Käisin eile esimest korda "Viimase Dracula" lavastuse juures abiks.
Taipasin, kuidas tööl ja tööl vahe on. Mõlemas kohas pidin/pean tegema väikeseid asju, kuid "Undiini" puhul ei olnud sellest suurt lugu, kui ma kuhugi minuti hiljem jõudsin või paar minutit varem ära läksin või midagi ära unustasin. See ei mõjutanud etenduse kulgu mitte ühtegi moodi. "Viimase Dracula" puhul on aga oluline, et ma oleksin sekundi pealt õigel ajal õiges kohas või muidu rikun ma lihtsalt etenduse ära. Sest eesriide taga pole mõtet mängida ja kostüümita lavale ilmumine ei ole ka eriti kütkestav.
Kuigi ma pean ikkagi päris korralikult passima, on selles töös palju rohkem põnevust kui eelmises. Kõik on väga tore. Ja esmakordselt sain kasutada enda muidu väga ebavajalikku oskust - lipsusõlme tegemist. 
Hip-hip-hurraa!
Kui ma eile jooksin Liisale järgi nagu töövari, siis täna olen ma täitsa üksinda ja mul jääb üle ainult loota, et ma etendust ära ei riku.
We'll see about that.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji