Ma ei tea, kas mul on fan-girl-crush või olen ma head-over-heels-forelsket ühte ilusasse ja toredasse poolkuulsasse inimesse, kellega ma kunagi rääkinud ei ole, kuid keda ma piisavalt kuulanud ja näinud olen.
Ja selle peale kirjutan siia ühe pooliku (ma lihtsalt otsustasin mitte alustada algusest) Mihkel Kaevatsi luuletuse, mille nimi on väga sobivalt "Armastusluuletus". (See on küll "poiss-armastab-tüdrukut"-luuletus, aga.. armastus on ilus ühtemoodi.)
sa mõtled sellele suurele suvele, mis nagu kruusateetolmuses
päikses hiilgavad kodarad
toob sinu ellu selle tüdruku,
sa leebud ja kirud end mõttes, et oled
loll, laisk ja veidike ülekaalus;
sa vaatad oma kärtssiniseid velveteid ja
mõistad, et sa näed välja nagu lasteialaps &
kõik seletused, mis sa end ümbritseva
maailma kohta anda suudaksid, ei ole tõenäoliselt tõesed;
sa paned ette vaevaliselt keeratud sigareti
ja teed paar sammu pimestavasse tänavavalgusse;
järsku mõistad sa, et sahisevate pärnalehtede varjud
tungivad sügavale su üle-säritatud ellu;
kõik on nagu kalbe kollase valgusega
mälestus, ühteaegu puudutav ja poov;
sa paned ette vaevaliselt keeratud sigareti
ja teed paar sammu pimestavasse tänavavalgusse;
sa mõtled sellele suurele suvele, mis nagu kruusateetolmuses
päikses hiilgavad kodarad
toob sinu ellu selle tüdruku,
kelle kuu peal lebab kärbes ja kelle armutempel
on põrandassevajunud lagedega kaevik,
kus sa kirjutasid ta arale nahale
oma elu ainukese armastusluuletuse;
sa lähed, vaikselt selle tänava lõpu poole,
sa ei tea, mis sind ristmikul ootab,
aga sel ei ole teab kui palju vahet.
Kommentaarid
Postita kommentaar