nädalavahetus nr. LEMMIK-008
Ma mõtlesin, et teen seda Mary stiilis teemat nüüd mõnikord. Et kui ma ei viitsi endale lugusid antud hetkel tõmmata, siis ma viskan nad siia, et teine kord hea võtta oleks.
Aga muidu mõtlesin, et ma ikkagi räägin sellest koduskäigust pikemalt.
Neljapäeva hommikul istusin ülikooli peamaja koridori pingil ning ootasin mitte üldse närviliselt (ilma irooniata) üldkeeleteaduse eksamit (mille ma muide E või D asemel B sain. jah, ikka veel ei usu.) Seal istudes avastasin, et mul on empsilt vastamata kõne ning helistasin tagasi. E: "Kas Sa tuled täna koju või?" S: "Ja." E: "Aga hakka siis juba tulema!" Naersin veidi ja ütlesin, et ei saa, eksam on. Em arvas, et peaksin siis peale seda siiski tulema, sest lumetorm Monika plaanis hullama hakata. No kui öeldakse, et tule loengutest ära, siis eks ma ikka kasutan võimalust. KUIGI need 2 loengut, millest ma puudusin, olid mu lemmikud.
Peale eksamit läksin Tasku Peetri Pizzasse istuma. Sõin singi-ananassi-seene pitsat, tiksusin netis ja kuulasin, kuidas mingi väga pealetükkiv mustlane mulle ennustas. Olen aus tütarlaps, kes ei taha kellelegi halba ning mul on pea sassis, aga varsti tuleb noormees, kes toob mulle palju õnne ja armastust. Vat sulle nalja! Peale tolle ahne mustlanna lahkumist, istusin veel veidi, nautisin hetke ning vaatasin, kuidas Monika akna taga Tartut vallutas.
13:35 istusin 10 minutit hilinenud bussile ning tiksusin mõnusas lumepilves Kose-Ristile, kuhu ma jõudsin pool tundi määratust hiljem. Kuid rõõm oli suur, kui nägin Meelist ja Mürkat, kes mulle bussi vastu olid tulnud. Meelis viis meid Mürkaga Kose koju ära, et me saaksime seal LANnida, hästi leime ja drop-dead-hillarious-nalju teha ning Harry Potteri kolmandat osa vaadata. Esimene õhtu tagasi kodus ja juba nii exquisite. Tegime Kaspari, Erki ja Meelisega msni-pidu ka. Kõik vanad lapsepõlve lemmikud paigutati uude, veidi ekstravertsemasse vammusesse, yesyes.
Hommikul ärkasime peale mitut väga magusat unetundi ning lebosime, sõime, lebosime, lännisime, lebosime ja lõpuks võtsime jalad alla, et suunduda raamatukokku, poodi, panka ja tagasi koju. Terve aja Monika meid eskortimas. Vähemalt said Aristoteles, Platon ja Cicero minu koduses raamaturiiulis koha sisse võtta. Hiljem me veel lebosime, puhkasime, sõime, lebosime, värvisime Murilini juukseid ning lännisime as usual. Kuna Merilin pidi õhtul linna minema, otsisin minagi endale plaanid ning napilt enne Mürka lahkumist jooksin õue, kus ootas mind Erki ja peagi tuli ka Age. Sõitsime Joti viietoalisesse residentsi, kus me Erki, Meelise, Age ja Luksiga naltsi tegime, hobust lahkasime ja Erki ebanormaalselt suurt huult norisime ning loomulikult pidime me olema tunnistajaks Luksi väga osavale kannulõhkumisele.
