TÜL-i kevadkooli oli palju inspireerivam ja mälestustesse sööbivam, kui ma oskasin oodata.
Ma olen sellega kursis, et minule meeldib asju üleromantiseerida ja olla naiivselt idealistlik, aga ma avastasin, et selliseid noori on veel. Ja pealegi palju suuremate ideedega kui seda minul on.
Nii hea oli kuulata neid rääkimas ja teada, et noored peavadki sellised olema. Eriti veel kui nad on teatritudengid.
Anneli Saro refereeris kunagi oma vestlust Ingo Normetiga. Nad võrdlesid Eesti ja Inglismaa teatritudengeid ning järeldasid: "Kui Eesti tudengid tahavad pärast kooli Linna- või Draamateatrisse tööle saada, siis Inglismaa teatritudengid tahavad pärast kooli oma trupi teha ja maailma muuta."
Mul on tunne, et Eesti uued näitlejate-lavastajate põlvkonnad hakkavad seda Eesti harju keskmisega leppiva tudengi pilti murdma. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga kahtlemata tuleb see huvitav. Ma ei jõua ära oodata, et näha, mida TÜ VKA teatritudengid kümnekonna aasta pärast saavutanud on. Ma usun, et päris palju märkimisväärset. Seniks kuni neil on tahet ja lennukaid ideid (mida neil kahtlemata on), on meil kõigil, mida oodata.
Ja nüüd ma lähen mujale oma teatrimõtteid mõlgutama.
Nii paljud mõtted, ideed ja võib-olla isegi paar muret tahavad lahtiharutamist.
Kommentaarid
Postita kommentaar