid, et see kingitus on mulle oluline ja ma tänan neid selle eest. Ikka veel.
Täna ma näen unes jälle teatrit!
Kuna tahtsin vahelduseks lugeda, kuidas emakeel paberile sobib, liikusin oma võõrkeelse kirjanduse sektsioonist ilukirjanduse aladele ja seal omakorda kadunud põlvkonna juurde kuni ma lõpuks jõudsin oma võrdlemisi uhke teatrikirjanduse riiulini. Ja siis ma jäin sinna natukeseks kinni. Põhjus oli ilmselt osaliselt selles, et ma ühel päeva oma praeguse kooli asju tehes, jõudsin mõttelõngaga fenomenoloogia ja teadriteaduse loenguteni. Tavapärane igatsus tuli peale. Ja ma täna tundsin, kuidas ma pean teatrit lugema. Eriti kuna ma lähen neljapäeval teatrisse oma vana armastuse juurde. Uku Uusbergil on uus pala lavadel ja ma ei saa teisiti, kui et pean seda nägema. Ma olen alati tundnud, et minus ja Ukus on olemuslikul tasandil midagi sarnast. Ma veel ei tea, mis see on, aga äkki ma seekord mõtlen välja..
Aga kui nüüd raamatu valimise juurde tagasi jõuda, siis.. mulle jäi lõpuks kätte Voldemar Panso "Portreed minus ja minu ümber", mille Kertu ja Mammu mulle kuus aastat tagasi sünnipäevaks kinkisid. Ma olen seda natuke siit ja natuke sealt lugenud, aga mitte kunagi tervikuna. See raamat on mu jaoks kinkimise hetkest alates väga püha olnud. See on raamat, millele tahaks musi ja pai teha ja siis Kertule-Mammule ka musi ja pai teha, et nad selle mulle kinkisid. See raamat jõudis minuni kuidagi väga õigel hetkel. Ma olin siis just alustanud oma romaani teatriga ja Panso isiksus mängis selles väga olulist rolli. Ja omada päris oma Panso-tükki oli mu jaoks ääretult oluline. Ja on siiamaani.
Selles raamatus on kinkijatelt ka pühendus: "Sinu suurimatelt fännidelt!" Ma ei tea küll, mida nad fännasid, aga nad teadsid, et see kingitus on mulle oluline ja ma tänan neid selle eest. Ikka veel.
Täna ma näen unes jälle teatrit!
Kommentaarid
Postita kommentaar