Ja veel midagi kogu täiega Merilinile. :) xD Ärge arvake, et ma hulluks lähen. Lugege tema blogi ja te mõistate, mis see on, mis nüüd tuleb . ^^
Soe õhtu New Yorgis. Tuul sasib mu juukseid ning lennutab mu kleidisaba omasoodu. Ma olen 24 ning mu unistus on täitunud. Ma seisan siin mere ääres ning vaatan päikest mere taha vajumas. Pastelsed värvid ümbritsevad mind ning kõik tundub nii rahulik. Elegantsus saadab mind igal sammul, kui hakkan trepiastme haaval liikuma restorani ukse juurde. Ometigi, ma olen ju kutsutud. Ukse peal ootab mind kelner kandikuga ning pakub mulle klaasikese tippklassi punast veini. Ma võtan selle kõhklemata vastu, sest see värv sobib ideaalselt mu kleidiga. Astun edasi kuulatades melu, mis on mu ümber, südametukseid, mis on mu sees ja omaenese kingade klõpsumist.
Ma olin nõus peole tulema, teadmata isegi miks, sest ma ei tundnud siit kedagi, kuid siiski liuglesin ma mööda ruumi ning lobisesin inimestega. Kõik tundusid niivõrd sõbralikud. Ma ei tea, kas see tuleb veinist või kuumast ilmast või heast muusikast. Seinal on lambid, mis kiirgavad hämarat valgust. Kõik tundub kuidagi salapärane ja romantiline. Laul vahetub ning kõlaritest hakkavad kostma Michael Buble mahedad sõnad. Ma tean seda laulu. See on “Save the Last Dance For Me”.
Mul jooksid põnevus külmavärinad üle selja, kui ma nägin enda poole astuvat meest. Tal on seljas must pintsak ning valge triiksärk, mille kaks ülemist nööpi on lohakalt lahti jäetud, kuid see jätab seksika mulje. Mees kummarab ning palub mind tantsule. Kuidas ma saaksingi vastu panna? Sellest mehest lausa õhkas temperamenti. Me libisesime üle paare täis tantsupõranda unustades nad sootuks. Ma tantsisin oma elu kõige kirglikumat ning meeldejäävamat tantsu, ise seda teadmatagi.
Ta hoidis enda kätt õrnalt mu seljal ning me lausa hõljusime selle põranda kohal. Ta ei lausunud sõnagi vaid puuris mind enda tumepruunide silmadega. Oskamata midagi muud teha järgisin ma tema eeskuju. Ma tunnetasin iga tema puudutust, jälitasin iga tema sammu ja hingasin iga viimset kui pahvakut tema hingematvalt heast parfüümist. Ma olin täiesti tema lummuses. Ma kartsin paaniliselt, et lugu lõpeb iga hetk. Kuid hoopis vastupidi, see muudkui kestis ja kestis. Kuni järsku kõige ootamatul hetkel sai see otsa. Ma ei osanud nüüd midagi peale hakata. Mulle tundus, et kõik pidigi nii olema nagu see selle tantsu ajal oli.
See rosinasilmadega mees, kelle nimi oli Michael, tantsis minuga sel õhtul veel mitmeid tantse, kuid see esimene ületas siiski kõik. See esimene tants sümboliseerib siiani minu jaoks armastust ja kirge ning tõepoolest ei unusta ma seda kunagi.
Praeguseks, mil ma olen juba 32, elan ma ikka New Yorgis ning käin elegantsetel pidudel, kuid see, mis toimus tookord, on kordumatu.
Soe õhtu New Yorgis. Tuul sasib mu juukseid ning lennutab mu kleidisaba omasoodu. Ma olen 24 ning mu unistus on täitunud. Ma seisan siin mere ääres ning vaatan päikest mere taha vajumas. Pastelsed värvid ümbritsevad mind ning kõik tundub nii rahulik. Elegantsus saadab mind igal sammul, kui hakkan trepiastme haaval liikuma restorani ukse juurde. Ometigi, ma olen ju kutsutud. Ukse peal ootab mind kelner kandikuga ning pakub mulle klaasikese tippklassi punast veini. Ma võtan selle kõhklemata vastu, sest see värv sobib ideaalselt mu kleidiga. Astun edasi kuulatades melu, mis on mu ümber, südametukseid, mis on mu sees ja omaenese kingade klõpsumist.
Ma olin nõus peole tulema, teadmata isegi miks, sest ma ei tundnud siit kedagi, kuid siiski liuglesin ma mööda ruumi ning lobisesin inimestega. Kõik tundusid niivõrd sõbralikud. Ma ei tea, kas see tuleb veinist või kuumast ilmast või heast muusikast. Seinal on lambid, mis kiirgavad hämarat valgust. Kõik tundub kuidagi salapärane ja romantiline. Laul vahetub ning kõlaritest hakkavad kostma Michael Buble mahedad sõnad. Ma tean seda laulu. See on “Save the Last Dance For Me”.
Mul jooksid põnevus külmavärinad üle selja, kui ma nägin enda poole astuvat meest. Tal on seljas must pintsak ning valge triiksärk, mille kaks ülemist nööpi on lohakalt lahti jäetud, kuid see jätab seksika mulje. Mees kummarab ning palub mind tantsule. Kuidas ma saaksingi vastu panna? Sellest mehest lausa õhkas temperamenti. Me libisesime üle paare täis tantsupõranda unustades nad sootuks. Ma tantsisin oma elu kõige kirglikumat ning meeldejäävamat tantsu, ise seda teadmatagi.
Ta hoidis enda kätt õrnalt mu seljal ning me lausa hõljusime selle põranda kohal. Ta ei lausunud sõnagi vaid puuris mind enda tumepruunide silmadega. Oskamata midagi muud teha järgisin ma tema eeskuju. Ma tunnetasin iga tema puudutust, jälitasin iga tema sammu ja hingasin iga viimset kui pahvakut tema hingematvalt heast parfüümist. Ma olin täiesti tema lummuses. Ma kartsin paaniliselt, et lugu lõpeb iga hetk. Kuid hoopis vastupidi, see muudkui kestis ja kestis. Kuni järsku kõige ootamatul hetkel sai see otsa. Ma ei osanud nüüd midagi peale hakata. Mulle tundus, et kõik pidigi nii olema nagu see selle tantsu ajal oli.
See rosinasilmadega mees, kelle nimi oli Michael, tantsis minuga sel õhtul veel mitmeid tantse, kuid see esimene ületas siiski kõik. See esimene tants sümboliseerib siiani minu jaoks armastust ja kirge ning tõepoolest ei unusta ma seda kunagi.
Praeguseks, mil ma olen juba 32, elan ma ikka New Yorgis ning käin elegantsetel pidudel, kuid see, mis toimus tookord, on kordumatu.
Sorri kirjavigade pärast, aga ma tõesti ei viitsinud neid ära parandada. :D Mõni teinekord. ^^
VastaKustutaSa oled hullupöööra vahva ja imeline ja tore ja vinge ja sa loed mu mõtteid selle sõna kõige otsesemas tähenduses. Ja ma tahsin veel öelda selle jõulujutu kohta, et ma ei ole seda unustanud. Nüüd tänu sinu kirjutisele meenus mulle rohkemgi.
VastaKustutaPalun kirjuta raamat ;)
VastaKustutaOotan siis!
ahahahah xD
VastaKustutaHulluks läksid Kaari v ?! xD
Eino eks ma nii *-) 20 aasta pärast üritan xD