Koju jõudsin väga hilisel öötunnil ning vajusin kiirelt oma pehme teki varju ära. Hommikul vedasin ennast kella üheteistkümneks laulma nagu üks kohusetundlik teine alt ikka teeb. (Jah, ma olen ainuke selline.) Ja siis me laulsime ja laulsime ja laulsime ja taaskord meenus mulle miks ma 10 aastat kooris vastu olen pidanud. Mõnikord on see laulmise tunne lihtsalt nii sõnukirjeldamatult hea. (: Kella kaheks läksin koju, kus ma tegin lõunauinaku ning märkimisväärses koduses neti-tšilli. Õhtul poole kümne paiku istusime Agega Ivari autosse, et taaskord Jotti, aa ei.. seekord Tadele, sõita. Varsti liitusid meiega Tadel ka Kaspar ja Meelis ning siis me hakkasime vaatama kauaoodatud "Mägedel on silmad" ja sellele järgnes ka teine osa, mida ma väga ei näinud, sest ma olin vist pidevas jutuhoos. Uncut versiooni asemel vaatasime hoopis kahte väga cut versiooni. Aga jumal tänatud, ma ei tea, kui väga ma neid rõvedusi näha oleksin tahtnud. Mina kui nõrganärviline tütarlaps. Kuigi Agele oleks see vist veel vähem meeldinud. :D Seejärel liikusime köögi poole, valmistasin näljastele lastele 7 pelmeeni ja Meelis viskas mõned friikad ahju, millele hiljem lisandusid 4 vinkut ja paar lihapalli. Kui toit ükskord laual oli kadus see umbes minutiga. Siis oli kojumineku error! Keegi ei teadnud kus ja mida ja kuidas. Hakkasime siis Kaspari ja Meelisega hoopis Luksi poole kõndima, Age ja Erki pidid järgi tulema. Aga siis Age hoopis helistas, et Erki viskab meid koju ära ja nii oligi. Umbes veerand kuus varahommikul peatus auto koos debiilikarja ja erak-debiiliga minu trepikoja ukse ees ning ma lippasin trepist üles, tegin kodus viimased kiired netiringid ning 5:22 vaatasin ma enne silmade sulgemist viimast korda kella.
Pühapäeva hommikul vedasin ennast tantsima nagu kohusetundlik noorterühma tantsija ikka teeb. Kella üheteistkümnest üheni keerutasime jalga ja arendasime võhma ning oma partneri puudumise tõttu tegin ma seda kõike koos Antsuga. Üleüldiselt olime väga vähendatud koosseisus seal, aga vähemalt sain enda rahvariide mõõdud antud. Peale seda läksin koju, arendasin päris korraliku feissbuki tšätti retard-trollidest ja smeagolitest, käisin pesus ning pakkisin asjad. Kuskil peale nelja istusin venna Ventosse ja vurasime perekondlikult pealinna poole. Käisime mööda poode ning ainuke asi, mille uueks uhkeks omanikuks mina sain, oli must, ilus ja üllatavalt praktiline arvutikott. Jõulusoov nr. 1 - mission accomplished! Peale seitset läks paps kontserdile ja me and my siblings läksime Karu tänavale puhkama. Vaatasime Stellaga filmi ja pumpasime madratsit täis ning õhtul tegime perekondliku youtube'i-peo ning veidi peale keskkööd kerisime tuttu.
Täna hommikul ärkasin Karu tänaval, kust edasi liikusin bussijaama poole ning sealt Tartusse. Tartusse jõudes käisin Rimis toiduostoksil ning siis naasesin koos õla pealt ära libiseva pagasiga Tähesse. Tähes valmistasin endale süüa, vaatasin Grey viimase osa ära ja tumblr'i-surfasin. Hiljem õppisin vene keelt ning seejärel seadsin koos oma sambor'iga sammud Tasku poole. Rahva Raamatust haarasin kaasa 126x90cm Euroopa kaardi, ENSV propagandaplakatitega kalendermärkmiku, tšutt kleepmassi ning ühe järjehoidja. Seejärel käisime Mer'i soovil toidupoes ning siis seadsime sammud minu kooli nr.3 ja ilusate hetkede poole. Aga enne seda veendusin ma Tasku ees, et pehme tagumik on hea, juhul kui sa mõnikord otsustad poe ees istuli kukkuda. Võinoh, tegelikult selili ja pöidla peale, aga noh.. tagumik pehmendas maandumist. Inimesed pöörasid ümber, vaatasid mind hirmunud pilgul, ning kui ma sel liuväljal istudes kõva häälega naerma hakkasin, taipasid, et kõik on korras ning jätkasid oma rutiini. Mer aitas mu püsti ning in no time olimegi me minu lemmikutes Tartu paikades. Ühel hetkel läksid meie teed lahku ning mina läksin kooli ja Mer jäi minust maha elu nautima.
