Jah, ma ikka veel pole blogisse videopostitaja tüüpi, aga kes teab.. äkki on ajad muutumas, sest nii palju asju on teisiti. Ja kuna mul on olnud imeline nädal, mille sees on olnud nii palju ilusat, siis ma ei pea vaevaks, lisada siia veel üks laul, mis pole üldse kole.
And I took you by the hand
And we stood tall,
And remembered our own land,
What we lived for.
Ma olen peaaegu iga päev teatris käinud ja mitte etendusi vaatamas, vaid jälgimas, kuidas unistused teoks saavad. Teater ei peagi olema nii kurb koht nagu ma seda alati arvanud olen ja võib-olla hakkan ma hästi väikeste sammude haaval mõnedele asjadele pihta saama.
Ja iga kord kui ma siia järjekordset sellist postitust kirjutan, kumisevad mul peas Erki sõnad, kuidas mu blogi on nii igav, sest ma kirjutan nagu kõik oleks kogu aeg nii ilus ja tore ja kena. Aga asi on vist lihtsalt selles, et halbadest asjadest ma ei kirjuta ja ega neid nii palju olegi. Halbu asju ma hoian endale, aga rõõmu tahaks ju ikkagi jagada.
Olen õnnelik laps.
Kommentaarid
Postita kommentaar