Peegel, peegel peeglipoes
Olete kunagi midagi kuulnud peeglipoest? See on see koht kus noored tüdrukud vaatavad enda peegeldust ning kohendavad meiki, vanad inimesed meenutavad möödunud aastaid, kiired tööinimesed heidavad pilgu ning saavad vastu väsinud ja tülpinud inimese peegelpildi. Igal ühel neist on võimalus maksta ning üks nendest peeglitest kaasa haarata. Seda selleks, et eales ei ununeks see, kes sa oled ega see, millega sa hakkama oled saanud. Nõudlus nende järgi oli suhteliselt suur.
Pood ise ei olegi õige pood vaid pigem katusealune. Selline mida turuplatsidel kohata võib ning see on ümbritsetud neist päikesejänkude tegijatest. Päevast päeva mängib selle poekese ees oma mõtlike viisikesi üks naine, kes naudib iga kitarrikeele puudutust ning seda kuidas inimesed tema lummusesse langesid. Ta teadis, et see ei ole mitte ainult tema muusika, mis neid peatuma pani vaid asi oli ka kohas. Kui keegi peatus, et hetkeks kuulatada, siis märkas ta muusiku selja taga asuvaid peegleid. Muusika ja peeglid on veider kombinatsioon, mis pani inimesi mõtlema kõigele muule kui argipäeva elule. Ma usun, et nii mõnigi, kes kohtas enda peegelpilti ja kes kuulas neid viise, lahkus sealt teise inimesena. Inimesena, kes soovib end murda vabaks argipäevaahelatest. Inimeseks, kes sooviks nädalavahetustel minna maale ja vaadata lammast rohtu söömas, kes sooviks uurida pilveloomi ja laulda lühikest viisikest ilma, et keegi teda takistaks.
Mitmeid neist ostsid vana hallipäise müüja käest isegi peegli koju kaasa, lootes, et see aitab, kuid kodus muutus see tühiseks tarbeesemeks, mis aitas soengu korda seada ning lipsu otse kaela panna. Kui taaskord need imelised helid nende kõrvu jõudsid, meenus neile taas. Vähesed said tegelikult oma soovide täitmisega hakkama.
Järjest hakkasid peeglid poest kaduma. Kõik arvasid, et elu muutub paremaks ja haarsid need kaasa. Maagia hakkas kaduma, naise lauluhääl muutus kähisevaks ning pilveloomad hajusid laiali kiiremini, kui keegi kunagi enne oli näinud.
Ja ei vingu mingite stiilivigade pärast. See on vaid moment ja idee, kus ma praegu olin ja mida ma praegu mõtlesin.
Olete kunagi midagi kuulnud peeglipoest? See on see koht kus noored tüdrukud vaatavad enda peegeldust ning kohendavad meiki, vanad inimesed meenutavad möödunud aastaid, kiired tööinimesed heidavad pilgu ning saavad vastu väsinud ja tülpinud inimese peegelpildi. Igal ühel neist on võimalus maksta ning üks nendest peeglitest kaasa haarata. Seda selleks, et eales ei ununeks see, kes sa oled ega see, millega sa hakkama oled saanud. Nõudlus nende järgi oli suhteliselt suur.
Pood ise ei olegi õige pood vaid pigem katusealune. Selline mida turuplatsidel kohata võib ning see on ümbritsetud neist päikesejänkude tegijatest. Päevast päeva mängib selle poekese ees oma mõtlike viisikesi üks naine, kes naudib iga kitarrikeele puudutust ning seda kuidas inimesed tema lummusesse langesid. Ta teadis, et see ei ole mitte ainult tema muusika, mis neid peatuma pani vaid asi oli ka kohas. Kui keegi peatus, et hetkeks kuulatada, siis märkas ta muusiku selja taga asuvaid peegleid. Muusika ja peeglid on veider kombinatsioon, mis pani inimesi mõtlema kõigele muule kui argipäeva elule. Ma usun, et nii mõnigi, kes kohtas enda peegelpilti ja kes kuulas neid viise, lahkus sealt teise inimesena. Inimesena, kes soovib end murda vabaks argipäevaahelatest. Inimeseks, kes sooviks nädalavahetustel minna maale ja vaadata lammast rohtu söömas, kes sooviks uurida pilveloomi ja laulda lühikest viisikest ilma, et keegi teda takistaks.
Mitmeid neist ostsid vana hallipäise müüja käest isegi peegli koju kaasa, lootes, et see aitab, kuid kodus muutus see tühiseks tarbeesemeks, mis aitas soengu korda seada ning lipsu otse kaela panna. Kui taaskord need imelised helid nende kõrvu jõudsid, meenus neile taas. Vähesed said tegelikult oma soovide täitmisega hakkama.
Järjest hakkasid peeglid poest kaduma. Kõik arvasid, et elu muutub paremaks ja haarsid need kaasa. Maagia hakkas kaduma, naise lauluhääl muutus kähisevaks ning pilveloomad hajusid laiali kiiremini, kui keegi kunagi enne oli näinud.
Ja ei vingu mingite stiilivigade pärast. See on vaid moment ja idee, kus ma praegu olin ja mida ma praegu mõtlesin.
Kommentaarid
Postita kommentaar