Vene keeles tõlkisime jõulusoove ja joonistasime jõulukaarti. Jah, ma küsin mõnikord endalt sama küsimust: kas ma käin tõepoolest ülikoolis?! Mõni õppejõud muudab selle väheusutavaks, kuid las see jääda.. peale joonistamist ootas meid ees kontrolltöö ning seejärel sain ma teada ilmatu vahva uudise, et olenemata oma päris mitmest puudumisest, ei pea ma siiski suulist arvestust tegema. Naerusuil kõndisin oma Euroopa kaart ühes ja käekott teises käes, Tähesse tagasi.
Tähes ma tegin endale imemaitsva praekartulieine, vaatasin That 70's Show'd, lännisin ning seejärel otsustasin enda tuba tuunida. Nüüd katab minu toa ühte seina seesama Euroopa poliitiline kaart ning teisest seinast saab alguse must porte, mille peal jooksevad siksakis minu lemmikute pildid. Kõik on jubeilus, yesyes. Nüüd on ainult pilte ja musta paberit juurde vaja. Tahan väga!!!1 See meisterdamine oli nii rahustav ja meeliülendav. Eriti kui ma tulemust nägin. Kuigi jah.. there is one thing.. ma peaks endale silmamõõdu muretsema kuskilt. Aga see selleks.. nüüd ma igatahes olen oma ilusas toas asetseva voodi peal lebos, kirjutan juba viimased tund aega blogi ja seejärel hakkan veel veidi surfama ning kui kõik plaanipäraselt läheb (mis muidugi alati ei lähe, aga kui!), siis ma vaatan veel homseks eesti keele eksamiks mõned pähklimad asjad üle. Eks paistab, mis sellest saab.
Nüüd jääb ainult üle neljapäevani tunde lugeda ja siis algab vaheaeg kodukandis. Just seal, kus mulle meeldib ja kellega mulle meeldib! <3
Jah, kõik on viimasel ajal nii overwhelming, et ma kirjutan sellest, kas hästi pikalt või siis üldse mitte. vot tak!
Aga muidu mõtlesin, et ma ikkagi räägin sellest koduskäigust pikemalt.
Neljapäeva hommikul istusin ülikooli peamaja koridori pingil ning ootasin mitte üldse närviliselt (ilma irooniata) üldkeeleteaduse eksamit (mille ma muide E või D asemel B sain. jah, ikka veel ei usu.) Seal istudes avastasin, et mul on empsilt vastamata kõne ning helistasin tagasi. E: "Kas Sa tuled täna koju või?" S: "Ja." E: "Aga hakka siis juba tulema!" Naersin veidi ja ütlesin, et ei saa, eksam on. Em arvas, et peaksin siis peale seda siiski tulema, sest lumetorm Monika plaanis hullama hakata. No kui öeldakse, et tule loengutest ära, siis eks ma ikka kasutan võimalust. KUIGI need 2 loengut, millest ma puudusin, olid mu lemmikud.
Peale eksamit läksin Tasku Peetri Pizzasse istuma. Sõin singi-ananassi-seene pitsat, tiksusin netis ja kuulasin, kuidas mingi väga pealetükkiv mustlane mulle ennustas. Olen aus tütarlaps, kes ei taha kellelegi halba ning mul on pea sassis, aga varsti tuleb noormees, kes toob mulle palju õnne ja armastust. Vat sulle nalja! Peale tolle ahne mustlanna lahkumist, istusin veel veidi, nautisin hetke ning vaatasin, kuidas Monika akna taga Tartut vallutas.
13:35 istusin 10 minutit hilinenud bussile ning tiksusin mõnusas lumepilves Kose-Ristile, kuhu ma jõudsin pool tundi määratust hiljem. Kuid rõõm oli suur, kui nägin Meelist ja Mürkat, kes mulle bussi vastu olid tulnud. Meelis viis meid Mürkaga Kose koju ära, et me saaksime seal LANnida, hästi leime ja drop-dead-hillarious-nalju teha ning Harry Potteri kolmandat osa vaadata. Esimene õhtu tagasi kodus ja juba nii exquisite. Tegime Kaspari, Erki ja Meelisega msni-pidu ka. Kõik vanad lapsepõlve lemmikud paigutati uude, veidi ekstravertsemasse vammusesse, yesyes.
