Kui täna hommikul ärgates mulle aknast maailma kõige sombusem taevas vastu vaatas, hakkasin ma tõsiselt kaaluma, kas minna kooli või mitte. Kas minna ühte loengusse, teise loengusse või mitte kumbagi?! Peale kurnavat vaidlust iseendaga otsustasin siiski rebel olla ja kõikidesse (ehk siis mõlemasse) loengusse minna. Hommik tundus igati mulle vastu rääkivat, kuid ei! Jäin endale kindlaks ja asusin teele.
Kool lendas linnutiivul mööda. Need kaks loengut läksid with a blink of an eye. Pluss kuna ma eile (ja lausa üleeilegi!) kõigi üllatuseks ka õppisin, siis Maailmakirjandus V kirjalik töö sujus mul mõnusalt ja sain isegi pool tundi varem kodo.
Seejärel tuli teha üks Lõunakeskuse ostutiir, kust sai soetatud tore raamat, uued seemned mulda pistmiseks ja 8 Spiegelau pika joogi klaasi. How excited am I? Kui ma kodus neid pärast hoolikalt pesin ja poleerisin, veendusin ma lõplikult, et mul on thing for glasses. Aga nii tore, nii tore. Silm puhkab, kui ma vaatan kappi, kus mu klaasid-pokaalid hoolikalt ritta on sätitud.
Ja tagatipuks avastasin ma, et peale hommikust kastmist on aknalaual kaks spinatibeebit pea mullast välja pistnud.
Oh joy, oh joy!
Nüüd tuleb veidi õppida, porgandimahla lürpida ja mõnus olla ning siis ongi järjekordne päev sajaprotsendiliselt korda läinud. Ja katsugu veel keegi öelda, et vasaku jalaga voodist välja astumist ei anna heaks teha?!

(Ja sorri, Erki! Igakord kui ma siia järjekordset rõõmupostitust kirjutan, kõlavad mu peas su sõnad, et poleks nagu asja, mida ma ei armastaks. Aga ma ei saa ju parata, et ma elan siin ime-imelises ilmas ja inimesed on nii ilusad ja head. Ja et kevad on.)

Pühendusega Sulle: 

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji