Murilin tahab, et ma blogiksin asjadest, aga seda on jube keeruline teha, kui selliseid asju pole.
Kõik on hästi tore (aga seda ei tohi ma öelda, sest siis hakkab Erki jonnima, et mu blogi on nii igav :D).
Mul on asju in progress, aga midagi märkimisväärset pole praegu kuskilt võtta.
Vaatan telekast inimesi, kellel on kõik, mis nad tahavad ja mõtlen, et millegipärast on mul kogu aeg tunne, et ma olen ka kohe seal. Et nii vähe on veel minna. Ma nagu seisaksin mingil serval tundega, et ma võin kohe hüpata ja langeda. Langeda täpselt sinna õigesse kohta. Ja seal õiges kohas on isegi parem kui praegu.
Mul on peas nii elavad kujutlused sellest, mis tulemas on. Enne magamajäämist jooksevad mu peas pikad filmid sellest, mis tundub juba homne päev tulevat ja see on nii hea..
Usun, et teisipäevast alates hakkan veel usinamalt töötama selles suunas. Ja loodan, et seekord ei jää minu "tehtud algus" ainult alguseks nagu seda varem sageli juhtunud on. Seekordsed asjad on olulisemad ja nõuavad muidugi omajagu julgust ka. See on üks omadus, mida mul korralikult napib. Aga do one thing a day that scares you, eks?
Ma loodan, et varsti saan siia blogisse tagasi tulla (ma tean, et ma olen praegu selle koha siin täiesti võssa lasknud kasvada) ja suurepäraseid uudiseid jagada. Ma usun, et varsti on mu uue elu esimene päev.
Kommentaarid
Postita kommentaar