Parim monoloog, mida minu kõrvad on kuulnud.
Viimastel päevadel olen juhtunud mitmetele inimestele rääkima, kuidas ma leian, et ma oleksin pidanud sündima kuskil kuuekümnendate avaruses. Et ma oleksin saanud olla, kas hingestatud pungi austaja või just vastupidi, kuuluda noorte haritlaste hulka. Mõlemat pidi oleks hea olnud.
Ma usun, et ma oleksin suurepäraselt tabanud ära kogu selle rahvusromantilisuse (jah, juba tol ajal) ja vabadusetaotluse. Ma oleksin olnud üks paljudest (kas siis punkaritest või rahvuslastest) ning olnud selle üle uhke.
Ma usun, et ma oleksin suurepäraselt tabanud ära kogu selle rahvusromantilisuse (jah, juba tol ajal) ja vabadusetaotluse. Ma oleksin olnud üks paljudest (kas siis punkaritest või rahvuslastest) ning olnud selle üle uhke.
Igatahes sobib sellele mõttele punkt panna katkendiga Sergo Varese monoloogist No-teatri "The Rise and Fall of Estonia" lavastusest. See lõik läheb sellele tundele, mida ma igatsen tunda.
Vahetati keelatud kirjandust, konspekte ja mõtteid. Neid ulatati suurte pakkidena üle laua. Ja ei jõutud neid veel avadagi, kui juba tuli uuesti vahetada kellegi teisega. Ja Marju vaatas seda vabaduseoaasi, seda standartsete mööblitükkide keskel laiuvat absoluutset vabadust ja ta sosistas:
„Mul on tunne, et pärast meid ei tule enam mitte kedagi.“
„Mul on tunne, et pärast meid ei tule enam mitte kedagi.“
Mul on olnud õnne olla selles vabaduseavaruses ning isegi on õnn olnud neid pakke vahetada ning au on olnud olla Marjustini üliõpilane. Kõike seda olen ma oma elus tundnud ja sügava rahuloluga hinnanud. Usun, ei, tegelikult olen vägagi kindel, et sinu praegune elu annab sulle need võtmed ja võimalused, mida meie tol ajal ihaldasime, millest unistasime ja mis tõeliselt uskumatutena tundusid. Mul on rõõm näha, kuulda ja lugeda, kuidas sa oskad integreerida mineviku, oleviku ja tuleviku, eriti viimase, mis on sul alles ees ja mida sa ei oskagi veel tunda. Mingu sul alati just nii, nagu sa soovid, et läheks.
VastaKustuta