Location, location, location.
Hommik algas vara. Algas mõne lehekülje ajaloo ning mõningase füüsikaga, mis oli üldse täna päeva täht. Seejärel tegin köögis endale head paremat süüa ja kuulasin Grease'i aegumatuid lugusid ja olin kade mõne inimese hääle peale. Rokkisin ja rollisin seal päris jupp aega. Meeldiva hommiku lõpetamiseks viskasin üleriided selga ja seadsin sammud kooli poole, kus ootas mind inglise keele tund. Inglise keel kujunes õudusunenäoks, sest mul endal oli ka häbi, et ma nii õudse kirja kirjutasin. See oli kohe kindlasti alla minu oskuste.
Järgmisena vurasime ajalukku, kus ma iseenesest oleksin võinud vabatahtlikuna vastama minna, aga jällegi ei teinud ma seda. Uurisin hoopis miks viikingid konksuga trajektoori pidi rändasid. Seejärel oli matemaatika, kus minu ja Muraka tuupurigeenid kõva häälega üle klassi valla pääsesid. Töö sain ma viie, mis tähendab, et ma ei olegi lootusetu juhtum.
Vene keeles tegelesime mõningase tõlkimisega ja rääkisime teletupsudest.
Seejärel tuli kauaoodatud füüsika, mis kulges üle kivide ja kändude kahte tööd lahendades. Hea stsenaariumi korral saan ma ühe kolme ja ühe nelja ning halvema korral midagi hullemat, kui see. Issand, mulle meeldib oma hinnetel silma peal hoida. (:
Algasid tekstiõpetused, mis kulgesid minimaalse töö ja vestluse vaimus. Kuigi töö iseenesest oli üle pika aja huvitav. Ma pole ammu midagi analüüsinud, seega oli tolle ajalehe analüüs meeldiv.
Peale tunde ootasin all Mürkat, kes üleval füssas pead murdis. Samal ajal arutasime Agega imelisi võimalusi ülikoolides. Kahju, et kõik tore kasutu on.
Mingil hetkel haarasin Muraka kaenlasse ja tatsasime minu koju ära. Siin me sõime ja arutasime nagu ikka. Põhiteemad olid ka siiani samad. Mõnus oli. Ja oma raamatu jättis ta ikkagi siia.
Peale ta lahkumist viskasin mina lebosse ja vaatasin telekat. Poole silmaga olin arvutis ka. Arvutis olek oli minu tänase päeva ebameeldivaim hetk. See oli see hetk, kus kaks sõna mõjusid mulle nii nagu miski mitte kunagi enne ei olnud mõjunud. Need sõnad mõjutasid mind füüsiliselt. Mitte ühtegi pisarat ega naerupahvakut vaid hoopis kerge merehaiguse episood (ma arvan). Kõhus hakkas keerama ja pea käis ringi ja silme ees kõik liikus. Mu keskendumisvõime ükskõik millele muule, kui neile sõnadele oli null. Vanad mälestused kerkisid pinnale. Ma arvan, et kui keegi midagi küsiks ja ma isegi nõus vastama oleksin, siis Merilin saaks minust vist ainsana aru, sest ta teab sellest teemast kõige rohkem. Ja üks kavala nimega tüdruk ka, ke mulle võib-olla jaanuaris külla tuleb. Teistel oleks kõigil mind mingi koha pealt õigus hukka mõista, aga süüdistused oleksid asjatud. Kõik on emotsioonides kinni. Hakkasin muude asjadega tegelema.
Mingil hetkel nosisin miskit head ja seejärel läksin oma vannitoa kuubikusse spaad nautima. Nii mõnus oli. Pole ammu sellist hubast tunnikest veetnud. Määrisin endale peale mökse 14 totsikust, kus oli kreeme ja maske ja palsameid ja koorijaid ja mida kõike veel nimetada võib. Nüüd ma olen igati pehme ja läikiv. ^.^
Istun oma sooja fliisi ja vääga pehmete sokkidega voodis ja naudin hetke. Naudin kirjutamist, mis küll täna suhteliselt kesiselt välja kukkus, aga vähemalt sai kõik oluline vist kirja.
