See on vahel päris naljakas, kui vaikne Tartus olla võib.
Võiks ju arvata, et linnaelu on kärarikas. Aga ei. Mitte Tartus.
Sa ei kuule teisi ega teised ei kuule sind. 
Ja nii ongi. 
Istud koos raamatuga enda korterikarbis
ja kui sa hetkeks lehekülgedelt pilgu tõstad,
haarab see kummastav vaikus su jäägitult endasse.
Ja vahel harva ei ole see üldse nii halb.

minu silmad on vaikusse uinunud foorid
minu juusteks on magus ja lämmatav suits.
minu käteks on kõnnitee katkised kivid
minu hingeks on tukslev ja veritsev linn.

Olen ainult mina, minu minikasvuhoone, sõprade pildid seinal ja tapetud laulurästas.
Face it, sometimes you want to be me!


+ ma armastan inimesi, kes on siiralt uhked enda sõprade, tuttavate ja perekonna üle.
see on vist üks kõige ilusamaid asju üldse.

Kommentaarid

  1. ja see need viimased read tõid just pisara silma!

    VastaKustuta
  2. aga see on nii tõsijutt ja see on hästi ilus jutt. (':

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji