packing my bags and giving the academy a raincheck
Ütlesin Kertule juba umbes tuhat aastat tagasi, et Imagine Dragonsi laulusõnad, mis ka mu blogipostituse pealkirjaks on, saavad enne reisile minekut kuhugi postitatud. Saidki. Ja mulle meeldivad need ikka veel. Ja need ikka veel sobivad nagu rusikas silmaauku.
Miks sobivad? Sest ma jätsin vahelduseks oma õpingud sinnapaika (ikka veel ei kahetse) ning võtsin hoopis kätte ja sõitsin kamba võõraste inimestega Türki. Ei kõla nagu kõige minulikum asi, mida ma teeksin ja ega see olnudki. Kuid ometigi oli see kõige awesome'im asi, mida ma väga(!) pika aja jooksul teinud olen. See reis on süstinud mulle pähe igasuguseid kavalaid mõtteid, millest mul enne kõvasti puudu oli. Mingil imelikul moel avas see reis mu jaoks nii palju uusi võimalusi.
Lisaks sellele, et ma kohtusin tänu sellele projektile (Dance: From different languages, from different colours) vapustavate Eesti tüdrukutega, kellega ikka ja jälle kodumaa pinnal kokku saada, tutvusin ma ka vaimukate ja toredate Türgi-Läti noortega. Jään huviga ootama ka taaskohtumisi nendega.
Mis seal siis nii awesome'it oli? (Võin kohe alguses ära öelda, et rahvatantsuteemaline noortevahetus see polnud kohe kindlasti. Nime järgi võiks ju arvata, aga ei...) No esiteks kahtlemata see, et Eskisehir on kõige kaugem punkt kodust, kus ma kunagi käinud olen. Kõik Saksamaad ja Norrad ja Lätid ei ole suutnud mind oma kultuuriga kuidagi jalust rabada, aga Türgil õnnestus see igati. (Eriti Istanbulil, kus ma esimese hooga rahvarohkuse tõttu pisikese kultuurišoki sain, aga.. ma sain sellest paari päevaga Eskisehiris üle.)
Mulle meeldis, kuidas kõik võõrad ja tuttavad olid sõbrad, kuidas sinu pere on minu pere ja ilmtingimata meeldis mulle see, kuidas nad igal pool, kus muusikat tuli, laulma, plaksutama ja tantsima hakkasid. Loomulikult meie koos nendega (väljaarvatud see laulmise osa, meil pole türgi keel veel nii suus). Samuti sümpasid mulle (ja ka teistele) mošeedest kõlavad palvekutsed ja üliilusad teeserviisid (ja lõpuks isegi tee seal sees). Ja loomulikult oli üliäge vaadata, kuidas türklased oma palvehelmestega imeasju korda saatsid. Nii mõnedki nendest kommetest võtsime me endaga koju kaasa. (Võinoh, vähemalt me Melissaga)
Mis me seal siis tegime?
Enamiku ajast tuuseldasime mööda Eskisehiri ringi. Käisime mägedes asuvates parkides ja sõime maailma kõige imelisema vaatega restoranis õhtust. Samal päeval olime tunnistajaks maailma kõige ägedamale bussipeole, külastasime kohvimuuseumit ja nägime, kui ülisuperäge võib olla marmoreering, mis on Türgis väga populaarne kunstiliik.
Aga loomulikult käis vile ja vile koos. Kui ma olen Eestis käinud kolmes erinevas klubis, siis nüüd võin ma sama öelda ka Türgi kohta (neil on see tantsimine ikka väga veres). Ja erinevalt Eestist sain ma Türgis ka tõsiselt laheda klubielamuse osaliseks. Hoidsime Melissaga eestlaste lippu kõrgel. Muidugi mitte nii kõrgel, kui lätlastel Linda, aga..
Kõige selle vahepeale jõudsime külastada ka linnavalitsust ja kohtuda linnapeaga, teha keele workshop'i noortekeskuses (siktr git, rahvas) ja proovida õpetada lätlastele-türklastele Oige ja vasembat. Oi, see ei tulnud neil hästi välja and they know it. Külastasime ka ehtsat Türgi kontserti ja olime tunnistajaks mõnele meeleavaldusele. Nagu need asjad ikka seal Türgis käivad...
Nagu mu reisikaaslased aru said, siis ma tegin Türgis paljusid asju, mida ma Eestis üldiselt ei tee (jõin teed, sõin suppi, käisin klubides jne) ja sama juttu kuulsin ka mõnest teisest suust. Seega Türgi muudab inimesi. Ja üldiselt siiski paremuse poole.
Kas me nüüd juba saame uuesti kokku?
Kui te ilma Jaanuseta tulla ei taha, siis no kuidagi elame tema ka üle.