NII HEA ON OLLA ! (: (ja pisut haiglane ka. ^^)
Järgmisena vurasime ajalukku, kus ma iseenesest oleksin võinud vabatahtlikuna vastama minna, aga jällegi ei teinud ma seda. Uurisin hoopis miks viikingid konksuga trajektoori pidi rändasid. Seejärel oli matemaatika, kus minu ja Muraka tuupurigeenid kõva häälega üle klassi valla pääsesid. Töö sain ma viie, mis tähendab, et ma ei olegi lootusetu juhtum.
Vene keeles tegelesime mõningase tõlkimisega ja rääkisime teletupsudest.
Seejärel tuli kauaoodatud füüsika, mis kulges üle kivide ja kändude kahte tööd lahendades. Hea stsenaariumi korral saan ma ühe kolme ja ühe nelja ning halvema korral midagi hullemat, kui see. Issand, mulle meeldib oma hinnetel silma peal hoida. (:
Algasid tekstiõpetused, mis kulgesid minimaalse töö ja vestluse vaimus. Kuigi töö iseenesest oli üle pika aja huvitav. Ma pole ammu midagi analüüsinud, seega oli tolle ajalehe analüüs meeldiv.
Peale tunde ootasin all Mürkat, kes üleval füssas pead murdis. Samal ajal arutasime Agega imelisi võimalusi ülikoolides. Kahju, et kõik tore kasutu on.
Mingil hetkel haarasin Muraka kaenlasse ja tatsasime minu koju ära. Siin me sõime ja arutasime nagu ikka. Põhiteemad olid ka siiani samad. Mõnus oli. Ja oma raamatu jättis ta ikkagi siia.
Peale ta lahkumist viskasin mina lebosse ja vaatasin telekat. Poole silmaga olin arvutis ka. Arvutis olek oli minu tänase päeva ebameeldivaim hetk. See oli see hetk, kus kaks sõna mõjusid mulle nii nagu miski mitte kunagi enne ei olnud mõjunud. Need sõnad mõjutasid mind füüsiliselt. Mitte ühtegi pisarat ega naerupahvakut vaid hoopis kerge merehaiguse episood (ma arvan). Kõhus hakkas keerama ja pea käis ringi ja silme ees kõik liikus. Mu keskendumisvõime ükskõik millele muule, kui neile sõnadele oli null. Vanad mälestused kerkisid pinnale. Ma arvan, et kui keegi midagi küsiks ja ma isegi nõus vastama oleksin, siis Merilin saaks minust vist ainsana aru, sest ta teab sellest teemast kõige rohkem. Ja üks kavala nimega tüdruk ka, ke mulle võib-olla jaanuaris külla tuleb. Teistel oleks kõigil mind mingi koha pealt õigus hukka mõista, aga süüdistused oleksid asjatud. Kõik on emotsioonides kinni. Hakkasin muude asjadega tegelema.
Mingil hetkel nosisin miskit head ja seejärel läksin oma vannitoa kuubikusse spaad nautima. Nii mõnus oli. Pole ammu sellist hubast tunnikest veetnud. Määrisin endale peale mökse 14 totsikust, kus oli kreeme ja maske ja palsameid ja koorijaid ja mida kõike veel nimetada võib. Nüüd ma olen igati pehme ja läikiv. ^.^
Istun oma sooja fliisi ja vääga pehmete sokkidega voodis ja naudin hetke. Naudin kirjutamist, mis küll täna suhteliselt kesiselt välja kukkus, aga vähemalt sai kõik oluline vist kirja.
NII HEA ON OLLA ! (: (ja pisut haiglane ka. ^^)
Kommentaarid
Postita kommentaar