Bi-normal.

Täna on olnud üks ootamatult huvitav päev.

Lisaks kõikidele pisiasjadele sattusin ma täna lobisema ühe preiliga (ja seda üsna rõõmustavatel asjaoludel), kellega ma pole juba väga ammu sõnagi vahetanud. See üks asjaolu tõi tagasi nii palju vanu mälestusi.

Ja tuli välja, et mul on siin suures laias ilmas inimesi, kes omavahel räägivad sellest, et miks me nii võõraks oleme jäänud. See on kuidagi üllatavalt lohutav tunne. Et keegi on kuskil ja mõtleb su peale, isegi siis kui sa ei ole temaga kuid või lausa aastaid rääkinud. 

See, et ma seda teinud ei ole, on küll omakorda häirivalt kurb, aga kes teab kauaks see nii jääb...

Sest ometigi pärast  k õ i k e  s e d a  a e g a küsisin ma ju selle laulu kohta. (:

Nende kahe inimese puhul on üks kummaline lugu - ükskõik kui kaua ma ei ole nendega rääkinud, on mul ikkagi alati tunne nagu me räägiksime iga päev. Nendega vestlust alustada pole mingi vaev ja kuskil sügaval ma tean, et ka neile tundub see nagu walk in the park. 

Ehk on nii, et mõned inimesed ongi mõeldud olema seal kaugemal, et nad oskaksid vaadata sissepoole hoopis värskema pilguga. Mis annab meile omakorda võimaluse rääkida nii uusi kui vanu lugusid täiesti uue valguse käes.

Nagu Mammu kunagi ütles - tema sõprusel ei ole "parim-enne"-tähtaega.

Nii pole enamasti ka minu omal.

Ja kirsina kogu sellele ilusale loole tuli meil Kertuga järjekordne reality-check, et me ju saame kohe-kohe tädiks. Ja ma juba broneerisin esimese telefonikõne selle toreda uudisega endale.
Jään ootama võimalust enda happy dance'iks ja I Will Survive'iks.
:')