Hommikul ärkasime peale mitut väga magusat unetundi ning lebosime, sõime, lebosime, lännisime, lebosime ja lõpuks võtsime jalad alla, et suunduda raamatukokku, poodi, panka ja tagasi koju. Terve aja Monika meid eskortimas. Vähemalt said Aristoteles, Platon ja Cicero minu koduses raamaturiiulis koha sisse võtta. Hiljem me veel lebosime, puhkasime, sõime, lebosime, värvisime Murilini juukseid ning lännisime as usual. Kuna Merilin pidi õhtul linna minema, otsisin minagi endale plaanid ning napilt enne Mürka lahkumist jooksin õue, kus ootas mind Erki ja peagi tuli ka Age. Sõitsime Joti viietoalisesse residentsi, kus me Erki, Meelise, Age ja Luksiga naltsi tegime, hobust lahkasime ja Erki ebanormaalselt suurt huult norisime ning loomulikult pidime me olema tunnistajaks Luksi väga osavale kannulõhkumisele.
Koju jõudsin väga hilisel öötunnil ning vajusin kiirelt oma pehme teki varju ära. Hommikul vedasin ennast kella üheteistkümneks laulma nagu üks kohusetundlik teine alt ikka teeb. (Jah, ma olen ainuke selline.) Ja siis me laulsime ja laulsime ja laulsime ja taaskord meenus mulle miks ma 10 aastat kooris vastu olen pidanud. Mõnikord on see laulmise tunne lihtsalt nii sõnukirjeldamatult hea. (: Kella kaheks läksin koju, kus ma tegin lõunauinaku ning märkimisväärses koduses neti-tšilli. Õhtul poole kümne paiku istusime Agega Ivari autosse, et taaskord Jotti, aa ei.. seekord Tadele, sõita. Varsti liitusid meiega Tadel ka Kaspar ja Meelis ning siis me hakkasime vaatama kauaoodatud "Mägedel on silmad" ja sellele järgnes ka teine osa, mida ma väga ei näinud, sest ma olin vist pidevas jutuhoos. Uncut versiooni asemel vaatasime hoopis kahte väga cut versiooni. Aga jumal tänatud, ma ei tea, kui väga ma neid rõvedusi näha oleksin tahtnud. Mina kui nõrganärviline tütarlaps. Kuigi Agele oleks see vist veel vähem meeldinud. :D Seejärel liikusime köögi poole, valmistasin näljastele lastele 7 pelmeeni ja Meelis viskas mõned friikad ahju, millele hiljem lisandusid 4 vinkut ja paar lihapalli. Kui toit ükskord laual oli kadus see umbes minutiga. Siis oli kojumineku error! Keegi ei teadnud kus ja mida ja kuidas. Hakkasime siis Kaspari ja Meelisega hoopis Luksi poole kõndima, Age ja Erki pidid järgi tulema. Aga siis Age hoopis helistas, et Erki viskab meid koju ära ja nii oligi. Umbes veerand kuus varahommikul peatus auto koos debiilikarja ja erak-debiiliga minu trepikoja ukse ees ning ma lippasin trepist üles, tegin kodus viimased kiired netiringid ning 5:22 vaatasin ma enne silmade sulgemist viimast korda kella.
Pühapäeva hommikul vedasin ennast tantsima nagu kohusetundlik noorterühma tantsija ikka teeb. Kella üheteistkümnest üheni keerutasime jalga ja arendasime võhma ning oma partneri puudumise tõttu tegin ma seda kõike koos Antsuga. Üleüldiselt olime väga vähendatud koosseisus seal, aga vähemalt sain enda rahvariide mõõdud antud. Peale seda läksin koju, arendasin päris korraliku feissbuki tšätti retard-trollidest ja smeagolitest, käisin pesus ning pakkisin asjad. Kuskil peale nelja istusin venna Ventosse ja vurasime perekondlikult pealinna poole. Käisime mööda poode ning ainuke asi, mille uueks uhkeks omanikuks mina sain, oli must, ilus ja üllatavalt praktiline arvutikott. Jõulusoov nr. 1 - mission accomplished! Peale seitset läks paps kontserdile ja me and my siblings läksime Karu tänavale puhkama. Vaatasime Stellaga filmi ja pumpasime madratsit täis ning õhtul tegime perekondliku youtube'i-peo ning veidi peale keskkööd kerisime tuttu.
Täna hommikul ärkasin Karu tänaval, kust edasi liikusin bussijaama poole ning sealt Tartusse. Tartusse jõudes käisin Rimis toiduostoksil ning siis naasesin koos õla pealt ära libiseva pagasiga Tähesse. Tähes valmistasin endale süüa, vaatasin Grey viimase osa ära ja tumblr'i-surfasin. Hiljem õppisin vene keelt ning seejärel seadsin koos oma sambor'iga sammud Tasku poole. Rahva Raamatust haarasin kaasa 126x90cm Euroopa kaardi, ENSV propagandaplakatitega kalendermärkmiku, tšutt kleepmassi ning ühe järjehoidja. Seejärel käisime Mer'i soovil toidupoes ning siis seadsime sammud minu kooli nr.3 ja ilusate hetkede poole. Aga enne seda veendusin ma Tasku ees, et pehme tagumik on hea, juhul kui sa mõnikord otsustad poe ees istuli kukkuda. Võinoh, tegelikult selili ja pöidla peale, aga noh.. tagumik pehmendas maandumist. Inimesed pöörasid ümber, vaatasid mind hirmunud pilgul, ning kui ma sel liuväljal istudes kõva häälega naerma hakkasin, taipasid, et kõik on korras ning jätkasid oma rutiini. Mer aitas mu püsti ning in no time olimegi me minu lemmikutes Tartu paikades. Ühel hetkel läksid meie teed lahku ning mina läksin kooli ja Mer jäi minust maha elu nautima.
Vene keeles tõlkisime jõulusoove ja joonistasime jõulukaarti. Jah, ma küsin mõnikord endalt sama küsimust: kas ma käin tõepoolest ülikoolis?! Mõni õppejõud muudab selle väheusutavaks, kuid las see jääda.. peale joonistamist ootas meid ees kontrolltöö ning seejärel sain ma teada ilmatu vahva uudise, et olenemata oma päris mitmest puudumisest, ei pea ma siiski suulist arvestust tegema. Naerusuil kõndisin oma Euroopa kaart ühes ja käekott teises käes, Tähesse tagasi.
Tähes ma tegin endale imemaitsva praekartulieine, vaatasin That 70's Show'd, lännisin ning seejärel otsustasin enda tuba tuunida. Nüüd katab minu toa ühte seina seesama Euroopa poliitiline kaart ning teisest seinast saab alguse must porte, mille peal jooksevad siksakis minu lemmikute pildid. Kõik on jubeilus, yesyes. Nüüd on ainult pilte ja musta paberit juurde vaja. Tahan väga!!!1 See meisterdamine oli nii rahustav ja meeliülendav. Eriti kui ma tulemust nägin. Kuigi jah.. there is one thing.. ma peaks endale silmamõõdu muretsema kuskilt. Aga see selleks.. nüüd ma igatahes olen oma ilusas toas asetseva voodi peal lebos, kirjutan juba viimased tund aega blogi ja seejärel hakkan veel veidi surfama ning kui kõik plaanipäraselt läheb (mis muidugi alati ei lähe, aga kui!), siis ma vaatan veel homseks eesti keele eksamiks mõned pähklimad asjad üle. Eks paistab, mis sellest saab.
Nüüd jääb ainult üle neljapäevani tunde lugeda ja siis algab vaheaeg kodukandis. Just seal, kus mulle meeldib ja kellega mulle meeldib! <3
Jah, kõik on viimasel ajal nii overwhelming, et ma kirjutan sellest, kas hästi pikalt või siis üldse mitte. vot tak!
omg, sitaks hea postitus ja su uued sõnad on sitaks lahedad:D
VastaKustutahaha, ma tänan! :)
VastaKustutaaaaaga, millised mu uued sõnad on? :'D