Charming, Audacious, Very Big Lie!
Ja Kertu, kas Sa ei arva, et meil igav on, kui Sina blogi ei kirjuta? ;)
Siin ma siis olen. Mõtlen mõttetuid ridu välja.
Reede oli minu päev. Kool möödus linnulennul ja oli tore ja mõnus. Hommikul esimene oli vene keele tund, kus mul oli jälle päris minu oma hetk. Teised lugesid mingit vene keelset teksti, mina istusin oma nurgas ja vaatasin aknast välja ja vaatasin neid tulukesi seal raagus puudel. Vaatasin ja mõtlesin oma asju ja samas olin täiesti teadlik asjadest, mis toimusid klassiruumis, kuigi ise olin oma mõttedega hoopis kuskil kaugemal. Ülejäänud tunnid liuglesid mööda. Vahepeal käisime veel Gerliga putkast burksi ka ostmas. Selline täitsa keskmine burger oli.
Peale kooli tuli Murakas oma täies hiilguses minu koju ja siis me sõime ja lobisesime. Meie põhilised kaks tegevust. Need dialoogid mida ma tavaliselt enda peas üksinda pean, said nüüd endale reaalse kuju. Lõõgastav. Ühel hetkel oli kell nii palju, et ma saatsin Merilini bussile ning jalutasin ise Mmary maja poole. Sellel teekonnal tundsin kui väga see päev minu oma on. Ma kõndisin lumesaju sees ja esimest korda elus ma tajusin, et ma tõesti kõnnin mingi olluse sees. Ma tajusin neid helbeid langemas. Issand, see oli nii mõnus. See ongi see minu aastaaja võlu. Seejärel ootasin Mmaryt ta maja ees, kus ma kuulsin taas esimest korda elus vaikust. See oli hämmastav tunne. Te teate küll, et kui te jääte lihtsalt kuulatama, siis kostub koerte haukumist ja autote ja inimeste hääli, aga seekord kuulsin ma selle kõige keskel vaikust. Soovitan teile seda kogemust. Igatahes seejärel vudisime ujulasse, kus veetsime meeldivad ~90 minutit. Seejärel tulime minu koju, panime asjad kuivama ja jäime ootama Kertut ja Mammut. Vahepealsel ajal värvis Mmary juukseid ja siis istusime kõik minu tuppa ja olime. Me ei rääkinud eriti ega teinud eriti midagi, aga me olime ja see oli päris hea tunne.
Laupäeval ärkasin nii kaheksa paiku, sest meil Mürkaga oli plaan Teeviidale ja kaltsukatesse minna. Istusin bussi ning jätkasin teekonda Uuemõisast edasi ikka veel üksinda, sest Merilini lihtsalt polnud. Kuskil kaugemal saatis ta sõnumi, et ei saa tulla. Nagu Mmary blogist võib lugeda, siis "Parem pettuda sõprades, kui sõpru petta." . Aga nagu alati saab Mürka mult andeks ja te ei peagi aru saama, miks ma talle alati andeks annan. Lihtsalt sõlme saab siduda ainult kahe otsaga ja ütleme nii, et ta on see teine ots ja see sõlm on kohe päris korralikult kinni tõmmatud. Tahaks näha seda, kes suudab selle lahti harutada. Respekt sellele inimesele. (Ja ma tean, et see on raudselt jälle see hetk, kui kõik minust aru ei saa. ^^) Eile tegin just ühte testi, kus oli küsimus, et kas inimesed saavad sinust tihti valesti aru ja ma oleksin seal meeleldi 10x jaa vastanud, aga kahjuks sain vastata ainult korra. Enamik inimesi kahjuks ei üritagi minust aru saada. (: Okei, mida iganes. Muudame teemat.
Mu nädala mõtteks on see, et õdede vahel on õelus. Kahju, et mõni õde on õelam, kui võiks. Õelam, kui ma sooviksin. Aga ometigi - inimesed muutuvad.
Tahaksin siin praegu igasugustel teemadel filosofeerida praegu, aga mu juhe jooksis nii kokku ja ma unustasin kõik ära, millest ma rääkida tahtsin. =( Mul on kahju, et te sellest ilma jäite.
Siin ma siis olen. Mõtlen mõttetuid ridu välja.
Reede oli minu päev. Kool möödus linnulennul ja oli tore ja mõnus. Hommikul esimene oli vene keele tund, kus mul oli jälle päris minu oma hetk. Teised lugesid mingit vene keelset teksti, mina istusin oma nurgas ja vaatasin aknast välja ja vaatasin neid tulukesi seal raagus puudel. Vaatasin ja mõtlesin oma asju ja samas olin täiesti teadlik asjadest, mis toimusid klassiruumis, kuigi ise olin oma mõttedega hoopis kuskil kaugemal. Ülejäänud tunnid liuglesid mööda. Vahepeal käisime veel Gerliga putkast burksi ka ostmas. Selline täitsa keskmine burger oli.
Peale kooli tuli Murakas oma täies hiilguses minu koju ja siis me sõime ja lobisesime. Meie põhilised kaks tegevust. Need dialoogid mida ma tavaliselt enda peas üksinda pean, said nüüd endale reaalse kuju. Lõõgastav. Ühel hetkel oli kell nii palju, et ma saatsin Merilini bussile ning jalutasin ise Mmary maja poole. Sellel teekonnal tundsin kui väga see päev minu oma on. Ma kõndisin lumesaju sees ja esimest korda elus ma tajusin, et ma tõesti kõnnin mingi olluse sees. Ma tajusin neid helbeid langemas. Issand, see oli nii mõnus. See ongi see minu aastaaja võlu. Seejärel ootasin Mmaryt ta maja ees, kus ma kuulsin taas esimest korda elus vaikust. See oli hämmastav tunne. Te teate küll, et kui te jääte lihtsalt kuulatama, siis kostub koerte haukumist ja autote ja inimeste hääli, aga seekord kuulsin ma selle kõige keskel vaikust. Soovitan teile seda kogemust. Igatahes seejärel vudisime ujulasse, kus veetsime meeldivad ~90 minutit. Seejärel tulime minu koju, panime asjad kuivama ja jäime ootama Kertut ja Mammut. Vahepealsel ajal värvis Mmary juukseid ja siis istusime kõik minu tuppa ja olime. Me ei rääkinud eriti ega teinud eriti midagi, aga me olime ja see oli päris hea tunne.
Laupäeval ärkasin nii kaheksa paiku, sest meil Mürkaga oli plaan Teeviidale ja kaltsukatesse minna. Istusin bussi ning jätkasin teekonda Uuemõisast edasi ikka veel üksinda, sest Merilini lihtsalt polnud. Kuskil kaugemal saatis ta sõnumi, et ei saa tulla. Nagu Mmary blogist võib lugeda, siis "Parem pettuda sõprades, kui sõpru petta." . Aga nagu alati saab Mürka mult andeks ja te ei peagi aru saama, miks ma talle alati andeks annan. Lihtsalt sõlme saab siduda ainult kahe otsaga ja ütleme nii, et ta on see teine ots ja see sõlm on kohe päris korralikult kinni tõmmatud. Tahaks näha seda, kes suudab selle lahti harutada. Respekt sellele inimesele. (Ja ma tean, et see on raudselt jälle see hetk, kui kõik minust aru ei saa. ^^) Eile tegin just ühte testi, kus oli küsimus, et kas inimesed saavad sinust tihti valesti aru ja ma oleksin seal meeleldi 10x jaa vastanud, aga kahjuks sain vastata ainult korra. Enamik inimesi kahjuks ei üritagi minust aru saada. (: Okei, mida iganes. Muudame teemat.
Mu nädala mõtteks on see, et õdede vahel on õelus. Kahju, et mõni õde on õelam, kui võiks. Õelam, kui ma sooviksin. Aga ometigi - inimesed muutuvad.
Tahaksin siin praegu igasugustel teemadel filosofeerida praegu, aga mu juhe jooksis nii kokku ja ma unustasin kõik ära, millest ma rääkida tahtsin. =( Mul on kahju, et te sellest ilma jäite.
Kommentaarid
Postita kommentaar