Miks sobivad? Sest ma jätsin vahelduseks oma õpingud sinnapaika (ikka veel ei kahetse) ning võtsin hoopis kätte ja sõitsin kamba võõraste inimestega Türki. Ei kõla nagu kõige minulikum asi, mida ma teeksin ja ega see olnudki. Kuid ometigi oli see kõige awesome'im asi, mida ma väga(!) pika aja jooksul teinud olen. See reis on süstinud mulle pähe igasuguseid kavalaid mõtteid, millest mul enne kõvasti puudu oli. Mingil imelikul moel avas see reis mu jaoks nii palju uusi võimalusi.
Lisaks sellele, et ma kohtusin tänu sellele projektile (Dance: From different languages, from different colours) vapustavate Eesti tüdrukutega, kellega ikka ja jälle kodumaa pinnal kokku saada, tutvusin ma ka vaimukate ja toredate Türgi-Läti noortega. Jään huviga ootama ka taaskohtumisi nendega.
Mis seal siis nii awesome'it oli? (Võin kohe alguses ära öelda, et rahvatantsuteemaline noortevahetus see polnud kohe kindlasti. Nime järgi võiks ju arvata, aga ei...) No esiteks kahtlemata see, et Eskisehir on kõige kaugem punkt kodust, kus ma kunagi käinud olen. Kõik Saksamaad ja Norrad ja Lätid ei ole suutnud mind oma kultuuriga kuidagi jalust rabada, aga Türgil õnnestus see igati. (Eriti Istanbulil, kus ma esimese hooga rahvarohkuse tõttu pisikese kultuurišoki sain, aga.. ma sain sellest paari päevaga Eskisehiris üle.)
Mulle meeldis, kuidas kõik võõrad ja tuttavad olid sõbrad, kuidas sinu pere on minu pere ja ilmtingimata meeldis mulle see, kuidas nad igal pool, kus muusikat tuli, laulma, plaksutama ja tantsima hakkasid. Loomulikult meie koos nendega (väljaarvatud see laulmise osa, meil pole türgi keel veel nii suus). Samuti sümpasid mulle (ja ka teistele) mošeedest kõlavad palvekutsed ja üliilusad teeserviisid (ja lõpuks isegi tee seal sees). Ja loomulikult oli üliäge vaadata, kuidas türklased oma palvehelmestega imeasju korda saatsid. Nii mõnedki nendest kommetest võtsime me endaga koju kaasa. (Võinoh, vähemalt me Melissaga)
Mis me seal siis tegime?
Enamiku ajast tuuseldasime mööda Eskisehiri ringi. Käisime mägedes asuvates parkides ja sõime maailma kõige imelisema vaatega restoranis õhtust. Samal päeval olime tunnistajaks maailma kõige ägedamale bussipeole, külastasime kohvimuuseumit ja nägime, kui ülisuperäge võib olla marmoreering, mis on Türgis väga populaarne kunstiliik.
Aga loomulikult käis vile ja vile koos. Kui ma olen Eestis käinud kolmes erinevas klubis, siis nüüd võin ma sama öelda ka Türgi kohta (neil on see tantsimine ikka väga veres). Ja erinevalt Eestist sain ma Türgis ka tõsiselt laheda klubielamuse osaliseks. Hoidsime Melissaga eestlaste lippu kõrgel. Muidugi mitte nii kõrgel, kui lätlastel Linda, aga..
Kõige selle vahepeale jõudsime külastada ka linnavalitsust ja kohtuda linnapeaga, teha keele workshop'i noortekeskuses (siktr git, rahvas) ja proovida õpetada lätlastele-türklastele Oige ja vasembat. Oi, see ei tulnud neil hästi välja and they know it. Külastasime ka ehtsat Türgi kontserti ja olime tunnistajaks mõnele meeleavaldusele. Nagu need asjad ikka seal Türgis käivad...
Nagu mu reisikaaslased aru said, siis ma tegin Türgis paljusid asju, mida ma Eestis üldiselt ei tee (jõin teed, sõin suppi, käisin klubides jne) ja sama juttu kuulsin ka mõnest teisest suust. Seega Türgi muudab inimesi. Ja üldiselt siiski paremuse poole.
Kas me nüüd juba saame uuesti kokku?
Kui te ilma Jaanuseta tulla ei taha, siis no kuidagi elame tema ka üle.
Ja et meie Türgi elu kokku võtta, siis lõpetuseks:
"Are you cola?
Are you disco?
WHAT ARE YOU?"
Ning au ja kiitus Türgi liiklusele, mis kogu oma kaoses siiski toimib. Ja kui päris aus olla, siis see süsteem hakkas mulle lõpuks isegi meeldima.
Note to self: ära jookse Eestis suvalises kohas maanteele.
Kommentaarid
Postita kommentaar