Olen maal vanaema juures ja õhtu viis mind Nõukogude Naiste radadele.
Ja Doris, jah Kareva Doris, on ühte ajakirja enda luuletusi poetanud.
Kuna õhtud liialdavad ja Doris on ilus, siis ta puudutas mind. Ja pealegi on ta ilus naine.
Kus ta nüüd on?
Elus või unes?
Pihkvas? Pariisis? Taevas või tules?
Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
ja kihinal purskas
šampanja!
Pillavkurb sügise viimane ball.
Kas me veel kunagi...
Ei, ei või teada.
Autosse istudes nõksatas peaga,
sall tõusis lendu,
purpurne sall.
Kommentaarid
Postita kommentaar